,
Eesti eakaim tegevskupltor, 86-aastane Endel Taniloo on eluaeg olnud seltskonna hing. Heledate lokkide lehvides juba kaugelt silmahakkav, alati energiliselt ringisõeluv ja kõikjale jõudev, loomu poolest hästi jutukas, laulu-, tantsu-, nalja- ja igapidi elulustiline härrasmees.
Mõni ime, et ta naabertänava Heljolegi silma hakkas - aga et juba koolipõlves, eks see tõik räägi enese eest. Juulis pidasid Heljo ja Endel Taniloo 60. pulma-aastapäeva.
Seltskonna hing on Endel Taniloo koos abikaasa Heljoga (83) tänaseni. Nende koduse seltskonna keskmesse aga on end täie endastmõistetavusega sättinud vesihalli sametise karvaga ja suurte usaldavate silmadega kass Poiss. "Tema on mu südamesõber, magab meie voodi jalutsis, igal hommikul kell seitse ronib mu rinnale ja laulab mu üles," ütleb kunstnikuhärra. "Aga tihtipeale ta eksib, tuleb juba kell kuus," lisab ta toonil, millest ilmneb, et ega seepärast pahandata, oma südamesõbra peale liiati. Poiss nuusutab külalised üle ja leiab endale sobiliku süle; pererahvas piidleb ja kommenteerib muu jutu sekka lemmiku liigutusi, just nagu noorpaar imiku ilmeid.
Lemmikloom on Taniloode peres alati olnud. Ja tänu loomakujukestele, mis said 14-16-aastase poisikesena lepapuust nikerdatud, kujunes ka Endel Taniloo elutee: kui toonane Tartu kõrgema kunstikooli Pallase direktor Anton Starkopf neid kujukesi nägi, kutsus ta poisi pikema jututa oma kooli õppima. Sestpeale on kunst olnud ja jäänud kõige tähtsamaks nii Endli kui Heljo Taniloo elus.
Briljantpulmapaari Tartus nende Annelinna korteris külastades alustame loomulikult kujuri kodusest ateljeest. Keset ateljeetuba troonib käsil olev Juhan Peegli pea. Savi vajab niisutamist, nii saab meistri sabas iga natukese aja tagant ateljeese põigatud - ning uudistamist siin juba jagub. Poolelioleva, sama hästi kui valmis portreepea taga kõrgub pillipuu - installatsioon (oh, mis sisupiirideta sõna!) ehk seadeldis, kus kuivanud tüve küljes ripuvad kitarrid, mandoliin, kellukesed, kõikvõimalikud pillid... Suupilli pole siia riputatud, see seisab häälevalmina töölaual vutlaris - ja kui aeg sealmaal, puhub maestro, pillipoolt helistiku järgi muudkui pöörates, hoogsas tempos Enn Võrgu "Eesti lippu"ja veel mitu sama masti lugu - kontsert missugune!
"Eks ma ikka klimberdan, jah, aga paljud laulud ei ole enam meeles. Noorena, kui Heljuga (nii ta koduses pruugis hääldub - P.M.) tutvust tegime, käisin koos tädipojaga tema juures kodus mängimas, minul kitarr kaelas ja suupill selle peal. Ka mandoliinil, lõõtspillil, klaveril olen tantsulugusid mänginud ja..." Järgmise kohvilonksu ja koogiampsu vahele laulab peremees oma klaaril baritonaalsel häälel ette perepärandina talletatud laulu, mida kuulates juba kui-mitmendat korda unistan, et oleks ometi meie tehnoloogia sealmail, et ajakirjad ilmuks kõigi meeltega kombataval, sealhulgas kuulmisega tajutaval kujul.
Enne ja edasi
Heljo (neiuna Suur) ja Endel (enne nimede eestistamist Tanilov) märkasid teineteist siis, kui nad Tartus Peetri kiriku taga mõlemad oma Soome kelguga lumistel tänavatel tuhisesid. (Endel elas Puiestee, Heljo Tallinna tänavas.) Ega toona omavahel pikemale jutule satutud, aga kui Heljo laulukooriga esines, oli todasama heleda kahupeaga poissi publiku hulgas kena näha. Ja poisi silmale see kaunis piiga lauljate rivis ainus, keda vaadata ja kuulata. Järgnesid Endeli (just niimoodi perenaine oma kaasa nime kasutab) külaskäigud Heljo koju, noormehel sugulane duopartneriks. Üheskoos mängiti kitarri, suupilli, mandoliini ning lauldi mitmel häälel koos Heljoga, kes samuti kitarril saata oskas.
