Tiia Kriisa ja Ingo Normet

Tiia Kriisa ja Ingo Normet. Foto: Elukiri

Ita Serman

,

Elukiri

„Me mõlemad näeme, missugune inimene elab kõrval, ja me anname teineteisele elamiseks ruumi, arvestame teineteisega," mõtiskleb Tiia Kriisa. „Ega me muidu olekski nii kaua vastu pidanud."

„Aastad on läinud kiiresti. Aeg-ajalt tundub, et alles hakkasime koos elama," lisab Ingo Normet.

Tiia Kriisa ja Ingo Normeti abielu on kestnud 34 aastat.

Ingo:

Minu esimene lavastus Pärnu teatris jõudis lavale 40 aastat tagasi. Olin siis Moskva teatriinstituudi neljanda kursuse üliõpilane. Aleksei Arbuzovi näidendis „Pihtimuste öö" mängis Tiia noort neiut. Proovide ajal panin tähele kaht tagumisest reast vaatavat terast silma. Aga see oli tookord ka kõik. Läks veel kolm-neli aastat, kuni hakkasin teda koos töötades äkki nägema hoopis teise pilguga.

Tiia: Teatrisse tuli noor lavastaja, kes suhtles inimestega teistest kolleegidest erinevalt. Mina olin harjunud, et inimene viib oma jutu lõpuni ja laseb teisel inimesel oma mõttega ka lõpuni minna. Aga temaga jäi alati mingisugune lahtine ots. Ma ei saanud sellest nähtusest aru, ma tunnetasin mingisugust kummalist energiat. See tunnetus oli kütkestav ja tahtis lahendust. Seniajani loodan seda lahendust leida...

Ingo: 1974. aastal abiellusime.

Tiia: Mäletan, et kui olime mõnda aega juba lähemalt suhelnud, ütles kadunud Vaino Vahing: sellised suhted tuleb seadustada.

Olete ühise perena elanud niisiis 34 aastat. Kas pulma-aastapäevi tähistate senini?

Ingo: Eks me mäletame seda päeva küll ja iga aasta võtame sel puhul lonksukese head veini.

Tiia: Oma 30. pulma-aastapäeva otsustasime tähistada natukene suuremalt. Võtsime kätte ja sõitsime Portugali.

Ingo: Käisime seal koos sõpradega.

Olete mõlemad loomingulised inimesed. Tiia on lisaks näitleja elukutsele hakanud kirjutama romaane ja novelle, Ingo juhib aastaid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli, lavastab ka ise ja kirjutab samuti. Kui palju jääb selle kõrvalt aega kodusteks tegemisteks ja kui oluline on teie jaoks kodu?

Tiia: Minule on kodu ja selle heaolu väga erilise tähtsusega. Ma arvan, et Ingole ka, ta lihtsalt ei pane seda ehk tähelegi. Inimesel peab olema kodu ja pere kogemus - need on väga olulised asjad. Kodu on pidepunkt, siin on turvaline - hoolimata kõigest, mis elu toob.

Kodu loomine ja hoidmine on naise jaoks ka looming. Kõigil asjakestel, mis siia pika elu jooksul on sattunud, on meie kodus oma koht. Need kõik on üle vaadatud, üle hellitatud. Ja mitte ühtegi asja ei või ma ära panna ega visata - need loovad ühe atmosfääri, mis on kindel kodu märk. See kogemus ja atmosfääri taju pärineb mul lapsepõlvest. Teadmine, et see on paik, kus ma tahan alati olla. Ja kõigist probleemidest saan ma üle oma kodus: ma ei taha kusagile välja kurtma minna, ma ei käi kellegagi rääkimas või midagi küsimas.

Igatsus oma kodu järele on küllap ka sellest, et kunagi võeti meie perelt kodu ära. Siis, Siberis elades, oli see minu jaoks suur arusaamatus. Nüüd tean ma kindlalt: ma ei või oma kodu kellelegi ära anda ega seda kellegagi jagada. Kellegagi, kes siia ei kuulu.

Oma kodu kogemus läheb teie peres kindlasti edasi. Teil on ju suur ja tore pere?

Ingo: Oi, meid on palju.

Tiia: Meil on kahe peale kolm poega ja lapselapsi juba kuus. Lastega on meil väga vedanud.

Ingo: Tiial on esimesest abielust poeg Rasmus. Elukutselt on ta arst, aga elu sunnil hakkas ärimeheks. Neil on abikaasa Katriniga neli last. Kõige vanem poeg, 18-aastane Madis, tuli sõjaväest ja jätkab õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis. Kaksikud Monika ja Tõnis lähevad sügisel Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi 6. klassi, Tuuli on 2-aastane. Minu esimesest abielust poeg Ott ei ela praegu Eestis, tema tütar Janeli käib aga ka Pärnus koolis ja läheb 9. klassi. Käime neid kõiki aeg-ajalt vaatamas. Meie ühine poeg Mart elab Tallinnas, juhib Eesti Televisiooni meelelahutussaateid. Abikaasa Anuga on neil 4-kuune tütar Nele. Tema on meil kõige sagedasem külaline, vaatame temaa järele, kui vanematel on midagi ees.

Tiia: Mul on nii hea meel, et meie pere kaks noorimat last on tüdrukud. Kuna meil on ju olnud pojad, siis nooruses nägin ma ainult poisse. Nüüd lõpuks olen saanud niisuguse kingituse! Ma muudkui imetlen neid väikesi tüdrukuid: kui ilusad nad on ja kui armsad. Väga tahaks, et neil läheks elus kõik hästi.

