Kristi ja Siim Kallas: kooselu kujuneb tasapisi

Kristi ja Siim Kallas. Foto: Elukiri

Ille Grün-Ots

,

Elukiri

Tõsine tudengipulm (ei mingit vanemate korraldust, jumal hoidku selle eest!), sundsuunamised ja suupruukimine, mis töökoha hinna maksis, ridamisi heade sugulaste kortereid ja üüripindasid, rajoonitäie seltsimeeste tervise eest hoolitsemine ja terve nõukogude liiduvabariigi täie seltsimeeste säästetud rublade hoidmine. Radioloogia ja kroonipangandus, parlament ja valitsus. Ülo ja Kaja.

Hetkeseis: lapsed suured, Euroopa Komisjon ja asepresidenditöö, üks kodu üsna Brüsseli kesklinnas ja teine Viimsis. Kristi (60) ja Siim (60) Kallase 37 aastat abielu, see see on.

Ei tasu vist küsidagi - kui arvutada, siis ju sai kõik alguse ülikooliajal? Kristi õppis Tartu Ülikooli raviosakonnas arstiks, Siim tudeeris rahandust.

Siim: 6. mai 1972, siis me abiellusime. Aga tuttavaks saime 15. novembril 1970.

Kristi: See oli Tartus üliõpilaspäevadel. Mina esinesin iluvõimlejana ülikooli naisvõimlemise koondrühmas.

Siim: Ilus tüdruk oli, jah!

Kristi: Siim oli üliõpilaspäevade üks organisaatoreid.

Juba siis oli Siim suur organiseerija?

Siim: Kogu aeg! Klassiõhtutest alates on ikka minu peale organiseerimine sattunud.

Kui veel natuke arvutada, siis see kohtumine polnud mitte esimesel kursusel, neljandal alles. Siim, kus su silmad nii kaua olid?

Siim: Noh... Me ei puutunud varem lihtsalt kokku. Ülikool on suur ja lai.

Kuidas see asi tollal käis? Et poiss läks juurde ja ütles: sa oled ilus tüdruk, hakkame käima?

Siim: Ei, ei, see võttis omajagu aega.

Kristi: Üliõpilaspäevade lõpubankett oli ülikooli kohvikus. Siim tuli mind tantsule kutsuma ja siis hakkas asi vaikselt susisema. Mina ei võtnud teda esialgu küll väga tõsiselt - no mis see väike tants ikka on. Aga tasapisi kujunes sellest ikkagi, kuidas seda nüüd öelda, suhe.

Tollal ei lastud ju töökohta valida, suunati sinna, kus vabariik vastavat spetsialisti vajas. Kuidas teil läks?

Siim: Sellega oli igavene jamps, jah. Mina jäin ülikooli juurde aspirantuuri, aga Tartusse arsti kohta saada oli üsna võimatu.

Kristi: Muidugi ei saanud ma Tartusse. Suunati Puurmanni. Aga õnneks oli sealne koht ajutine, kellegi asendamiseks. Käisime kohapeal rääkimas ja kuidagi õnnestus ära vingerdada.

Tartusse sain ajutisi töökohti ja ega ma siis eriti palju tööl käinudki, jäin koju lapseootele. Ülo sündis 1974. aasta detsembris. Aga siis me olime otsaga juba Viljandis.

Miks Viljandis?

Kristi: Tartus elasime ühiselamus, korterit ei olnud. Ja ega siis vist tohtinudki ühiselamus mingeid lapsi olla. Viljandis oli aga minu vanematel maja ja nii käiski Siim sealt Tartusse tööle.

Siim: Bussiga sõitsin kaks tundi, jõudsin alati veerand üheksa loengut pidama. Kaunis karm oli, kuigi nädalas pidin Tartus käima ainult kaks päeva. Siis aga asjad muutusid. 1975. aastal oli üks hull sündmus, Ülo Vooglaiu parteist väljaviskamise operatsioon, ja mõni inimene võttis siis ülikooli juhtkonna vastu sõna (Siim Kallas nende hulgas. - Toim). Seetõttu tuli nendel inimestel ülikoolist lahkuda. Minu juhendaja Mihhail Bronštein käis küll rektor Koobi juures palumas, et ma saaks jätkata, aga Koop ütles: Kallasel ei ole mitte mingit tulevikku!

