/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
Pärnu haigla kirurgiakliiniku ortopeediaosakonna vastutav õde Malle Hints (68) on 11 aastat korraldanud nii haigla vanas kui uues majas kunstinäitusi, teda peetakse õigustatult juba galeristiks: haiglas kutsutakse nii kohviku kui teise korruse fuajees asuvaid näitusepaiku galeriideks.
"Idee andis mulle toona Hansapank, kui nägin, et neil olid fuajees stanged üleval ja näitus ka. Vaatasin ja mõtlesin: aga mul on haiglas hapnikutorud olemas. Pikk koridor torusid täis," meenutab Malle.
Hinges vaikset ängi tekitanud üksluisena mõjuvatel lagedatel seintel haiglas tuli lõpp.
Mälestus ajast 11 aastat tagasi. Malle haaras redeli kaenlasse ja otsustas turnijaks hakata, sest Sillutise tänava haiglahoones olid hapnikutorud seintel nelja ja poole meetri kõrgusel. Mõni kolleeg võis ehk mõelda: hulluks läinud. Tal endalgi oli hirm: äkki redel kaldub ...
"Natuke jube oli mõelda, mis juhtuda võib, kui maha prantsatan," on Mallel hea takkajärele naerda.
Esimene Pärnu kunstnik, kes soostus oma töid haigetele näha tooma, oli Mati Luhtjärv, teise näituse autoriks aga fotograaf Tiiu Kimber.
"Tiiu eksponeeris oma kõige ilusamaid aktifotosid, mis tekitasid kohe furoori. Huvitav oli jälgida, kuidas aktidesse suhtuti. Mõni lõi silmad maha, teine keeras õla ette ja möödus häbelikult. Julgeid vaatajaidki oli ja mõnel hommikul sai südamest naerda: akte katvatel klaasidel paistsid huulejäljed. Keegi oli salaja musitamas käinud," naerab Malle taas.
Kui vanas majas eelnes igale näitusele suur ronimine, siis Ristiku tänaval asuvas haiglas on lust näitusi teha. Kui vanas majas oli kunstiostjaidki vähe, siis selles suhtes toimus samuti pööre: töid ostavad nii õed kui arstid, kas endale või kellelegi kinkimiseks. Tavaliselt on üks ekspositsioon üleval kuu aega. Inimesed käivad iga päev piltidest mööda, uurivad neid ja lõpuks tuleb keegi Malle juurde küsima: "See töö mulle meeldib. Kas ma ikka kindlasti osta saan?"
Mallel tuleb siis muidugi autoriga ühendust võtta ja kaupa teha.
"Praegu on haiglas kunsti eksponeerimiseks kaks kohta: all kohvikus ja teise korruse fuajees, nii et neisse galeriidesse saab korraga kahe või rohkema autori tööd välja panna," rõõmustab vestluskaaslane.
Malle ongi loomult rõõmus ja energiline inimene, keskmist kasvu ja mustapäine. Silmad säravad ja kui jutus vähegi põhjust, pahvatab naerma. Jääb helge tunne, kui ta räägib: "Patsientidele meeldib, kui palatitesse laste töid paneme. Nad on sellest nii haaratud, aitavad kohta valida: "Pange sinna! Ei, natuke siiapoole!""
Kahjuks on Mallel praegu tõsiseks kiskuv mure, mis vähendab helgust näos ja paneb kordama: "Uskumatu!"
Üle nädala tagasi astus Malle nagu ikka haigla teise korruse galeriisse oma lemmikuid vaatama, praegu on seal eksponeeritud vanameister Evald Okase tööd. Märkas siis, et üks taiestest on puudu.
"Ma ei kahtlustanud esialgu midagi, sest ennegi on juhtunud, et pilt kukub maha ja kolleegid viivad selle teise tuppa. Läksin küsima, kus mu pilt on, kes selle leidis. Ei, mitte keegi polnud leidnud. Siis hakkas süda valutama," räägib Malle.
