Marje Metsur: elu on tasakaalus, kui selles on päikest ja pisaraid

Marje Metsur.

FOTO: Elukiri

Kristel Schwede

,

Elukiri

"Räägin heameelega loodusest, lilledest ja toredatest inimestest," ütles Marje Metsur (68), kui temaga intervjuu aega kokku leppisin. "Aga teater?" mõtlesin murelikult. On ju Marje Metsuri paljud rollid kinkinud elamusi mitmele teatripõlvkonnale, aidanud tõlgendada elu ning inimsuhete mitmekihilist olemust. Pealegi on alati huvitav salapärase teatrimaailma eesriide taha piiluda. Kas või natukenegi.

Armastatud ja hinnatud näitlejanna Marje Metsur töötas 44 aastat ühes ja samas teatris - Tallinna Linnateatris.

Vahepeal muutusid teatri nimi ja aadress, vahetusid kolleegid. Linnateatri eelkäija Noorsooteater loodi 1965. aasta suve lõpul Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri teise lennu lõpetajatega ja üks neist oli Marje Metsur. Kuni käesoleva aasta suveni oli ta viimane Noorsooteatri näitleja, kes töötas teatris selle asutamisest saadik.

Tänavune juunikuu tõi ootamatu uudise. Siiani põhikohaga Linnateatris töötanud Metsurile anti teada, et sügisest temaga enam lepingut ei pikendata. See tähendab, et ees ootab vabakutselise elu.

Koduteatrist sunnitud lahkumine on aga veel nii värske ja valus teema, et näitlejanna ei taha sellest eriti rääkida.

Olete maal sündinud ja kasvanud, kuid suurema osa elust linnas elanud. Kas peate ennast maatüdrukuks, kes elab juhuslikult linnas, või linnatüdrukuks, kes käib maal külas?

Minu maakodu asub Võrus, kus elavad mu õed. Niipea kui üle ukse astun, hakkan võru keelt rääkima. Käime seal mehega väga tihti, aga kui ma olen suve ära olnud, tulen heameelega linna tagasi. Mul on lihtsalt väga hea meel, et on kaks kohta, kus mulle meeldib olla: siin linnas ja õdedega maal. Meil on eriline kokkuhoidmine. Meil on ka väga toredad naabrid, kellega suhtleme. Oleme Võrus alati ka jõulude ajal. Käime Kanepis kirikus ja surnuaias, sinna on mu ema ja vanaema maetud.

Võru-Kubja on mu tõeline paradiis. Lõuna-Eesti loodus on hingemattev. Seal on mul mets ja aed, palju õunapuid ja lilli. Mulle on see eriline maandamise paik. Nüüd on kodu lähedal metsas ka valgustatud rajad. Olen varajane tõusja.

Suvel ärkan juba kell viis, istun ratta selga või võtan kõndimiskepid ja lähen metsa linnulaulu kuulama. Naabrite koerad tervitavad mind tavaliselt ketikolinaga, kui enda keppidega tulen.

Kas teie koertele meeldib ka maal käia?

Muidugi! Neil on seal nii palju haukumist. Kõik mööduvad jalgratturid tuleb läbi haukuda. Meil on seal kaks kassi ka ja koerte suvi on väga töökas.

Saan aru, et loodus on teile väga tähtis.

Olen maalaps, kes on karjas käinud ja metsas marju korjanud. Kuidas ma tookord vihkasin seda marjakorjamist! Ometi peeti mind küla kõige virgemaks korjajaks. Aga ma tahtsin marjadega ruttu ühele poole saada! Meie korjatud marjad viidi kaheksa kilomeetri kaugusele Kanepisse, et nende eest raha saada. Mulle meeldis marju omaette korjata. Üksi oli hea unistada ja mõtelda.

Eks praegugi arvatakse, et Marje on üks seltskondlik lõkerdis, aga tegelikult vajan ma üksindust ja mulle meeldib iseendaga olla. Kui me karjas käisime - seal oli viis lehma ja viis karjust -, siis mulle meeldis just hommikuti kohal olla, kui teisi karjuseid veel polnud.