Siis me otsustasimegi tulla hoopis Tallinna. Mina sain tööle Eesti NSV rahandusministeeriumisse ja Kristi hakkas Mustamäe polikliinikus jaoskonnaarstiks. Elu hakkas normaliseeruma. Tallinnas maksti rohkem palka ja natukese aja pärast saime elamise ka.

Kus te senimaani elasite?

Siim: Kõigepealt üürisime Hiiul ühte tuba, seal olid ka ikka päris karmid tingimused.

Kristi: Kuivkemmerg ja...

Siim: Ja siis me elasime minu vanemate juures Lillekülas. Kogu nende korteri suurus, ma väga hästi mäletan, oli 27 m². Aga kuidagi me mahtusime sinna ära.

Kristi: Vanemad andsid oma magamistoa meile ja kolisid ise elutuppa. Isa magas välivoodil ja ema lahtikäival diivanil. Väga kenad inimesed olid!

Siim: Eks elu oli pingeline, aga tülisid ei olnud. Kõik hoidsid ennast hästi vaos.

Kristi: Siis saime Õismäele kahetoalise korteri. Kõigi mugavustega! See oli tollal ju eriline luksus.

Siim: Elu hakkas, jah, materiaalses mõttes tasapisi rööpasse minema. Korteri saime seetõttu, et meil oli teine laps tulekul - ega tollal korterit eriti muudmoodi saanudki, isegi järjekorda ei võetud, kui sul vähemalt kaht last polnud. Kaja sündis 18. juunil 1977.

Töökohtadega läks teil ka järjest paremaks. Kristi sai partei- ehk IV haiglasse tööle.

Kristi: See oli praegune Magdaleena haigla, tõesti tollane partei- ja valitsuse haigla. 13 aastat töötasin seal. Vana maja oli väga romantiline ja omapärane, aga eks ta oli kulunud ka kõvasti. Nii et kui uus maja avati, oli see ikka väga suur sündmus.

Töötada oli Magdaleenas aga väga mõnus. Töötingimused olid palju paremad kui tavalises polikliinikus. Patsientide suhtumine arstidesse oli hoopis teistsugune, nad armastasid ja austasid oma arsti. See lõi vastastikuse usalduse ja väga toreda tööõhkkonna, ka arstid püüdsid anda oma parima.

Pärast Magdaleena haiglat läksin Tallinna Diagnostikakeskusesse - õppisin enne seda Leedus radioloogiks. Aasta oli vist 1993, igatahes kroon oli meil Eestis juba olemas. Neil olid seal veel need jäneste ja varestega rahatähed, litti veel polnud. Aga radioloogia tase oli Leedus tollal väga hea, ultraheli näiteks ei õpetatudki kusagil mujal.

Siim: Mina olin rahandusministeeriumis neli aastat. Siis seitse ja pool aastat hoiukassade peavalitsuse juhataja, misjärel läksin ajakirjandusse - kolm ja pool aastat olin Rahva Hääle asetoimetaja. Tiitel palju ei tähendanud, aga see oli väga mõnus aeg. Kõik lugesid tohutult, kus olid alles tiraažid! Mina hakkasin tegelema majandustemaatikaga. Siis juba muutuste tuul puhus, võis kirjutada asjadest enam-vähem nii, nagu ise mõtlesid, väga suurt tsensuuri enam ei olnud. No ja siis tulid juba pöördelised ajad ja minust sai NSV Liidu rahvasaadik. Siis valiti mind ametiühingu etteotsa, seejärel tulid Eesti Pank ja valitsus ja riigikogu ja kõik need muud ametid...

Millal algas Brüsseli-elu?

Siim: 2004. aasta 1. maist. Sellest ajast olen mina seal, Kristi tuli sama aasta augustis järele (Siim Kallas on Euroopa Komisjoni asepresident, haldusküsimuste, auditi ja pettusevastase võitluse volinik. - Toim).

Kristi: Kui Siim läks Brüsselisse, tundus mulle alul, et mul on siin Eestis väga hea: oma töö, oma maja, oma sõbrad, oma lapsed. Mis mina sinna Brüsselisse lähen?!

Aga see on midagi seletamatut: kui teine on ära, leiad kogu aeg, et midagi on pahasti, mingit asja on vaja arutada, midagi teha - mis ei pruugigi teab mis suur asi olla - ja elu kvaliteet kannatas ikka kõvasti. Minu meelest oli Siimul täpselt samamoodi. Välismaal elades on üksinda ikka väga raske. Siis ma otsustasingi, et elust ei tule niiviisi midagi välja. Leidsin, et ma olen juba küllalt kaua töötanud ja võin nüüd küll Brüsselisse minna lihtsalt selleks, et koos olla.

