Pensionile jäämiseks valmistu varakult

Enne pensionile jäämist tasuks läbi mõelda enda tulevane roll elus. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Siiri Rebane

,

Elukiri

Mõned loevad aastaid, millal ometi saaks pensionile jääda ja vabadust nautima hakata, teised käsitlevad seda kui mahakandmist ja jäävad masendusest lausa haigeks. Miks nii?

Kes kohanevad pensionile jäämisega paremini, kes halvemini, selle üle arutles Elukiri psühholoog Helle Niiduga.

Osa sündmusi tabab meid ootamatult, osa on aga ette ennustatavad, sh pensionile jäämine. Ootamatute muutustega elus on tunduvalt raskem toime tulla, ette ennustatava saabumiseks saame aga ennast ette valmistada, siis on ka toimetulek lihtsam, räägib Niit.

Üks roll elus on vähe

Pensionile jäämiseks tuleks hakata valmistuma juba keskeas. See ei tähenda vaid raha kogumist, kuigi mõistlik on sedagi teha. Eelkõige soovitab Niit panna tähele, kas ollakse pühendunud vaid ühele rollile elus, olgu see siis pere sissetuleku tagaja, koduse hoolitseja vms roll. Kui see ainus roll otsa saab - kas pensionile jäämise või laste kodunt lahkumise tõttu, variseb oma ainsa rolli kaotanu maailm kokku.

Kusagil keskeas, karjääri tippu jõudnuna, on mõistlik endale otsa vaadata ja hinnata, kas mu elus on teisigi eneseteostuse võimalusi peale töö või kodu eest hoolitsemise. Kui pole, pole veel hilja neid tekitada. Tasub tõsiselt järele mõelda, mis on tegelikult see, millega elus tegeleda tahad.

"Kui elukutset lausa vahetama ei hakka, aga on midagi, millest inimene seni vaid unistanud, siis soovitan astuda samme, et saaks pensionipõlves sellega tõsisemalt tegelema hakata," soovitab psühholoog.

Ka suhe partneriga tasuks läbi analüüsida. Toimiv partnerlussuhe on suur väärtus ja elujõu allikas igas eas, samamoodi pensionipõlves. Kaalukas roll on toimival sõpraderingil, aga sedagi ei saa hakata rajama alles vanas eas, sõbrad võetakse pensionipõlve kaasa varasematest aastatest.

Keskea kriis

Uute rollide otsimine on keskea kriisi üks - ja sugugi mitte paha - avaldus. Niidu sõnul on meeste ja naiste juures keskeas toimuvad muutused veidi erinevad, aga märksõna "uued võimalused" sisaldab see periood mõlema soo jaoks. Naiste jaoks mängib sel ajal tähtsat rolli laste jõudmine sellisesse ikka, et nad ei vaja enam igapäevast järelevaatamist. Niisiis jääb naistel rohkem aega iseenda jaoks, nad võivad hakata tegema uusi valikuid, mõelda uue eriala peale, midagi veel õppida.

Kui naine pole keskikka jõudes enam nii peres kinni ja muutub palju koduvälisemaks, siis meestega juhtub vastupidine. Selleks eluetapiks on inimesed tavaliselt oma karjääris lae saavutanud, perspektiiv veel kuhugi jõuda või väga suuri eesmärke seada pole enam keskne ja mehed pöörduvad nüüd rohkem elu pehmemate väärtuste poole. Nad on enam huvitatud kodusolemisest ja seal endale meelepärase tegevuse leidmisest. Mehed muutuvad isadena aktiivsemaks, nad on valmis ennast rohkem lastele pühendama.

Toimub naiste ja meeste traditsiooniliste rollide ümberpööramine - naised rohkem kodunt väljapoole, mehed kodu suunas. Mees, kes on nüüd pere ja koduste asjade suhtes tundlikum, ei leia aga enam naise poolt toetust ja kaasaelamist, sest naise fookus on kodunt väljapoole. Naine ootas toetust kodustes küsimustes varem ja oleks siis seda ka mehele pakkunud. Nüüd ootab naine mehelt toetust hoopis oma uutele, koduvälistele ettevõtmistele, aga sageli ei leia seda.

"Kõik keskeas mehed muidugi kodule ei pühendu, mõned lähevad hirmust vanaduse ees noore naisega teisele ringile, et sedaviisi nii endale kui teistele tõestada, kui mehed nad veel on," nendib psühholoog.