Siis tuli sõda, mis võttis Heljolt venna ja viis Endli sõjavangina Venemaale...
Nad kohtusid taas, kui Endel oli Tartu kõrgema kunstikooli tudeng, kel polnud taskus kümmet kopikatki, et klassiõdede kutsutuna kohvikusse minnes vähemasti garderoobi mantlihoiutasu maksta, nii et pidi luiskama: "Aitäh pakkumast, et kohvi välja teete, aga tuli meelde, pean kooli tõttama."
Kui Tallinna maanteed pidi Tartusse saabuda, laskub Tähtverest läbi jõudes otse kesklinna poole Jakobi tänav, kus kohe teelangu vasemal veerel seisab roheline ühekorruseline puumaja numbriga 35. Selles väliselt tagasihoidlikus majas elasid kuulsa baltisaksa kunstnikedünastia von Kügelgenide mitu põlvkonda (ja sündis Köhleri ajastu Eesti kuulsamaid naiskunstnikke Sally von Kügelgen, kelle maalitud on Tallinna Kaarli kiriku alumised altaripildid). 1939. aastal kolis Endel Taniloo pere sellesse majja elama, sealsamas barokses saalis peeti 1949. aasta suvel Heljo ja Endel Taniloo pulmad ja nüüd on selles majas kujuri isiklik kortermuuseum.
"Minu tislerist isa oli kange kolija," selgitab maestro, "iga paari aasta tagant vahetasime korterit. Kui sakslased kodumaale tagasi läksid, andis linn selle Jakobi tänava maja rendile ja minu isa üüris sealt viis tuba. Maja taga oli suur viljapuuaed, puud juba üsna vanad, nii et mina arvasin 16-aastasena õigeks need maha raiuda. Selle peale ütles isa, et oma aiast ei tohi puid raiuda - need tuleb välja juurida. Nii tegimegi. Nendest oma aia puudest olen voolinud mitu kuju, ühte juuritud kändu sai läbi mitme elupaiga tassitud, nüüd on see skulptuurina, nimetusega „Metsavaim", Jakobi tänavas tagasi."
Ellujätnud vedamised
Kui Endel Heljole serenaade mängis, drapeeris noorte tundeid Heljo kodus aukohal seisev Eesti rahvuslipp, mille juures Heljo vend Valter skautide salgajuhina koondusi korraldas.
Õmblejannast ema, kes mattis oma abikaasa, kui Heljo oli alles viieaastane, hoidis hinges ja sisendas lastesse isamaalist vaimsust aja tõmbetuultest heitumata. Õmblejanna pojast sai meelekindel skaut, tütrest venna õhutusel gaid.
Vaimsus ja haridus on kaksikud. Sünnipäraselt musikaalne Heljo tahtis edasi õppida Tartu õpetajate seminaris, kuid aastal 1939, mil ta progümnaasiumi lõpetas, ei olnud seminaris vastuvõttu. Läks siis kommertskooli, õppis raamatupidajaks - ja tunnistab, et see amet oli talle algusest lõpuni vastumeelt. Juba ametis olles asus küll muusikakoolis lauluerialal õppima, kuid töökoht seda kooli lõpetada ei võimaldanud... Kuni ühel kaunil päeval pääses Heljo Tartu kunstikombinaadi palgale nahkehistöö mustritegijaks. Selles ametis oli ta õnnelik ja eluga rahul üle veerand sajandi, kuni pensionipõlveni. Ja pensionil samuti - õnnelik ja rahul. Eriti peresuhetega ja eriti lastelastega, kellest ta kõneleks hästi-hästi pikalt, kui see kõik vaid kirja mahuks.
Kaubanduskooli päevil juhtus Heljo koos heade sõpradega nii mõnelegi koosolekule, mida Rootsist juhitud vabadusvõitlejad vahetult pärast sõda siinmail korraldama asusid. Tänu saatuse sõrmele oli ta siis, kui NKVD mehed noori koosolekulisi kinni nabisid, linnast kaugel raamatupidamise praktikal ja pääses vaid paari ülekuulamisega, türmi ei pistetud. Niipea, kui pärast esimest ülekuulamist koju sai, harutas lipu kolmeks eri värviks kangasiiluks ja pani hooliklat peitu - ning aastal 1988 sai trikoloor kokkuõmmelduna jälle ilmavalgusse, Endel Taniloo Riias toimunud skulptuurinäituse ühe olulise osana.