Siim: See oli tegelikult suur valik - kolida kodu ära Brüsselisse, ja just seda me tegime. Paljud minu kolleegid, tegelikult enamik, ei ole seda teinud. Osa elab küll väga lähedal, autosõit Pariisi või Hollandisse võtab ainult paar tundi. Aga nendest, kes elavad kusagil 3000 kilomeetri kaugusel nagu meie, ma küll aru ei saa: kuidas on võimalik nii, et sõidad kogu aeg nädalavahetusteks koju? See on ju tappev!

Aga nii teevad näiteks mu Iiri kolleeg ja Sloveenia kolleeg. Ma kujutan ette, kuidas see asi on: jõuad koju, oled rampväsinud, aga kodus on vaja seda ja teist teha. Pühapäeva õhtul istud jälle lennukisse, esmaspäeva hommikul vara tööle ja oled ikka täpselt samamoodi üliväsinud. Nii et meie otsustasime: kui viis aastat tuleb kindla peale seal olla, siis olgu meie kodu ka seal.

Kristi: Välismaal on ikka hea, kui oma asjad on ümberringi: oma raamatud, oma pildid. Me kolisime kogu elamise Brüsselisse ja meie kodu ongi praegu seal.

Kas Viimsi-kodu on teil ikka alles?

Siim: On. Ridamaja korter.

Kui Tallinnas olete, kas siis elategi oma vanas kodus?

Siim: Me tegelikult katsetasime kõik variandid ära. Alguses mõtlesime, et kui Eestisse tuleme, on nii palju tegemist ja oleks väga hea kesklinnas elada. Ööbisime poja juures, aga siis sündis neil laps, mis tegi asja keeruliseks. (Kallastel on kaks pojatütart: 14-aastane Katre Liis ja 2-aastane Maria. - Toim.) Ja põhimõtteliselt on igal juhul ebamugav, kui sul ei ole päris oma kohta. Siis me üürisime väikese korteri Kaupmehe tänavas, vahepeal veel olime tütre juures ka.

Kristi: Lapsed olid loomulikult väga heasüdamlikud ja loovutasid meile oma magamistoad ja kõik. Aga polnud sellist kohta, kuhu näiteks jätta oma talveriided ja muu selline. Igat asja muudkui vea edasi-tagasi, ja see pooleteise kuu tagant siin käimine - see ei olegi nii harva.

Siim: Lõpuks avastasime, et kui kohustuslikud asjad aetud, pole kesklinnas justkui midagi teha. Kui tuleme, oleme alati siin tingimata ka nädalavahetusel. Rääkimata sellest, et suvel kolm nädalat ja talvel kaks. Ja nii me olemegi nüüd jälle tagasi Viimsis ja sellega väga rahul.

Brüsselis elate kesklinnas?

Kristi: Jah, Siimu töökohast jala viie minuti kaugusel. Aga meil on väga ilus vaikne tänav, meie kodu on nende mõistes ka ridaelamu. Oma aed on, mul on oma õunapuu, roosid ja muud lillekesed. Saame aias istuda ja grillida.

Siim: Brüssel on põhimõtteliselt teistmoodi linn kui Tallinn. Sarnaneb Londoni või Amsterdamiga - majad on vanast ajast üksteise külge ehitatud, igaüks natuke isemoodi. Meie maja on aastast 1895. Aga, jah, metroosse on ka viis minutit ja jala kesklinna raekoja platsile pool tundi. Nii et meie elukoht on ikka täielik privileeg! Kui juba Tallinnas on liiklusega probleeme, siis võite ette kujutada, mis Brüsselis toimub.

Kristi: Auto parkimine on Brüsselis ikka väga raske. Seepärast mina tunnengi mõnu sellest, et meil tegelikult oma autot Brüsselis ei olegi. Siimul on küll ametiauto. Mina kõnnin põhiliselt jalgsi ja sõidan metrooga ning saan absoluutselt hästi hakkama.

Kuidas kinnisvara hinnatase Brüsseli kesklinnas on?

Siim: Meie üürime. Aga mulle tundub, et kinnisvara ei ole seal sugugi kallim kui siin. Üür, ma mõtlen. Aga kui osta... Mul kolleeg ostis maja Brüsseli äärelinnas ja maksis selle eest 600 000 eurot. See on siis umbes 9 miljonit krooni.