Üks väga oluline periood on laste kodust lahkumine, siis puututakse kokku sarnase kogemusega nagu pensionile jäädes - üks roll elus on täidetud ja on tähtis, kas on seda millegagi asendada. Nn tühja pesa sündroom puudutab tavaliselt rohkem naisi, eriti neid, kes on emadust elus kõige tähtsamaks pidanud. Nüüd, tajudes, et teda pole enam nii palju vaja, võib naisel väga raske olla, ta tunneb end hüljatu ja kõrvalejäetuna. Muidugi elavad laste kodust lahkumist üle ka mehed, eelkõige need, kes on olnud pühendunud isad. Selle tühjusetunde leevendamiseks peabki olema alternatiive.

Ent selles perioodis võib näha ka uusi võimalusi - lõpuks saab teha nii mõndagi, mis varem võimalik polnud, näiteks minna kahekesi reisile. Seda muidugi siis, kui teineteise seltskonda nauditakse.

"Aeg, mil lapsed on kodunt läinud, on lahutuste üks kõrghetki, sest teineteisest võõrdunud abikaasad ei kannata teineteist enam lihtsalt välja," teab Niit oma praksisest.

Tippjuhi toolilt pensionile minna on raske

Kui tühi pesa on pühendunud emade jaoks tõsine lõks, siis pensionile jäämine on lõks meestele, kes on ennast hästi tundnud just traditsioonilises, leivateenija rollis. Mehele, kelle jaoks töö ja saavutused on olnud prioriteet number üks, on pensionile jäämine tema olulisima, mõnikord ka ainsa rolli kaotus.

"Üleelamine pensionile jäämisest sõltub sellest, kui jäigalt inimene on ennast mingi rolliga seostanud," ütleb Niit. Tema hinnangul on Eesti küllaltki traditsiooniliste soorollidega maa. Meeste jaoks on pere ülalpidamine, perele vajaliku elatustaseme kindlustamine väga tähtis, ses osas on nõudmised kõrged.

Pensionile jäämisega kohanemine sõltub mehe paindlikkusest. Mehed, kes on olnud töötaja ja saavutaja rollis liialt kinni, muutuvad sest rollist ilma jäädes väga passiivseks. Selle asemel, et näha mõnda teist eneseteostuse võimalust ja sellest kinni haarata, on nad vihased, tigedad, masendunud, jõuetud. Nendega on siis raske koos olla.

Mitmekesisema rollirepertuaariga mees, kes pole pelgalt vaid ametimees, vaid kellel on hobisid ja kes on ka kodus rakendust leidnud, kohaneb pensioniga kergemini. Näiteks mees, kes oma maamajas või aias on harjunud tegutsema. Linnakorteris elaval mehel, kellele kodu on eelkõige diivanit tähendanud, on raskem ennast ümber orienteerida. Lihtsam on ka mehel, kellel on olnud harrastusi, kes on harjunud koos abikaasaga midagi ühiselt ka väljaspool kodu ette võtma või kes on olnud vanaisana aktiivne. Mida rohkem mõistvat, teineteist toetavat suhtumist on abikaasade vahel, seda lihtsam on uue olukorraga kohaneda.

Raskem on koju jäämisega kohaneda kõrgetel ametikohtadel töötanud meestel ja naistel, kelle jaoks töö on olnud eneseteostus, kes on tundnud ennast juba üksnes oma positsiooni tõttu tunnustatuna.

Tööle pühendunud naine kohaneb pensioniga paremini, kui tal on sõprade ring, kellega ühiselt aega veeta. Naisel, kes toetub oma uues olukorras üksnes kodule ja peresuhetele, võib tekkida küsimus, kas on see nüüd tõesti ta vaba valik või pelgalt kohustus? Optimist pöörab probleemi võimaluseks, pessimist võimaluse probleemiks.

Hea paarisuhe on parim tugi

Kui paarisuhe ei toimi, kui kodus ei saa naine naisena ja mees mehena, ka lihtsalt partneri või isiksusena piisavalt tunnustust, põgenetakse sageli töösse, otsitakse tunnustust sealt. Kui seegi tunnustus ära kaob, on muidugi raske.

