Toimiv lähisuhe kaitseb üleminekuea depressiooni eest

Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaater Pille Varmann soovitab depressioonisümptomite ilmnemisel psühhiaatriga nõu pidada. “Kindlasti pole hea mõte peoga rahusteid võtta, kõige parem, kui saaksite oma muremõtetest kellegi lähedasega avameelselt rääkida.” Foto: Elukiri

Siiri Rebane

,

Elukiri

Juhtub naine üleminekueas töö kaotama või läheb mees nooremaga "teisele ringile", on selles niigi keerulises eas üsna kerge depressiooni sattuda. Eriti, kui selleks on geneetiline eelsoodumus ja varasemast ajast kopsakas vaimsete üleelamiste koorem hinge kogutud.

Üleminekueas esineb naistel depressiooni sagedamini kui mõnes teises vanuses ja seda kogeb umbes iga üheksas naine, ütleb Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaater Pille Varmann. Tegemist on haigusega ja iga haigus vajab ravi. Lisaks neile 10-12 protsendile üleminekueas naistest, kel on depressioon kliinilises mõttes, on veel palju naisi, kel lihtsalt aeg-ajalt on vastavaid vaevusi.

Ehmatavad muutused

Üleminekuiga on naise elus sageli väga komplitseeritud periood, mil tuleb kogeda paljut uut. 50. eluaasta paiku hakkavad lisaks hormonaalsetele muutustele tekkima ka teised terviseprobleemid (valutavad liigesed, kõrge vererõhk ja muu selline). Naissuguhormooni östrogeeni tase hakkab langema. "Östrogeen on looduslik antidepressant, mis hoiab meeleolu, see on naistele kaasa antud ka selleks, et tuju oleks hea," räägib Varmann.

Umbes samasse perioodi satub sageli ka laste kodunt äraminek. Kui lapsed olid abikaasade peamine ühendav lüli, siis võib nende kodunt lahkumise järel olla üsna ehmatav tajuda, kui võõrdunud teineteisest ollakse. Kahekesi jäädes torkab see paremini silma.
Perele ja tööle pühendunud naine, kes enda vajadused aastakümneteks unustas, võib ühel hetkel, kui lapsed läinud või töökoht koondatud, järsku avastada, et tal pole ühtegi lähedast inimest, kellega oma muredest siiralt rääkida.

Riskifaktorid

Pärilikkusel on depressiooni tekkel suur roll. Kõige rohkem on ohustatud need naised, kelle suguvõsas on naisliini pidi olnud palju depressiooni. Teine oluline riskitegur on väga halvad suhted oma emaga. Suhe emaga on iga naise elus äärmiselt tähtis.

Depressiooni teket üleminekueas soodustab seegi, kui eelnevalt on olnud palju psühhotraumasid, nii et need on tekitanud aju tasandil selliseid muutusi, et psüühiline tasakaal pole enam endine. Naine võib küll arvata, et on kunagistest läbielamistest üle saanud, ja igapäevase toimetuleku mõttes ehk ongi, aga kergemini haavatav on ta ometi.

Üleminekuea depressioonist on rohkem ohustatud ka need naised, kelle enesehinnang, seega ka edukus enda silmis, on üles ehitanud välisele ilule. Kui nad märkavad, et väline ilu hakkab kaduma, siis variseb kõik kokku.

Igaühel peaksid olema seesmised pidepunktid, millele toetuda. "Kõik väline, sealhulgas edukus ühiskonnas, materiaalne heaolu ja muu võib kokku variseda, mistõttu on vaja seesmist kindlust," rõhutab Varmann.

Üleminekueas kaob võimalus emaks saada, ka see võib mõnel tekitada tunde, et ta justkui polegi enam täisväärtuslik naine.

Kui kõigile neile muutustele, mis nagunii üleminekueas aset leiavad, lisandub veel mingi kriis - näiteks töö või lähedase kaotus, siis pole hingeeluline kokkuvarisemine mingi ime.

Mõnel juhul võib üleminekueas naist depressioon ka siis tabada, kui ta elus kõik tegelikult korras on: suhted on head, töökoht olemas ja nii edasi.

"Eelkõige bioloogilistest teguritest põhjustatud depressioonid on kõige raskemini ravitavad, nende puhul on kindlasti ravimeid vaja," teab tohter. Psühholoogilistel põhjustel tekkinud depressioonist võib, vähemalt osadel juhtudel, lahti saada ka üksnes õige psühhoteraapiaga.

Ravimid on mõnikord möödapääsmatud

Hormoonasendusravi aitab küll östrogeenide taset hoida, seega võib see parandada ka meeleolu ja õigel ajal alustades aitab vähendada depressiooni tekke võimalust, aga kui kliiniline depressioon on juba käes, siis ei piisa enam pelgalt hormoonasendusravist, vaja on ka spetsiifilist ravi.