Samal ajal kui Heljo koosolekukutseid sai, rassis Endel vangina Venemaal. Sest kuigi pärast Tartu õpetajate seminari lõpetamist pääses ta 1943. aastal Starkopfi soovitusel kohe Pallase tudengiks, napsas Saksa sõjavägi ta 1944. aasta kevadel oma tagavararügementi arveametnikuks.
"Meie viimasena mobiliseeritud väeosa taheti saata Mõisaküla kaudu Riiga, kuid Mõisaküla juba põles. Läksime läbi Kilingi-Nõmme, kuid siis oli kuulda, et Vene tankid on Pärnus, - ja läksime lihtsalt laiali. Mõtlesin, et hakkan koju tulema, aga trehvas niisugune päev, et kõik maanteed olid järsku punaväe kontrolli all. Ja kõik mehed, kes kuskil liikusid, võeti kinni. Kõik toimus väga rahulikult, küsiti dokumente, neid meil ette näidata polnud. Siis öeldi: "Pole midagi, tulete meiega staapi." Selle vale ohvriks langes 1600 meest. Kõigiga, kes tee pealt kaasa võeti, marssisime Põltsamaale. Ei olnud seal mingisugust staapi ega kojusaatmist, vaid loeti sajamehelised üksused, sotnik oli vanem, ja hakkasime Põltsamaalt Petserisse marssima. Petseris tegime ise endale loomavagunitesse poolpalkidest kahekordsed narid. Oktoobripühadeks olid need valmis ja novembris läkski sõiduks. Kui jõudsime Novosibirskisse, oli seal 30 kraadi külma ja meie kõik suveriietes. Ime, et elu sisse jäi! Kõik need palgid, millest Petseris narid tegime, said vaguni soojenduseks ära köetud, nii et viimase osa sõidust magasime põrandal heinapuru peal nagu põrsad põhus.
Kohale jõudes sattusin mullatööle, kaevasime külmunud maasse kraave uue tehase ehitamiseks. 1945. aasta kevadeks olin totaalse näljakuuri läbi teinud, kaalusin 45 kilo. Aprilli lõpul, kui maa oli veel külmunud, kästi aiapostide jaoks augud teha, aga ma olin nii nõrk, et kukkusin lumme ja kaotasin meelemärkuse. Siis tassiti mind laagri haiglasse..."
Proua Heljo, aurav kohvikann ühes ja vaagen imekuldse omaküpsetatud kringliga teises käes, ei varja ilmet, nagu oleks ta neid meenutusi juba natuke tüdimuseni kuulnud. Aga ainult natuke - kõigest kuus aastakümmet ju... Mees omakorda on manitsevate pilkudega samavõrra harjunud ja jutustus Siberi-aastate vintsutustest tüürib samm-sammult õnneliku lahenduseni. Kätkedes kirjeldust, kuidas vangilaagris tuli saabastega sissekantud pori põrandalt puhastada mitte vee ja kaltsuga, vaid klaasitükkidega kokku kraapides - see oli haigetele, kes põduruse pärast barakki jäetud, vastuvaidlematult teha kästud töö. Ka muldonnide katustel vohavat maltsa pidid just tapitööst vabastatud põdejad kokku korjama - maltsast keedeti suppi, nõgestest niisamuti, kuid normikohane portsjon oli ikka kulbitäis päevas, ei piiskagi rohkem.
"Jäin ellu jumala abiga," nendib kunstnik, rõõmus säde silmis, ja jätkab sama sädemega:
"1945. aasta suvel hõigati Novosibirski laagris kõik baltlased välja, kamandati kõigi oma kompsudega rongile ja sõidutati Kemerovo oblastisse Anžero-Sudženski linna, kus oli ehitatud uus kaevandusmasinate vabrik. Tehniline tööjõud, nagu treialid ja muud sellised, toodi Novosibirski tehnikumi lõpetanud noorte hulgast. Nädalase väljaõppega sain endale metallivormija ameti, tulin selle tööga hästi toime, toitu oli rohkem ja tervis taastus.