Hea paarisuhe on oluline eeldus paremaks kohanemiseks pensionile jäämisega, kinnitab psühholoog. Muutustega paratamatult kaasnevad negatiivsed emotsioonid on lihtsamini seeditavad, kui on keegi, kes saab aru ja trööstib. Kui paaril õnnestub koos vananeda, kui nad on partnerid, kui neil on ühiseid tegevusi, kui nad toetavad teineteist, siis on lihtsam ka uusi võimalusi avastada või lihtsalt kodusolemist nautida. Kui aga partneri eest on aastaid tööle põgenetud ja nüüd peab iga päev talle - hingeliselt võõrale või koguni vihatud inimesele - otsa vaatama, on ikka hirmus küll.

Vähemalt meie kultuuriruumis on noorus hinnatum kui vanadus. Kui pensioniiga käes, siis lajatatakse justkui silt külge - oled vana! Ka see võib olla raske taluda.

Kindlasti on toeks head suhted oma lastega. Millised suhted pensionile jäänul oma lastega on, seegi sõltub varasemast perioodist. Heade suhete puhul saavad pensionärid ka laste peredega midagi ühist ette võtta ja vanavanematena ennast vajalikuna tunda. Paraku juhtub aga sedagi, et hakatakse liigselt laste ellu sekkuma, neid oma õpetussõnadega tüütama ja laste elu korraldama. Ülihoolitsevaks ka ei tasu muutuda, hoiatab psühholoog.

Lihtsam on pensionäridel, kelle rahaline seis on parem, siis saab kasvõi reisima minna, milleks enne aega ega võimalusi polnud. Parem majanduslik kindlustatus tähendab ka suuremat sõpruskonda. Kel on olnud hea töökoht, need on olnud ka sotsiaalselt aktiivsemad, neil on kaaslaste ring, kes eeldatavasti ei kao ka pensionile jäädes. Haritumatel inimestel on rohkem kaaslasi ka erialases mõttes, küllap säilib teatud seotus, on võimalus olla haaratud näiteks nõuandjana vmt. Haritumatel inimestel on ka rohkem hobisid ja huvisid.

"Suhtumist pensionile jäämisse võib palju muuta üks õige väike nüanss - kuidas inimene pensionile saadetakse. Kui ta tajub suhtumist "lõpuks saame sinust lahti", olgu see kasvõi firma koondamisvajaduse või muude objektiivsete asjaolude tõttu, siis see võib ka kõige tugevamanärvilise rööpast välja viia. Aga kui pensionileminejat tehtu eest südamest tänatakse ja tunnustatakse, jäetakse talle side firmaga alles, kas kutsena mingitele üritustele või pakkumisena, et ehk tohiks teda edaspidi vajadusel lühiajaliselt kedagi asendama paluda vmt, siis saab pensionilemineja seda päeva kui positiivset käsitleda," rõhutab psühholoog.

Vajadusel otsi abi

Mõni on siiski elumuutusest nii löödud, et jääb lausa haigeks. Maandamata psüühiline pinge lööb varem või hiljem kehas välja. Kui ennast tõesti väga räbalalt, kasutuna ja mahakantuna tuntakse, tasub psühholoogi jutule minna. Helle Niit kinnitab, et teema lahtirääkimine aitab juba seetõttu, et nii saab n-ö horisonti laiendada, omaette mõtiskledes jäädakse sageli ühte vaatenurka kinni. Aitab seegi, kui saab sõpradega rääkida.

Mõnda inimest peab tagant torkima, et mine räägi oma murest, teine aga aina seda teebki. Ärakuulajateks on sagedamini ikka kõige lähedasemad, kellele võib aastate kaupa sama jutu kuulamine üsna väsitav olla. Perenõustaja Helle Niidu juurde on tulnud täiskasvanud lapsi murega oma vanemate pärast, kes pensionile jäädes ja päevade kaupa vaid teineteise seltsis olles on hakanud teineteise kallal nii palju närima, et lastel on seda raske pealt vaadata.

Niisiis - püüdke pensioniiga näha kui vabadust ja uute võimaluste aega! Kui näete seda aga vaid mustades värvides, otsige professionaalset abi, ärge jääge oma masendusse kinni. Otsige uusi tegevusi, sest juba ainuüksi see, kui uusi võimalusi otsima hakkate, aktiveerib teid ja lisab positiivsust.

Elukiri ajas juttu ühe noore pensionäriga, kes näeb pensionipõlve eelkõige kui võimalust ja ei unistagi tööle naasmisest.

