Miks siis mina igal sügisel mõtlen sellele, kas näen veel kevadet? Miks sulgun üksinduse teokarpi ja jagelen oma südametunnistusega? Sinna on elu jooksul ikkagi üht-teist kogunenud.
Sügis äratab minus depressiivselt lootusetud mõtted. Kas see on tingitud east? Või sellest, et linnud lendavad ära - sinna, kus on jätkuvalt suvi?
Metsloomad sätivad ennast talveunne. Ainult inimene, see isehakanud looduse kroon, ei oska vahel midagi ette võtta rutiinselt vahelduvate aastaaegadega. Kukub kohe depressiooni, saab nohu, haigestub grippi ja kõige lõpuks põeb veel kevadväsimust.
Kas seda on üldse võimalik vältida?
Klassikaline põhitõde on ikka see, et kollektiivis on kergem. Kusjuures selleks sobivad kõik kollektiivid. Ka laulukoor on hea just sellepärast, et koos midagi ette võtta ja olla tugevam.
Aga kui inimene on jäänud tõeliselt üksi?
Kui tal pole lauluhäält ega ole asja tantsurühma?
Kui kevad on läinud, suve pole nagu olnudki, sügis aga rõhub oma värvikirevuse, loodusandide ja kindla teadmisega, et see kõik saabki kohe-kohe läbi, ning algab valge ja igav aeg, kui õues on kõik külmunud, jäätunud ja libe.
Mida teha jäätunud südamega?
Ometi on see isegi loomulik. Eesti rahvasõna vananaistesuve kohta ei valeta: päeval läheb natuke soojemaks, öösel on aga puhta külm. See käibki vanade naiste kohta.
Minu sõbranna, kes on ligi kaheksakümmend, ütles mulle, kui vastasin telefonil mingile mehele, kellel oli valeühendus: "Mehi pole meile vaja!"