Vanaema oli meil suur lillearmastaja, meil olid kodus alati lilled vaasis. Mäletan, et sinilillemets oli kodunt kolme kilomeetri kaugusel. Ükskord, kui seal käisime, kukkusin veel kraavi - olin nii väike, et ei jõudnud sellest üle hüpata. Aga lilled said ikka korjatud. Praegu on linnas kurb vaadata sirelipõõsa kõrval vedelevaid oksi, mida on murtud, kord nuusutatud ja siis ära visatud. Aga eks kõik hakkab kodunt peale. Tänapäeval on vist paljud lapsed looduskasvatusest ilma jäänud. Hoolimist on vähe näha.

Mäletan, et kolhoosis olid vanasti kilomeetrite pikkused kapsapõllud. Koolilapsed istutasid ja hooldasid neid. Tünn, kust kapsataimede kastmiseks vett võtta, oli kilomeetri kaugusel, pidime vett vedama kahe ämbriga. Ja siis veel see kõplamine ja rohimine... See oli üks raske töö. Praegu, kui lastel palutakse prügi välja viia, läheb neil nina vingu - nii tüütu.

Ega ajaratast tagasi keerata saa ja seda pole vajagi. Meil kodus olid kõik tööd laste vahel ära jaotatud. Pärast koolitöö tegemist oli vaja veel kodus aidata ja see oli normaalne. Kellelgi polnud pretensioone, see oligi elu.

Kas olete ise ka rohenäpp? Teil on kodus nii palju ilusaid lilli.

Olen-olen. Ema ütles ka alati, et las Manni istutab kapsad: isegi kui ta istutab taimed, juured ülespidi, lähevad need kasvama. Mul on taimedega eriline side. Üks sõnajalg kasvas mul kodus laeni.

Elus on mul igasusuguseid perioode olnud, nii tõuse kui mõõne ja langusi. Märkasin, et kui olen ise pikka aega madalseisus olnud, siis elavad lilled mu kurbust ja stressi samamoodi üle. Olen neid siis kastnud küll, aga nende elujõud on ära kadunud. Kui ma lilledega tegelen või neid istutan, siis ma räägin nendega.

Ja stipipäeval ostsin endale alati kolm alpikanni.

Mis teile linnaelus meeldib?

Mulle meeldib minu Õismäe kodu ja imeline vaade aknast (Metsurid elavad tornmaja eelviimasel korrusel - K. S.). Oskan oma kodu väga hinnata, sest pidin seda kaua ootama. Kooliajal elasin internaadis ja lavakunstikooli ajal ühiselamus. On väga tähtis, et oleks koht, kuhu tulla, ja koht, kuhu minna.

Suvel pean küll alati maale saama. Olen märganud, et maaelanikel pole võimalust laisaks muutuda, kogu aeg on tegemist. Linnas on kõik käe-jala juures ja mugavusi palju. Korrusmajas sõidad üles liftiga, keskküte teeb toa soojaks. Samas tundub, et maainimene käib rohkem kontserdil ja teatris kui linnainimene.

Suvi on minu aastaaeg. November tekitab minus alati masendust. Sellel aastal elasin pimedad talvekuud valutumalt üle kui muidu. Olin positiivsem, sest pidin abikaasale jõudu andma ega saanud endale ärakukkumist lubada. Mehel olid talvel tervisega keerulised lood.(Kaupo Metsur on endine kergejõustiklane, kes pidas Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis 30 aastat õppejõuametit. Paar on abielus olnud 42 aastat. - K. S.) Tundsin, et sain ise oma headelt haldjatelt jõudu, ja mul on hea meel, et suutsin seda edasi anda.

Olete viimastel aastatel osalenud vabaõhulavastustes "Taarka" ja "Vargamäe Wabariik". Millised erinevused on teatrimajas ja looduses toimuval etendusel?

Mõlemad olid mulle väga erilised sündmused. Tänu "Taarkale" sain rohkem teada setudest ja nende kultuurist (Marje Metsur mängis Vanemuise etenduses Taarka ema .-- K. S. ). Käin nüüd seal paasapäeval. Ma poleks elu sees uskunud, et inimesed võivad haudade peal süüa, aga see sündmus on küll väga ilus: sugulased on koos, kõik on ette valmistatud. See on tõeline püha.

Setude ülemsootska valimised on teine eriline sündmus. Olen seal nüüd kolm korda käinud. Mulle meeldib, kuidas setud hoiavad kokku, meeldib nende kangus ja uhkus. Kui uhkelt nad oma rahvariideid kannavad! Nad on töökad ja visad inimesed.