1946. aasta veebruaris anti ajutine pass ja lasti vabakäigule. Sel ajal hakati Eestisse tagasi kutsuma neid, kellel on kõrgharidus pooleli. Saatsin teate enda kohta ja saabuski mulle ENSV Kunstide Valitsusest kutse, et tulgu ma 1. septembriks Tartu Kunstiinstituuti õppima. Läksin selle kirjaga vabriku direktori juurde, tema vastu, et ei tule kõne allagi. Koos ühe sõbraga tegime siis plaani valmis, kodused - õde ja õemees -, kuigi neilgi oli rahaga väga kitsas, saatsid mulle raha ja hankisime rongipiletid. Õhtul pärast tööd panime Eestist saadetud riided selga ja ütlesime, et läheme tüdrukuid vaatama. Jaam oli linnast 30 kilomeetri kaugusel, hommikuks jõudsime läbi taiga rongile - ja koju!"
Tehas nõudis oma metallivormijat küll tükk aega miilitsa kaudu tagasi, aga kunstnikuna veel enam väärt meest märgati siinmail piisavalt protežeerida. 1952. aastal kaitses Endel Taniloo Tartu Riiklikus Kunstiinstituuds oma diplomitöö.
Pulmad ja lapsed
Ühel 1949. aasta kevadisel päeval leidsid noored, et aeg on küps astumaks üle perekonnaseisuameti läve. Hiljem oli Heljo ema sügavalt solvunud, et nii omapäi otsustati, miks teda plaanidesse pühendatud... Õnnelikud noored ei tulnud selle pealegi, et aru pidada või vanemailt luba küsida, kõik oli ju kindel ja klaar. Ema solvumine on Heljol siiamaani hinge peal.
"Laulatus oli kokku lepitud Peetri kiriku kantselei ruumis, aga sel päeval järsku - peigmeest ei kusagil! Ootasin Endelit, pruutkleit seljas, keset tuba püsti seistes - tolleaegne riie oli ju kangesti kortsuv, sellega istuda ei julgenud - kaks tundi. Siis ta lõpuks tuli."
Äreva ooteaja põhjus oli proosaline: tol ajal oli Tartus ainult kaks taksot ja noorpaari tellitud sõiduriist ei jõudnud lubatud ajaks linna tagasi. Viimaks leidis Endel mingi trofeeauto juhi, kes oli nõus neid laulatusele viima ja pärast tseremooniat ka pulmamajja sõidutama. Aastal 1949 oli kirikutrett ju paras julgustükk ning hiljem selgus, et see oli Tartu prokuratuuri ametiauto!
Tagasihoidliku toidupoolise, aga seda hoogsama tantsuga pulmapidu peeti Jakobi tänava kodu kõrge valge lae ja kahhelahjuga saalis.
Oma esimesel palgapäeval tõi Endel kaasale tuututäie klaaskompvekke - see oli noore pere esimene piduõhtusöök.
1953. aastal sündis poeg Urmas. Tema titevoodi mahutati Kügelgenide maja üheksaruutmeetrises kambrikeses abielusängi päitsisse hädaparast ära. Kui Heljo ema 1966. aastal suri, sai naine päranduseks kalli Singeri õmblusmasina, mida ta juba koolipõlves oli õmblustöödeks kasutanud. Kunsti- ning elutõe tunnistajana aegadest, mil noorik osavalt õmmelda vuristas, on nüüd Jakobi tänava kortermuuseumis installatsioon „Abikaasa hobi", kus õmblusmasina taga istuv abikaasa on modelleeritud kauniks kujuks. Kolm aastakümmet hiljem on kunstnik andnud viiekümnendate realismile humoorikalt kaasaegsema mõõtme, traageldades kipsnaisele õhkõrna hõlsti selga. Portreefiguuri talletatud tundesoojuse määr pole sellest muutunud, pigem on lisandunud toredat äratundmist.
Teise lapse sündides sai pere korteri uhiuude kunstnike majja Vanemuise tänavas. Kolmeaastasest Urmasest sai imetubli vanem vend, kes otsemaid võttis õeraasu eest nii vaibumatu vaimustusega hoolitseda, et lausa kade kuulata ja perealbumi piltidelt näha.
Poeg Urmasest on saanud nimekas orelisolist ja hinnatud õppejõud Tartu muusikakoolis. Tütar Airike, nüüd tuntud keraamik Airike Taniloo-Bogatkin peab koos abikaasa Georg Bogatkiniga Tallinnas Pikas Jalas BogaPoti ateljeekauplust ja kohvikut ning tema šamotti ja savisse vormitud loomakujukesi on vanemate elutuba tihedalt täis.