Üleminekuea depressiooni puhul on antidepressante tarvis sagedamini kui teiste depressioonide puhul ja sageli kestab ravi üsna kaua - seni, kuni naine on igas mõttes stabiliseerunud: hormoonide tasakaal on paigas, enesetunne hea, elu tundub taas elamisväärsena. Ravi kestus on individuaalne, aga arvestada tuleb vähemalt aastaga. Teiste depressioonide puhul kulub esimese haigestumise korral ravile sageli poole vähem aega.

Patsiente, kellel dr Varmann depressiooni leiab, on üsna palju. Päris tihti juhtub, et kui doktor 70-aastaselt proualt uurib, millal sümptomid ilmnesid, siis selgub, et kusagil 47-48-aastaselt.

"Nii et vaene naine on kannatanud paarkümmend aastat! Räägib, et tuju on kogu aeg paha, ta ei käi üldse kodunt väljas, ei suhtle kellagagi, sööb kogu aeg, nii on ka kehakaal kohutavalt tõusnud. Ta pole 20 aastat korralikult maganud. Ta suhted on kadunud ja ta ei tee õieti mitte midagi. Naine on oodanud, et see läheb mööda, aga vahepeal on hoopis 20 aastat mööda läinud. Kui see juba nii kaua kestnud on, siis ilma ravita see muidugi enam üle ei lähe," räägib Varmann.

Enamasti satuvad taolised patsiendid psühhiaatri juurde perearsti soovitusel. Nad on arstidelt aastaid unerohutablette palunud ja rääkinud, kui halvasti nad ennast tunnevad. Tohtrid on saatnud neid erinevatele uuringutele, aga mingit kehalist haigust pole leitud, ometi valutab siit ja valutab sealt, nad on kogu aeg haiged. Lõpuks saadavad perearstid sellise patsiendi psühhiaatri juurde.

Muidugi ei peaks selline vintsutamine aastaid kestma, psühhiaatri jutule peaks palju varem jõudma. Varmanni sõnul ongi perearstid üha enam hakanud patsiente nii psühhiaatrite kui psühholoogide juurde saatma.

Depressiooniga on inimesel sageli mitmesuguseid somaatilisi vaevusi: pea- ja muud valud, süda on paha, söögiisu pole või on see väga suur, higistamine, süda klopib, käed värisevad. Muidugi kahtlustab inimene siis endal mingit kehalist haigust. Uuringud ei näita aga midagi.

Nagu öeldud: mõnikord on depressiooni puhul kindlasti vaja antidepressante. Aga mõned inimesed on väga ravimite vastu. Varmann usub, et kergemate probleemidega piisabki ehk vahel nõelravist, vesivõimlemisest või massaažist, ent raskematel juhtudel küll mitte.

Psühhiaater on märganud, et eestlased pole eriti "rohusööja" rahvas, pigem loodusrahvas. Mõni patsient kinnitab, et teeb endale raviteed või määrib midagi peale, aga vaat keemiat ei taha.

"Sel on ka oma head küljed," ütleb Varmann. "Kui võrdleme neid raviannuseid, mida meil ja näiteks USA-s võetakse, siis vahe on vähemalt kahekordne, ameeriklased on nii-öelda ravimiusku inimesed."

Antidepressandid ei tekita sõltuvust

Inimesed kardavad sõltuvust antidepressantidest. "Kuulen seda iga päev," ütleb doktor. "See on puhas müüt." Hirm antidepressantide kui sõltuvuse tekitajate ees on tulnud ehk sellest, et perearstid kirjutavad päris sageli välja rahusteid ja unerohtusid ning kui nad siis soovitavad rahutuse või unetuse korral neid võtta, võibki patsient arvata, et ta võtab antidepressanti. Patsiendile võivad kõik psüühikat mõjutavad ravimid antidepressantidena tunduda.

"Ravimeid, mis tekitavad sõltuvust - rahustid ja unerohud - ei kardeta, küll aga peljatakse miskipärast antidepressante, mis tegelikult ei tekita sõltuvust," imestab Varmann. Ravimisõltuvusega patsient vajab üldjuhul juba statsionaarset ravi, sellest ei saa kergelt lahti. Mõni on 10 aastat iga päev rahustit või unerohtu võtnud ja on üllatunud, kui talle öelda, et see tuleb ära lõpetada.

"Kui inimesel on iga päev psüühiliselt nii halb olla, et ta peab sellest tundest lahti saamiseks pidevalt mingit tabletti võtma, siis peab ta psühhiaatri juurde minema, mitte laskma perearstil järgmist kogust rohtu välja kirjutada. Kui selline rohuvõtmine on juba pikemat aega kestnud, näiteks pool aastat, on midagi valesti. See võib olla näiteks ravimata ärevushäire või depressioon.

Klassikaline näide sõltuvust tekitavast ravimist on Xanaxi-nimeline rahusti. Seda kirjutatakse välja ja võetakse küll liiga kergekäeliselt, nagu C-vitamiini. Eestis saab seda õnneks vaid retseptiga, mõnes riigis saab ka ilma. Kel sõltuvuseks kalduvus, sel võib kujuneda Xanaxi-sõltuvus välja ka paari nädalaga. Mõni võib aga viis aastat rohtu võtta ja sõltuvust ei teki, sõltuvuse tekke võimalus ja aeg on inimeseti erinev," selgitab psühhiaater.