Kadunud taies "Varjatud looriga" on väikses formaadis aktimaal. See oli eksponeeritud koos teise väikeformaadis tööga nii, et pildid rippusid kohakuti. Kadumist uurib praegu politsei ja Malle hinnangul on teose väärtus ligi 30 000 krooni. Kohe pärast vargust korjas galerist targu näituselt kõik väiksemamõõtmelised tööd: suuremad on nii suured, et neid pole võimalik hõlma all ära viia.
"11 aastat ega ühtegi juhtumit nagu see," imestab Malle. "Rääkisin Okase tütre Mari Roosvaltiga, kes lohutas, et ikka juhtub. Temalt olevat Haapsalu muuseumis varastatud. Varas toonud alustuseks ühe plakati tagasi, aga lõpuks tunnistanud kogu teo üles. Jäin samuti ootama, et ehk varas toob tagasi."
Malle ütleb, et kõnealune juhtum jääb nüüd surmani meelde juba seepärast, et Okas on tema lemmik ja selle näituse puhul ta tundis, et teeb oma elutööd. "Mul ei ole endal kodus ühtegi Okase maali, aga nüüd viin selle," mainib ta ja näitab koopiat varastatud taiesest "Varjatud looriga". "Panen kodus üles ja mõtlen elu üle."
Iga näituse eel tuleb teha palju tööd, uurida nii autori kui ta tööde kohta kas internetist või kunstiraamatutest. Okas oli ülejäänud kunstnikega võrreldes galeristile meeldiv erand, sest neli aastat tagasi novembris kohtus Malle vanameistriga Ammende villas tema 90. sünnipäeval. "Jutt, mida Okas siis rääkis, läks samamoodi hinge kui kõik ta artiklid ja maalid. Köitis lihtsus, inimlikkus, südamlikkus, soojus ja intelligentsus. Äärmiselt tore inimene," mäletab ta.
Okas kui uuenduslik ja vabameelne meister tõi Eesti maalitraditsiooni ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse nüüdisaegsest naisest ja sellest saabki vaataja aimu Pärnu haiglas eksponeeritud töödest. Ainult et praegu, kui politsei maali kadumist uurib, saab galeriisse vaid koos Mallega, sest uksed on suletud. Haigla plaanib kunstitööde kaitseks turvakaamerate paigaldamist.
Varasemast näitustest on kauakestvaid elamusi pakkunud Erki Evestus Saaremaalt oma vanaeestlaste jumalatega ja humoorikas Ave Nahkur seeriaga "Meie küla eided", mis on jäädvustatud postkaartidelegi, mida väga palju osteti kingituseks. "Kingiks osteti ka Nahkuri suuri töid. Hästi lähevadki peale need taiesed, mille vaatamisel saab nalja, ja Nahkuriga seda saab. Hinnad olid tal üsna sõbralikud," arutleb Malle.
Järgmine näitus pärast Okast tuleb Billeneevelt, kelle tervendavate piltide tausta asus Malle ilmunud kirjanduse põhjal tundma õppima. Aasta viimasel kuul eksponeerib haigla galerii Andrus Joonase, Sirami ja Mila Balti loomingut, samuti Pärnu Kunstide maja laste tööd.
"Kunstide maja pakub peale taieste advendikontserte, see on meie meelest väga südamlik," märgib Malle.
Vastutava õe igapäevatöö on organiseerimine: õdedel peab piisama kindaid, mähkmeid, linasid. Õdesid on alluvuses 16, mõni neist poole kohaga. Igas vahetuses töötab viis õde. Mallel tuleb teha kirjatööd, koostada tabeleid, jagada juhendeid.
"Olen töö juht ja vajadusel tulevadki nad just minu juurde. Ise huvitun, kui korras on palatid, kuidas haiged end tunnevad ja kas neil on kaebusi," räägib Malle. Teda nähakse tihti haigetega vestlemas, millel on oma tulem: ortopeediaosakond püsib haigla patsientide rahulolu küsitluses alati esimese kolme hulgas.