Liidia naudib vabadust

Liidia on pensionil olnud neli aastat. Kui hakkasime intervjuuks aega kokku leppima, ilmnes, et see polegi nii lihtne - pensionäril graafik nii tihe nagu mõnel firmajuhil. Viis järjestikust õhtut olid hõivatud - kaks korda nädalas mängib Liidia koos mehe ja sõpradega bridži, kolm õhtut nädalast, mil juttu ajada tahtsime, veetis paar aga kinos, sest parajasti oli käimas Vene filmide festival.

Liidia ütleb, et enne pensionile jäämise otsust küsis ta endalt: "Kas ma tõesti elangi selleks, et ainult töötada kuni surmani?" Muidugi oli vastus ei. "Tahan natuke vabalt ka elu võtta," leidis ta. Ja pole oma otsust kahetsenud.

Kui pensioniiga kätte jõudis - Liidia sai selle õiguse 59-aastaselt, läks potentsiaalne pensionär asutuse personaliosakonda ja teatas, et kui on vaja koht vabastada, kui tahetakse kedagi teist tööle võtta, siis tema võib päeva pealt ära minna. Sellega poldud siiski nõus, nii töötas naine veel aasta aega.

Aga siis hakati asutust reorganiseerima. Õhus oli pinget ja ärevust, hirmu selle ees, kes jääb ja kes läheb. Liidia oli oma karjääri jooksul juba kolme asutuse reorganiseerimise üle elanud, nüüd tundis ta, et enam ei taha. Just samal ajal jõudis kätte ka tema jalaoperatsiooni järjekord, mis ammu oli kavas olnud, nii läks ta lõikusele teatud kergendusega, et pääseb seekord asutuse ümberkorraldamise närvilisusest. Opi järel tuli veel kaks kuud haiguslehel olla. Kui ta reorganiseerimise saginat distantsilt jälgis, tundis Liidia, et tegelikult ta ei tahagi enam sinna tagasi minna. "Ma ei näinud enam võimalust, et oleksin saanud ennast seal hästi tundma hakata,"ütleb ta. Siis sündiski lõplik otsus pensionile jääda. "Ma ei kahetse seda loobumist tänaseni," kinnitab ta.

"Esimene mõte, kui koju jäin, oli, et nüüd saan teha neid asju, mida olen kogu aeg nihutanud hilisema peale, et kui kunagi tekib aega," räägib ta. "Lugesin päevad ja ööd, ei teadnud kellaaegagi. Lõpetasin lugemise ja läksin magama selle järgi, kuidas raamat läbi sai. Umbes aasta aega lugesin nii." Iga töölkäija teab, kui kahju on raamat kõige huvitavama koha peal pooleli jätta, aga peab, sest muidu ei jaksa hommikul ärgata. Pensionäril on aga võimalik just nii kaua lugeda, kui tahtmist on.

Noorena oli Liidia olnud kirglik bridžimängija. Aga kui lapselapsed olid väikesed, polnud selleks enam aega. Samuti olid vahel tööpäevad nii pikad, et hobid vajusid unustusse. Nüüd sai Liidia taas endise innuga vana harrastuse juurde naasta.

Muidugi, mingid kohustused on ka praegu, näiteks üks lapselaps, kes alles läks kooli. Kui laps vanaema vajab, siis jätab vanaema mängu lihtsalt ära. Liidia peab tähtsaks, et prioriteedid oleks paigas, siis on lihtsam oma elu korraldada.

Kohustusi pole siiski nii palju, et ei saaks tunda ennast vaba inimesena. "Esimest korda on see tunne, kunagi varem pole seda olnud," kiidab Liidia, kes naudib vaba inimese tunnet. Teeb siis ja seda, millal ja milleks tuju on.

Tööl käies oled kohustatud hakkama saama, tahad või ei taha, oskad või ei oska. Nüüd seda survet pole. Liidia on töötanud neljas asutuses, igal pool on olnud nii palju enda proovile panekut ja eneseteostuse võimalusi, et sellest tundest jätkub praeguseni, tal pole vaja enam ennast ei endale ega teistele tõestada. Pigem lihtsalt naudib elamist.

Mõned tunnevad pensionile jäädes kasutuse tunnet. See on nii inimlik, et tahetakse teistele kasulik olla. Kasulik saab olla aga ka muul moel kui tööl käies. Ja kasulik võib ka endale, mitte üksnes teistele olla.

Liidia arvab, et kui inimene on terve elu vaid teistele elanud, võiks ta ükskord ka iseendale elama hakata - enda eest hoolitseda ja lihtsalt elust mõnu tunda. Just varases pensionieas, kui tervis veel korras, on selleks ju parimad võimalused!