Ühe ajakirjaniku 40 aastat manöövreid miiniväljal

Kuusiku talus mesilasi pidav ja uhke dendropargi rajanud Vambola Lillemäe avaldas mullu oma 40 aastat kestnud ajakirjanikuteed meenutava raamatu. Foto: Urmas Luik

Pärnumaalt pärit ja praegugi Pööravere külas pensionipõlve pidav kunagise ülipopulaarse ajakirja Aja Pulss karismaatilise peatoimetaja Vambola Lillemäe (76) sulest ilmus eelmisel aastal raamat "Adraseadjana kolmel ajakirjanduspõllul". Keerulistel aegadel eri toimetustes ajakirjanduse vankrit vedanud mees meenutab seal detailitäpselt oma 40 kirevat tööaastat.

Staažika ajakirjaniku sõnutsi tekkis memuaaride kirjapanemise idee sõprade tagantutsitamisel juba kolm aastat tagasi. Mõtte teostamiseks kulusid Vambolal nelja kuu ööd. "Kell kolm öösel hakkasin kirjutama ja kuue paiku hommikul lõpetasin. Need tunnid on alati olnud minu loomingulisuse tippaeg," kirjeldab ta raamatu sünnilugu.

"Kui ma midagi käsile võtan, pean selle lõpuni viima, kas või nui neljaks," naerab mees enda põikpäist sihikindlust. Ja lisab tõsinedes: "Kirjutasin selle raamatu sisuliselt missioonitundest. Tegu on ju killukesega Eesti ajakirjanduse ajaloost. Raamatus on mälestused - sündmused nii, nagu mina neid mäletan."

Pärnumaa poisist kirjameheks

Vambola Lillemäe on sündinud ja kasvanud Pärnumaal Pööraveres Kuusiku talus. Ärksa vaimuga talupidajate peres sirgunud poiss sai esimest korda trükivärvi lõhna tunda juba siis, kui ta ajalehtedest tähti kokku veeris. Et ajalehed olid kallid, oli Pööravere 28 talu peale tellitud vaid kolm-neli lehte, millest piisas, et Vambola lugemise selgeks saaks.

"Ajalehtedest lõigati välja järjejutud ja köideti need kokku. Vanaisal ja isal oli selliseid köiteid terve posu. Lugesin neid ja vahetasin teistega," räägib trükivärvi kütke langenud mees. "Kui isa 1939. aastal esimesena külas raadio ostis, hakkas külarahvas meil laupäevaõhtuti muusikat ja kuuldemänge kuulamas käima," meenutab Vambola toredaid aegu.

Eredalt on mehel meeles seegi, kuidas teda Enge 6klassilise kooli kirjandivõistlusel kirjandi "Mälestusi sõjasuvest" eest valla esimese auhinnaga pärjati. Auhinnaks oli romaan "Mahtra sõda". Maakondlikult olümpiaadilt laekus sama kirjatöö eest poisile peagi teine samasugune teos, jutustab mees naerdes.

Pärnu-Jaagupi keskkooliski ei hoidnud Vambola oma kirjanduslikku annet vaka all, vaid kirjutas kinokopikate eest kirjandeid vahel lausa neljale-viiele klassivennale korraga. "Nemad said kirjatükkide eest neljad-viied, aga mina, kes ma olin end juba tühjaks kirjutanud, sain lõpuks sabaga nelja," meenutab ta.

Noormehe eesti keele kasutusele andis lõpliku lihvi õpetaja Rööp Pärnu Lydia Koidula nimelises keskkoolis. "Tema noris iga sõna kallal. Kui näiteks läksid temalt nõu küsima, öeldes: "Vabandage, kas võin teid segada?", nähvas tema vastu: "Suppi segatakse!""

Pärast keskkooli lõpetamist hakkas Vambola Jaak Juha käe all tolleaegses Pärnu Kommunistis uudisnuppe kirjutama. Ajakirjanduse kõrvalt proovis Vambola kätt ilukirjanduses, luues lühijutte ja luuletusi.

"Tol ajal solgiti luuletused sellega ära, et need kirjutati toimetustes enne avaldamist "poliitiliselt korrektseks". See võttis igasuguse luuletamise isu tükiks ajaks ära," tunnistab mees mõrult. Lühijuttudega saadeti noormees üleriigilisele noorte autorite koondise kokkutulekulegi. Kui sealnegi žürii kirjutistele rohkem poliitilist vürtsi lisada soovitas, otsustas mees ilukirjanduse viljelemisest pigem loobuda. Sellele vaatamata sahisevad härrasmehe sahtlid siiani sinna aastate jooksul kogunenud pühendusluulest ja kummutilt vaatavad vastu abikaasa Helgale kuldpulmapäevaks pühendatud raamitud read.