Nautisin eelmisel suvel väga Vargamäe etendusi, kuigi maratonetendus kestis hommikuni ja sooja oli siis ainult 4 kraadi, vihm veel lisaks. See oli tõeline ellujäämise kursus. Aga see loodus... Eriline on see, et etendus toimus samas kohas, kus raamatu tegevuski. Loodus mängib Vargamäel kaasa ja on lausa peategelane. Saime kohalike elanikega hea kontakti. Jõulude ajal juhtus tore lugu.

Vargamäelt helistati ja öeldi, et päkapikk on teel. Mulle saadeti südamekujuline punutud korv, kus olid maavillased kirjud sokid ja soki sees šokolaadist päkapikk... (Tänavu 27. juunil, Marje Metsuri sünnipäeval, toimus "Vargamäe Wabariigi" viimane etendus. Näitlejanna mängis lavastuses Pearu naist. - K. S.)

Tundub, et oskate inimesi oma elus hinnata ja neile tänulik olla.

Jah. Minu elus on olnud palju väga häid inimesi, kes mind ja meie peret aidanud. Hoidsime väga oma ema. Tema hauale Kanepis on alati hea minna - ta on nii palju meile andnud. Tekib tunne, et ei suuda seda kunagi tagasi teha, kuigi pean ennast ka andjaks tüübiks.

Me kõik teame, kui palju halba võib teha üks kuri sõna, ja ometi eksime selle vastu. Mina kaasa arvatud. Ikka kipud inimest kõigepealt hukka mõistma, selle asemel, et mõista. Kaasinimesest hoolimine on oluline.

Vaatasime mehega ühel hilisõhtul telekat, kui kell 12 öösel oli äkki uksekell. Mõtlesime: kes nii hilja veel ukse taga on? Selgus, et naabrinaise ema suri ära. Kõik oli toimunud nii äkki, ta lahkus une pealt. Mees läks talle appi kiirabi ootama. Olime naabrinaisega koos mitu tundi ja rääkisime. Inimesel on vaja teist inimest.

Kas teatrielu ja igapäevase elu piirid on teil väga täpselt paigas või jooksevad need mõnikord sujuvalt kokku?

Sõltub sellest, mis rolli ma mängin. Olen mänginud päris palju suuri rolle. Enne suurt osatäitmist ma näiteks üldse ei söönud, kuigi ma armastan väga süüa. Mulle meeldib tugev maasöök.

Mida suurem roll, seda suurem vastutus. Mitte, et väikese rolliga võib mida iganes teha. Eks aastate ja kogemustega on teatrielu muutunud rutiinsemaks. Samas, etenduse ajal kaovad kõik argipäeva tervisehädad, on see siis nohu, külmetus või lonkamine, - laval olles neid lihtsalt pole! Kui tuled lavalt ära, on hädad jälle tagasi.

Kuidas on rolli sisse minek ja sealt välja tulek aja jooksul muutunud?

Suurte rollidega pole ma seda enam proovida saanud (naerab). On rolle, mis nõuavad rohkem keskendumist. Näiteks "Rästiku pihtimust" mängisin ma üle 200 korra. Tulin alati kaks tundi varem teatrisse ja pärast etendust vajasin ka eraldi aega. See oli nii intensiivne ja psühholoogiliselt keeruline roll.

Kas on mõned rollid, mis on teiega jäänudki?

"Rästiku pihtimus" on selline. Olga oma visaduse ja vintskusega on vereliini pidi minuga sugulane. Eks raskusi ole elus olnud igasuguseid, aga ma saan kuskilt jõudu uuesti alustamiseks ja edasiminekuks.

Mary Poppins oli väga eriline roll - see oli suurte asjade algus. Kui Noorsooteater loodi, oli meie pingirida 21 noort pikk: kümme tüdrukut ja üksteist poissi. Mary Poppinsit mängisime Noorsooteatris mõnikord pühapäeviti kaks korda päevas. Saal oli lapsi puupüsti täis.

Lastelavastused olid positiivsed ja lõppesid alati hästi. Need olid täis headust, helgust ja soojust. Praegu näeb laps telekast nii palju vägivalda. Õnneliku lõpuga muinasjutud on lastele tähtsad.