Meedikuks saamine olevat vere kutse ja Malle meenutab lõbusalt, kuidas ta oma loomaarstist abikaasat Vellot õpetama kippus. "Tal oli vaja opereeritud loomal magu kinni õmmelda. Sekkusin ja näitasin, kuidas seda inimestel tehakse - olin ju haiglas näinud. Mees leidiski, et minu meetod on parem."
Veel jutustab Malle sigade süstimise kogemusest. Mees läks reisile ja jättis oma töö talle sõnadega: "See pole midagi, need on väiksed sead, ega nad eest ära lähe."
Tegelikkus osutus teistsuguseks. Siga pani jooksu ja Malle järel, nii murdus looma tagumikus mitu nõela. "Aga siis tegin ratsi: panin süstla ja nõela vahele vooliku ja siga võis joosta ja rabelda, kuis jaksas, ükski nõel enam ei murdunud," kinnitab Malle.
Vastutava õe kabinetis istudes tundub, nagu oleksid tormituultega merel: pea kohal muudkui mühiseb. "Ventilatsioon," ütleb Malle. Siit aknast välja vaadates külastab teda aga kogu aeg üks unistus. Kui oleks vanake Hottabõtš, tiriks ta sel habemest karva välja ja sooviks: "Pane sellele rohelisele muruplatsile skulptuurid."
"Mõtleks, milline suur lage maa," räägib galeristist õde. Juba on ta kunstnik Rait Pärjaga oma unistusi jaganud ja too olevat soovitanud: Steineri aia skulptuurid sobiksid siia hästi. Ortopeediaosakonna koridori seinalt vaatab möödujat Mati Luhtjärve maal "Hetk". Omal ajal aitas Pärnu leivakombinaat selle haiglale osta. Malle resümeerib: "Jah, seda äri olen ka ajanud."
Kui tegus suudab üks naine olla? Malle on ehitanud üles suvekodu Reius ja selle juurde puukuurigi. "Rohkem ikka juhendajana ehitanud," märgib ta. Linnamaja andis naine poeg Heikkile ja nüüd vaatab Malle uue kodu aknast samamoodi välja kui töökohaski, et mis selle suure metsaalusega peale hakata ... Skulptuurid oleksid ilusad, aga väga kallid. Üks Mallel siiski juba on - "Pissiv poisike".
Nimelt lävivad Hintsid tihedamalt ortopeed Jüri Pere ja tolle vanematega, kes tulid vaatama vastset klaasseintega terrassi, mida Malle kutsub kuursaaliks. Kuna Malle oli küllatuleku eel sõnanud, et kuursaal mul küll on, aga Valgre kuju pole, jäeti vihje meelde. Külalised tulid pronksist meetrikõrguse "Pissiva poisikesega", kel isegi plastmassist juga. "Panin talle siis poti ette ja viinamarjakobarad kaela," naerab Malle.
Koduse kunstiõhkkonnaga on tal vedanud. Poeg joonistas lapsena hästi ja abiellus Ruts Baumani lapselapse Kaariga, kes suurepärane kehamaalingute tegija. Ja kui lähedased koos, ollakse mõnusal üksteisemõistmise lainel.
Maale pole Malle ise palju ostnud, enamik on kingitud. Talle meeldib vaadata poja töid lapsena, talvepilti suvel, mis tuletab talve meelde.
Huumorisoonele annab hoogu Ave Nahkuri "Meie küla eitede" seeria osa "Tervislikust toitumisest ei tea meie midagi". Armsaimad kõigist on aga lapselapse Helina pildid, näiteks sajajalgsel värvis ta iga kinga ise värvi. Kui tüdruk oli kolmeaastane, joonistasid nad koos. Muide, Helina töid on haiglaski eksponeeritud, kui ta alles Kesklinna lasteaia Metstötsi-de rühmas käis.
Kogu kunst, mis Mallel olemas, on koduseintele välja pandud. Maalid, joonistused, skulptuurid tähendavad talle elu. "Seisatad, vaatad ning tunned, kuidas käib sõnatu suhtlemine," ütleb ta.