Mida teeb Brüsselis tööl mittekäiv inimene nagu Kristi?

Kristi: See on nii tüüpiline küsimus! Kõik arvavad, et kui sul kindlat töökohta ei ole, siis sa nagu üldse midagi ei teegi. Aga tegemist on palju, kuigi, loomulikult, mul on palju ka vaba aega. Ja siis ma loen! Tallinnas töötasin ma diagnostikakeskuses kogu aeg silmadega ja päeva lõpuks olid silmad nii väsinud, et ühtegi raamatut ma lugeda ei suutnud. Isegi telerit ei vaadanud. Nüüd on mul lõpuks tõesti võimalus lugeda ja ma naudin seda.

Olen rahvusvahelise naisteklubi liige, pidevalt on igasugused üritused. See on väga huvitav, minu sõpruskond on eri rahvustest naiste osas palju suuremaks läinud. On jaapanlasi, iraanlane, kreeklane, hindu, üks malaisia naine, palju sakslasi, taanlasi ja austerlasi. Nii huvitav on nendega suhelda.

Mis keeles suhtlete? Prantsuse, flaami, inglise?

Kristi: Inglise keeles. Flaami keele õppimist pole ma endale kunagi eesmärgiks seadnud, aga prantsuse keele kursustel ma küll käisin ja meil oli ka eraõpetaja. Suhtluseks on minu prantsuse keel nüüd täiesti piisav, poes saan ka hakkama. Perfektsest rääkimisest on asi aga kaugel.

Siim: Minu prantsuse keel on samamoodi perfektsest kaugel. Lugemine ja arusaamine oma tööalastel teemadel ei ole probleem. Kõnesid pean ka prantsuse keeles, kui vaja. Ja mõne juhuintervjuu olen ka prantsuse keeles andnud, aga siis on sisemine hirm ja ega ma seda väga ei taha. Prantsuse ajakirjanikud on ses suhtes ka pisut pirtsakad: nad tahavad, et kui sa juba räägid prantsuse keeles, siis tee seda perfektselt. Mulle muidu see keel meeldib, sellel on oma loogika, mis on arusaadavam kui nii mõnegi teise keele oma. Ja olmetasandil rääkimine ei ole mingi probleem. Kui töö asjus Prantsusmaal käin, siis jälle öeldakse, et ei loe midagi, kui vigu teen. Neil on hea meel, kui üldse prantsuse keeles räägid.

Jäime pooleli teie Brüsseli tegemiste juurde.

Kristi: Meil käib palju külalisi, neile on vaja linna näidata.

Brüsseli üks vaatamisväärsusi on niinimetatud pissiv poiss. Kas pissivat tüdrukut ka olete oma külalistele näidanud?

Siim: Kus see veel on, ma ei teagi?

Kristi: Ei ole. Mulle on öeldud, et see on kusagil Raekoja platsi ja pissiva poisi lähedal, aga keegi ei oska täpselt juhatada ja nii me polegi seda üles leidnud.

Aga muudest tegemistest rääkides: mina käin näiteks spordiklubis. Ja väike esindusfunktsioon on mul ka. Nii et igav küll ei ole!

Siim: Me käime koos ka palju. Näiteks kui mul on töö pärast vajadus-võimalus kuhugi sõita, siis tihti läheme koos. Õhtuti olen ma töölt enamasti ikka seitsme-kaheksa paiku või vahel ka varem kodus, siis jõuab samuti midagi koos teha.

Kristi: Kuna elame keset Euroopat, siis oleme nädalavahetustel püüdnud palju ringi sõita. Prantsusmaa on lähedal, Holland on sealsamas. Belgias oleme hästi palju ringi sõitnud ja igasugustel matkaradadel käinud.

Siim: Ardennides oleme matkanud. Matkamine on meil üks lemmikala.

Kristi: Ostsime omale isegi matkasaapad. Alul mõtlesime, et mis saapad, miks ei võiks tossudega käia. Aga kui läksime, siis saime aru: muudkui libised ja libised nende tossudega. Belgia matkarajad on kõik nii hästi tähistatud, looduslikult väga ilusates kohtades. Ise ei oskaks selliseid kohti leidagi.

Mis kell Siimul tööpäev algab?