Kes on teie jaoks teatrikülastajad?

Need on inimesed, ilma kelleta mind ei oleks. Nad on minu omad. Keda mina hoian ja kes mind hoiavad.

Kui te vaatate oma elu dramaturgi pilguga, siis milline see on - komöödia, draama või midagi hoopis kolmandat?

Mul on olnud raske ja huvitav elu. Ja ma oskan selle väärtust hinnata. Kui mu lapsepõlv poleks olnud nii töine ja tore, siis istuks siin hoopis teine inimene. Tähtis on teada, kust sa tuled, kes sa oled. Päris ennast ära kaotada ei tohi. Ükski mure pole nii suur, et sellest jagu ei saa, aga vahepeal peab midagi head ka olema. Siis jaksad edasi elada ja loota. Eks lootus sureb viimasena.

Mida tähendab teile tasakaal?

Elu on tasakaalus siis, kui on päikest ja pisaraid, tuuli ja torme. Päikest võiks muidugi rohkem olla. Praegune majanduskriis oli paratamatu, sest tasakaal oli ühiskonnas juba tükk aega paigast ära. Allalangemine läheb kiirelt, uus ülestõusmine võtab aga aega.

Kuidas te oma elu tasakaalus hoiate?

Arvan, et tahtejõuga. Ükskõik kui raske on, püüan selja sirgu hoida.

Marje Metsuri rolle Linnateatri lavastustes:

Majasokk - A. Lindgren "Karlsson katuselt", 1967
Mary Poppins - R. Sherman "Mary Poppins", 1970
Mari - A.H. Tammsaare/ V. Panso "Inimene ja revolutsioon", 1970
Agika - I. Örkény "Tot, major ja teised", 1971
Gwendeline - J. Anouilh "Becket ehk Jumala au", 1972
Jennifer - O. Ehala/ E. Segal/ P.-E. Rummo "Oliver ja Jennifer", 1972
Marie - K. Kilvet "Oh armastus, sina kallis magus mesi", 1973
Anna Andrejevna - N. Gogol "Revident", 1975
Eliza - G.B. Shaw "Pygmalion", 1977
Niina Zaretshnaja - A. Tshehhov "Kajakas", 1978
Olga - A. Tolstoi/ M. Unt "Rästiku pihtimus", 1979
Komissar - V. Vishnevski "Optimistlik tragöödia", 1982
Julia Mihhailovna - A. Kazantsev "Vana maja", 1983
Õde Ratched - D. Wasserman "Lendas üle käopesa", 1985
Katelijne - C. de Coster/G. Gorin "Thijl Ulenspiegel", 1986
Eleonora - S. Mrozhek "Tango", 1989
Mari - H. Raudsepp/ M. Unt "Vedel vorst", 1989
Tädi - T. Rózewicz "Valge abielu", 1993
Sidonie - R.W. Fassbinder "Petra von Kanti kibedad pisarad", 1994
Kaasi Tiina - A.H. Tammsaare/ I. Mõttus "Kaks paari ja üksainus", 1995
Lõbunaine - B. Brecht/K. Weill "Kolmekrossiooper", 1997
Teodori ema - E. Uspenski/ P. Tammearu "Onu Teodor, kass ja koer", 1998
Edna - E. Albee "Habras tasakaal", 1998
Aljona Ivanovna - F. Dostojevski/ E. Nüganen "Kuritöö ja karistus", 1999
Õuedaam - W. Shakespeare "Hamlet", 1999
Maara - J. Tätte "Sild", 2000
Mamma O'Dougal - M. McDonagh "Inishmaani igerik", 2000
Proua Blumenthal - T. Mann / M. Kõiv "Võlumägi", 2001
Leida - J. Tätte "Meeletu", 2005
Lapsehoidja Soonja - A. H. Tammsaare / E. Nüganen "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", 2006
Lambasihver - A. H. Tammsaare / U. Lennuk "Wargamäe Wabariik", 2008

Viimaste aastate rollid mujal:

Taarka ema - Kauksi Ülle "Taarka", Vanemuine, 2006
Vana Taarka - Exitfilm, 2008

Preemiad:

ENSV teeneline kunstnik 1980
Valgetähe IV klassi orden 2006

Tagasi üles