Varmann soovitab Xanaxiga väga ettevaatlik olla, see on mõeldud siiski lühiajaliseks tarvitamiseks, erijuhtumiteks, suure ärevuse või šoki mahavõtmiseks, mitte igal õhtul unerohuks. Kui uni enam ilma Xanaxita ei tule, viitab see sõltuvuskäitumisele.

Uinumisprobleemide korral peaks arstiga nõu pidama, mitte lihtsalt laskma endale rohtu kirjutada.

Varmann soovitab mitte võtta kergekäeliselt ühtegi ravimit ja kindlasti erinevaid arste informeerida, milliseid rohtusid teised arstid on määranud. "Näiteks perearst on kirjutanud rahusti, psühhiaater antidepressandid, aga kumbki ei tea, mida teine on määranud, ja inimene lahmib neid korraga sisse," räägib Varmann. "Mõned lausa "pommivad" arstidelt retsepte. See on sõltlase käitumine, võtab kaua aega, enne kui see välja tuleb." Kui E-tervis käivitub, siis saab seda vältida, sest siis on arstidel ülevaade, milliseid ravimeid on kolleegid patsiendile määranud. Osasid ravimeid ei tohi koos mõne teise ravimiga võttagi.

Depressiooni sümptomid

Millised on sümptomid, mille puhul üleminekueas naine võiks oletada, et tal on põhjust psühhiaatri või psühholoogiga nõu pidada?

Dr Varmann loetleb: meeleolu alanemine, tujutus, masendus, ükskõiksus ja apaatia, tahte kadumine midagi teha - tööl käia, välja minna või suhelda. Mis varem rõõmu valmistas, jätab nüüd ükskõikseks. Võib esineda ka põhjendamatu ärevus, sisemine värin, süda klopib, on une- ja isuhäireid (isu võib olla tavalisest suurem või väiksem), kaalus juurde- või allavõtmist.

Kehalisi vaevusi on ses vanuses depressiooni puhul palju, igasugused kroonilised valud ägenevad: peas, rindkeres, kõhus, seljas. Esineb ülemäärast higistamist, iiveldust, kõht võib olla kinni või lahti.

Sageli vaevab põhjendamatu süütunne: inimene tunneb ennast süüdi asjades, milles ta tegelikult süüdi pole. Elu näib tühi, mõttetu, inimesele tundub, et parem oleks, kui teda olemaski poleks, parem, kui see kõik ükskord lõpeks - kuni tulevad suitsiidimõtted ja seejärel ka konkreetsemad plaanid, kuidas oma kannatused lõpetada.

Suhetes tekib võõrandumine, pole soovi enam abikaasaga välja minna või lastega rääkida; kui sõbranna helistab, paneb depressiooni põdeja toru ära; tänaval muidu meeldivat tuttavat märgates läheb teisele poole teed. Inimene tõmbub endasse ja eemaldub teistest.

Depressioonile väga iseloomulikud on ka väsimus ja energiapuudus. Lihtsalt ei jaksa mitte midagi teha. Väsimus on kallal juba ärkamise järel. Vaimse tööd tegija võib avastada, et ta pea ei tööta, ta ei suuda keskenduda, kohati ei saa ta lihtsatest asjadest aru. Ta ei suuda meenutada asju, mille kohta ometi teab, et ta neid teab. Inimene on pidurdatud, ei suuda reageerida.

Teda valdavad negatiivsed, lootusetud mõtted: kõik on halvasti ja aina halvemaks läheb. Enda kohta käivad mõtted on ka negatiivsed: ma olen kole, paks ja vana, mul pole elus enam midagi head oodata.

Dr Varmanni sõnul on üks kindel kaitsefaktor üleminekueas depressiooni vältimiseks toimiv lähisuhe. Kel on vähemalt üks inimene maailmas, keda saab usaldada, kes mõistab ja toetab, sel on paremad väljavaated depressioonist pääseda. Kõige parem muidugi, kui see tõeliselt lähedane inimene on abikaasa, aga see võib olla ka keegi muu, näiteks sõbranna või laps. Peaasi, et oleks keegi, kellega suhtes oleks emotsionaalset lähedust, toetust ja soojust ning et see suhe pakuks turvalisust.

Kes soovib naiste psüühikahäiretest põhjalikumat ülevaadet saada, võiks doktori soovitusel lugeda raamatut "Naiste tujud".

Üleminekuea depressiooni tunnused:

meeleolu alanemine
tujutus
masendus
ükskõiksus ja apaatia
põhjendamatu ärevus
sisemine värin
une- ja isuhäired
tahtmatus suhelda
väsimus ja energiapuudus
keskendumisraskused
negatiivsed mõtted