Siim: Hakkab üheksa peale, aga ma lähen tavaliselt varem. Tööaja suhtes on eri rahvastel kultuur aga muidugi hästi erinev. Ma räägin ühe hea loo. Päris oma töö alguses oli mul vaja Barroso juurde minna (José Manuel Barroso on Euroopa Komisjoni president. - Toim). Tema sekretariaadist öeldi, et homme pool kaheksa on kohtumine. Lähen järgmisel päeval siis kohale, aga kõik on tühi, kedagi pole.

Lõpuks keegi tuli ja küsis, mida ma seal teen. Uuris arvutist - ei ole ühtegi kohtumist härra presidendil kirjas. Edasisel täpsustamisel selgus, et loomulikult oli see kohtumine pool kaheksa õhtul. Barroso pärast naeris: Portugalis ei tuleks kellelegi pähegi, et mingi kohtumine võiks olla pool kaheksa hommikul, sellepärast ei märgita ka sellisele kellaajale juurde, kas enne lõunat või pärast lõunat.

Kui veel kultuuride erinevusest rääkida, siis minule on näiteks kellaajast kinnipidamine väga tähtis. Kui koosolek on kell kolm, siis see ka algab kell kolm. Mitte nii, et mõni tuleb 10 minutit hiljem. Itaallased aga ütlevad, et neile on see küll väga raske. Skandinaavia tööstiil - hommikul varakult hakatakse asjaga pihta - on kesk- ja lõunaeurooplastele üliraske.

Tööl on kellaajast kinnipidamisega niisiis kord majas. Aga töövälisel ajal? Belgias ja mujalgi Euroopas on ju üsna tavaline: töömees ütleb, et tuleb teisipäeval (mis on homme) ja tulebki teisipäeval või äärmisel juhul kolmapäeval, aga seda kahe nädala pärast...

Kristi: Eks ta kipub sedamoodi olema. Lepid töömeestega kokku: tulevad päeva jooksul. Ootad terve päeva kodus, ei lähe kuhugi. Päeva lõpus öeldakse: ei, täna meil ei tulnud välja, me tuleme kolme päeva pärast. Nii et tõepoolest ei või kunagi kindel olla, millal midagi tegelikult toimub.

Siim: Belgias on muudki, mis meile natuke harjumatu. Näiteks on poed pühapäeviti kinni - suuresti piibellik põhimõte, et pühapäev peab olema hingamise päev ja tööd ei või teha. Tavalisel päeval on supermarketid lahti kella seitsmeni, ainult reedeti kaheksani. See teeb tööinimesel poeskäigu väga tülikaks - ainult laupäeval saadki minna.

Kristi: Ja siis on laupäeval nii pikad sabad, sest kõik on poes! Turud on aga jälle pühapäeval kõik lahti.

Kui võimalus on, kas tahaksite Brüsselis edasi elada? Või loete päevi, et saaks juba ükskord päriselt koju?

Siim: Nii ja naa.

Kristi: Minu meelest võiks seal võib-olla elada veel küll, kuigi ega Eestisse tulemise vastu ei ole ka midagi.

Siim: Kui tuleb Eestisse tagasi tulla, siis oleme ka rahul. Ja alati on kasulik mõni aeg Eestist ära olla. Siis oskab näha, et palju asju on meil isegi paremini kui mujal, seesama teenindus näiteks. Ma olen pannud tähele: mitte üks eestlane, kes vahepeal on elanud aastaid välismaal, ei kiru Eestit!

Kristi: Või võtame emapalga. Belgias saab ema täispalgaga ainult kolm kuud kodus olla ja nad panevadki oma mõnekuused lapsed sõimedesse.

No ja ikka see lõpuküsimus: mis on teie pika koosselu saladus?

Kristi: See on ehk lihtsalt selline juhus ja õnn? Aga eks tuleb teineteisega arvestada, see on ka suur asi.

Siim: Ühe inimese elu on kordumatu eksperiment, kahe inimese kooselu on samamoodi unikaalne. Kui kellegagi kurameerima hakkad, ega ikka niiväga ei mõtle selle peale, et elad selle inimesega koos 30 või rohkem aastat. Seda on tegelikult väga raske ette kujutada.

Kristi: Kõik kujuneb koos elades tasapisi. Ja ega me kumbki ole sellised väga keevalised inimesed. Nii et oleme hakkama saanud.

Siim: Sa lihtsalt harjud mõne aja pärast nii ära, et ei saa enam ilma teiseta. Ju me siis klapime ka. Ja kui me nii kaua oleme klappinud, siis ei ole enam küll mingit mõtet midagi muuta.