Vändrast Leningradi ja sealt Tallinna

Kui Vambola Lillemäe Vändrasse komsomoli rajoonikomitee esimeseks sekretäriks saadeti, selgus, et sealgi ei saa ta kirjutamisest üle ega ümber. Rajooni ajalehele tuli regulaarselt kirjutada noorsootööst, spordist ja muudel teemadel. Seejärel hakkas noormehelt kaastööd paluma ajaleht Noorte Hääl. Peagi kuulutati Lillemäe lugu pealkirjaga "Inimeses on kõik ilus" kõige paremaks diskussioonilooks. "Sain selle eest ülemnõukogu presiidiumi aukirja ja kuldsulepea, mis tollel ajal oli väga kõrge tunnustus," meenutab kirjamees oma esimesi edusamme.

Vambola kirjatükid ei jäänud märkamata ning peagi krapsas Vändra rajooni ajaleht Sotsialismi Võit noormehe endale peatoimetajaks. Kui ajaleht koos rajooni endaga paar aastat hiljem likvideeriti, sõitis mees kaheks aastaks Leningradi ajakirjanduslikku kraadi omandama. Esimesele kõrgharidusele, bibliograafiale, lisandus ajakirjanduse diplom ja selgeks sai vene keel, milleta tollal poleks hakkama saanud.

"Naine oli samal ajal kahe pisikese pojaga kodus Vändras, see oli temast kangelastegu," räägib mees selle eluperioodi rõõmudest ja raskustest.

Tagasi Eestis, suunati Lillemäe kogu dekaadiks Eesti Kommunisti propagandaosakonna juhatajaks. Pärast seda jätkas ta tööd peatoimetajana populaarteaduslikus ja oma ajastu kohta erakordselt objektiivses väljaandes Küsimused ja Vastused. Kuna ajakirja küsimuste-vastuste vorm eeldas, et kõikidele lugejate küsimustele leitakse vastused, suudeti selle varjus vahel kõrvale hiilida tsensuurist ja käsitleda tabuteemasid.

"Näiteks küsiti meilt, milliseid viskimarke maailmas leidub, või uuriti lahustuva kohvi kohta, mida meil samuti saada polnud. Teinekord tegime isegi selliseid küsimusi, mis rahva silmaringi avardasid. Kogu aeg oli üks suur laveerimine, sest paljud vastused tuli kirjutada nii, et olulisem info jäi ridade vahele. Saime pidevalt ülevalt poolt mööda päid ja jalgu, kuid tiraaž tõusis samal ajal 5000-lt 60 000ni," on kunagine peatoimetaja ajakirja edu üle uhke.

Tunnetades aja pulssi

1984. aastal kutsuti oma ajakirjanduslikku võimekust tõestanud mees Eesti esimese värvitrükis populaarteadusliku ajakirja Aja Pulss peatoimetajaks. Uus väljaanne võitis Vambola juhtimisel kiiresti populaarsust. "Kuna tiraaž oli meil vägev - 118 000, siis järelikult saime oma tööga hästi hakkama. Tiraaž on rahva usalduse tunnus ja Aja Pulsiga võrreldavat tiraaži ei suutnud saavutada ükski teine Nõukogude Liidu samatüübiline ajakiri," tõdeb Vambola.

Menukas ajakiri tõstis julgelt terve rea selliseid ühiskondlikke probleeme, mida ükski väljaanne enne polnud "suure kurja karu" hirmus julgenud käsitleda. Esimese väljaandena Eesti ajakirjanduses käsitleti Aja Pulsi veergudel küüditamise teemat, räägiti Molotovi-Ribbentropi paktist ja 8. pleenumist. "Mind võeti selle eest keskkomitees muidugi kohe pihtide vahele ja vanad revolutsionäärid sõimasid mind reeturiks. Kuna aga 80ndate lõpus oli rahvuslik liikumine aktiviseerunud, ei juletud päris kallale tulla. Raske oli," nendib Lillemäe. "Aga keegi pidi ju lõpuks nendel teemadel jutuotsa lahti tegema."

"Aja Pulssi püüdsime kirjutada nii, nagu elu tegelikult oli, ilma et oleksime valesid välja mõelnud või sensatsiooni taga ajanud. Ja etteantud raamidest pugesime pidevalt salaja välja. Alati, kui uus number oli ilmunud, võis paari päeva pärast oodata nahutavat telefonikõnet keskkomiteest. See käis nii-öelda leiva juurde," meenutab Vambola muiates ja räägib tänapäeva kontekstis anekdootlikuna mõjuva loo sellest, kuidas juba Küsimuste ja Vastuste aegu avaldas Moskva nördimust, et ajakiri esitab natsionalistlikke seisukohti.