Nii oma lastest, väimehest, miniast kui juba oma pere loonud lastelastest räägib vanapaar ainult kiitvas kõneviisis ja kõigi nende elukäik kinnitab, et igaüks on omaette portreelugu väärt. "Näe," osutab Endel Taniloo pikakarvalise šnautseri kujule lillepostamendi ees, "just sellise koerakutsika kinkis Heljo mulle pulmapäevaks!"
Kivikestest rahnudeni - ja ümberpöördult
Endel Taniloo on teinud palju suuri monumente, millest mõnedki võimuvahetusel puhkenud teisalduseufoorias paraku hävisid. Imetlus suurte kujude vastu sündis temas kümneaastase poisina, kui Tartus Kalevipoja kuju avati. Uuel ajal oli ta üks selle samba taastamise eestvedajaid.
Oma ühtekokku tuhande teose sünnilugudest, monumentidest pisiplastika ja dekoratiivkeraamikani, ta üksipulgi rääkima ei hakka, näha saab neid ju igal pool Eestis ja jaoke valminut on ka Jakobi tänava kortermuuseumis. Tööd kõnelevad ise.
Ühte meenutust ei raatsi kujur siiski jagamata jätta. Seda, kuidas ilus hall traavel, veel kenam tütarlaps ratsanikuks, käis talle Tartu Kunstnike Maja õuel poseerimas. Kuju sai nii loomutruu, et kui neljajalgne modell seda tänavat pidi sõitu tehes silmanurgast nägi, muutis loom üheksakümmend kraadi kõnnisuunda, hirnatas ja tõttas "liigikaaslast" üle nuusutama, kusjuures kõik tema kehaosad reageerisid nii, nagu oleks too tõepoolest elus.
"Hobuse aukivi - see ei ole ratsamonument, vaid monument kõikide hobuste austamiseks," selgitab kunstnik õhinal, justkui oleks Luunjas kahekümnetonnisel graniitrahnul kõrguva pooleteisekordses elusuuruses kivisuksu avamistseremoonia, kus kujule sajast kollasest roosist kokkuseotud vanik kaela riputati, toimunud alles eile, mitte ligi kaks aastakümmet tagasi. Aga paljukest neid kunstis üldse leidub, kes-mis on pälvinud ka nii-öelda ebatraditsioonilise publiku tunnustuse!
Kümne- ja mitmekümnetonnised kivirahnud on Endel Taniloole olnud tavapärane materjal.
Väiksemaid graniidikamakad, millele kujur on peitli ja vasarga inimnäod peale raiunud, nimetab ta „Kivist külalisteks," sest graniit tuli Eestisse omamoodi külalisena, koos jääajaga umbes 12 000 aastat tagasi, mil jää paksus Tartu kohal arvatakse olevat ulatunud kuni 1,5 kilomeetrini. (Fakt, millega maestro oma külalisi üha vaimustunult üllatab.)
Kividel on tihtilugu juba loodusest antult nägu peas, puujuurikail samuti... Aga selle äratundmine eeldab ikkagi vaid kunstniku silma ja esiletoovat kätt.
Briljantpulmapaar ise küll otsesõnu ei tunnista, kuid ega vist ole patt aimata, et pika harmoonilise kooselu jooksul on naisegi silm selliseid juba-valmis-skulptuure looduses märkama treenitud. Või pigem loomuldasa seatud - sest eks ta lisaks Endeli lokkidele ja lauluhäälele pidi ikka ümbritsevat samaviisi nägema ka. Ja ümberpöördult.
Mõni ime, et see üheskoos elatud elu kummagi vaimu ega füüsist räsida pole lasknud! Kadestamist väärt.
*
Valgetähe neljanda klassi ordeni kavaler, Tartu Tähe kavaler, korporatsiooni Revelia vilistlane Endel Taniloo on töötanud Tartu Kunstikoolis õpetajana 40 aastat ning aastail 1992-1995 ka Tartu Ülikooli maaliosakonna õpetajana. Kümme aastat, 1977-1987 oli ta Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimees, 1996. aastast seenioride sektsiooni juhataja. Viimatises rollis on korraldanud 16 kunstinäitust paljudes Eesti linnades ja maakultuurimajades.