Ajakirjanik peab olema aus

Vambola Lillemäe teab, et ajakirjanik peab olema nii aus kui vähegi võimalik, sest lugejate usalduseta ei vea välja ükski ajakirjanduslik väljaanne. "Usaldus on see, mis paneb lugeja lugema ja innustab ajakirjanikke oma tööd tegema. Kui sa ikka tead, et see lugu, mille oled kirjutanud, lugejate silmaringi laiendab ja neile indu juurde annab, teeb see endalegi heameelt," tõdeb ta.

"Tänapäeval kirjutatakse palju sensatsiooni pärast. On palju lihtsustamist ja mustaks-valgeks lahterdamist. Ajalehti peab lugema teatud reserveeritusega, et kui palju siin nüüd tõde on ja kui palju on sensatsiooni. Kui Vene ajal tuli kirjutada ääri-veeri ja ridade vahele, siis nüüd kirjutatakse sageli otse ja valet," heidab Vambola kivi praeguse ajakirjanduse kapsaaeda. "Ajakirjanik on inimene, kes kirjutab ajalugu. Sa võid kirjutada ükskõik mida, aga kui sa pole aus, siis ajalukku sa ei lähe," teab Vambola.

Ausus Aja Pulsile saatuslikuks ei saanud. Küll vaibus populaarse ajakirja pulss vaikselt iseseisvumisaja proosalistes majandusraskustes. Ajakirja peatoimetajale jäid seitsmest põnev-pingelisest Aja Pulsi aastast päranduseks südame rütmi- ja vererõhuhäired ning kustumatud mälestused pöördelistest aegadest.

Hobid hoiavad vormis

Vambola on kirglik kalamees. Kui vanasti käis ta merel kala sikutamas, siis nüüd hoiab härrasmees enda sõnutsi naha toore Kuusiku talu õue kaevatud tiikidest püütud kaladega. Tema maakodu kihvade ja nahkadega kaetud seinad pajatavad koos peremehe endaga seiklusrikkaid jahimehejutte maalt ja merelt.

Peale selle on Vambola paarikümne taruga mesinikuhärra ja kirglik kollektsionäär, kelle aias kasvab 240 liiki puid ja põõsaid. Dendropisiku arvab ta olevat pärinud oma vanaisalt ja isalt. "Külarahvas ikka narrib selja taga, et küll see Kuusiku Vambola on rumal: topib raha maa sisse, samal ajal kui teised raha maa seest välja võtavad," muigab mees.

"See on suur rõõm, kui paned puu maasse ja näed oma silme all, kuidas ta suureks sirgub. See on võrreldav lapse kasvatamisega. Ajakirjandusliku töö tulemus on mõistusega hoomatav, kuid mitte käega katsutav. Võrreldes puu kasvatamisega, on see kaduv. Puude kasvatamine on aga looming, mis jääb kestma," sõnab Vambola mõtlikult.

Kirjutamise kutse

Vajadus kirjutamise järele on Vambola hinges kripeldanud poisikesest peale. "Isa küll tahtis, et minust saaks advokaat, ema aga ütles, et sul hea lauluhääl, hakka kirikuõpetajaks. Siiski ei sundinud vanemad mulle midagi peale. Olin nagunii ainuke, kes pere neljast lapsest ellu jäi."

Pärast 40 aastat ajakirjanduslikku sauna tunnistab mees, et kui ta peaks oma elu otsast alustama, hakkaks ta arvatavasti uuesti ajakirjanikuks. "Ajakirjanikutöö on olnud mu eluaegne kutsumus. Jälgin iga päev ajakirjandust, vaadeldes, analüüsides ja juureldes omaette, mis on kirjutatud südamega ja mis on kirjutatud kirjutamise pärast. Mulle meeldib kirjutada südamega. Omal ajal ei olnud võimalik seda teha. Kuna oma teguviisid tuli väga hoolikalt läbi mõelda, ei saanud end loomingulises mõttes maksimaalselt rakendada," sõnab Vambola kerge kahjutundega.

"Minu töö oli pidev miinide vahel ujumine, nagu üks mu kolleege kunagi väga tabavalt märkis. Ja kui minult küsitakse, kuidas minust sai just selline mees, vastan: kasvasin rammusa sõnniku peal," sõnab lapsena rasket maatööd teha rühmanud mees uhke huumoriga.