Missugused on need traditsioonid, mis aitavad ka teie peret koos hoida?

Tiia: Jaanipäeval saame alati kokku Rasmuse pere juures Pärnus.

Ingo: Grillime liha, joome veini.

Tiia: Jõulude ajal käime samuti Pärnus, püüame siis kõik koos olla.
Mulle meeldib mõnikord süüa teha - igasuguseid huvitavaid toite. Toidud peavad tulema otse ahjust või pliidilt, ma ei tee neid kunagi ette valmis. Niimoodi võin ma keeta-küpsetada terve päeva, kusjuures energiat nõuab just õige ajastamine. Sellistel puhkudel on Mardi pere oodatud meile mitmekäigulisele lõunale. Kui Rasmus oma perega Pärnust külla tuleb, on samamoodi. Seegi on üks meie pere traditsioone, mis aitab edasi kanda oma kodu kogemust.

Kas vahel suudavad ka mehed mõne väga põneva roaga üllatada?

Ingo: Põhilised üllatused jätan pigem Tiia hooleks. Hommikusööki teen üldjuhul küll mina. Tõusen lihtsalt varem ja mulle meeldib, et hommikusöök saab hästi ruttu valmis. Aga mõnikord olen ma üritanud ka mdagi suuremat, küll mitte liiga sageli.

Tiia: Need on siis ka väga erilised road. Sest kui mina lisan tavaliselt kõikvõimalikke maitseaineid, valib Ingo just kindlale todule sobivaid. Muidugi tulevad siis ka supererilise maitsega road. Ma olen ikka öelnud, et meeskokad on fantastilised!

Tundute oma tegemistes üsna üksmeelsed. Kas vahel tuleb ka tülitsemist ette?

Ingo: Loomulikult. Tavaliselt me küll üle kahe-kolme päeva vastu ei pea. Üldjuhul kestab tüli tunni või kaks, vahel kulub päev. Arusaamatused tekivad kõige tühisematest asjadest. Kui elad üle 30 aasta koos, on iga pisikese asja taga oma lugu. Umbes nagu anekdoodis lahutavast abielupaarist. Kui kohtus küsitakse, miks te lahutate, vastab mees: ta annab mulle alati selle sinise servaga taldriku. Ja kohtunik saab aru, et see on täiesti mõjuv põhjus. Sest sinise servaga taldriku taga ei peitu alati just parimad mälestused.
Aga mis puutub meie arusaamatustesse, siis pärast on jälle päris kosutav leppida.

Tiia: Meil polegi õigupoolest leppimist vajavaid probleeme. Kui oleks, siis ei saakski me oma iseloomu tõttu nendega hakkama. Me arvestame teineteisega ja minul on hea meel seda teha. Sest tegu, millega mina abikaasat toetan ja aitan, on tema edu pant. Kui ma sellest aru ei saaks, oleksin üks väga rumal ja õnnetu naine. Aga ma ei taha olla õnnetu. Ma olen õnnelik. Tänu sellele, et ma saan oma abikaasast aru. Inimese väärtustamine on tohutu rõõm!

Suur suvi hakkab jõudma haripunkti. Missuguseks olete selle enda jaoks mõelnud?

Ingo: Käime Pärnus, lapselapsi vaatamas. Mõned päevad veetsime juba Elvas. Mina ei vaja pikalt puhkamist. Kui saan 3-4 päeva pausi pidada, on see minu jaoks juba väga pikk puhkus. Me ei ole niisugused inimesed, kes kaovad suveks kuhugi täiesti ära. Aasta läbi on ju nii palju tegemist ja kui siis saab lihtsalt olla kodus, lugeda ja kirjutada ja oma mõtteid mõelda, on väga hea.

Tiia: Kodus on mõnus, kui saad vabalt olla tundide, päevade kaupa.

Ingo: Tiia kirjutab praegu oma romaani kolmandat osa, peab selle sügiseks valmis saama. Samuti valmistab ta ette järjekordset monokava. Mina kirjutan oma raamatut teatriõpetuse kohta. Sest kui tegeled teiste õpetamisega, õpid kogu aeg ka ise; järeldusi ja mõtteid tuleb kogu aeg kirja panna. Olen seda teinud juba mitu aastat ja eks kunagi pean oma töö ka valmis saama.

Tiia: Tunnetada sõnade mõju - see on mulle väga oluline. Olgu siis näitlejana või kirjutades. Minu romaani kolmas osa kannab pealkirja „Naine". (Esimene osa oli „Tüdruk" ja teine „Võõras".) See ei ole autobiograafiline romaan. Aga seda läbivad rohked minu elukogemusest tulenevad pildid ja igatsused.

Missugused on olnud teie elu ilusamad hetked?

Tiia: Mul on hea meel, kui poegadel läheb hästi. See tähendab, et ka nende peredel läheb hästi. Ma aktsepteerin suurima rõõmuga kõike, mis nad ette võtavad. Küllaltki endasse keskendunud inimesena olen suutnud oma ego mõnelgi puhul tagaplaanile suruda. Ja ma näen selle tulemust - kui õnnelikud nad on. See on kõige suurem väärtus.

Ingo: Ma arvan, et igas päevas on natukene õnne. On väiksemaid õnnehetki ja on suured hetked: kui keegi sünnib perekonda juurde, kui õpilased lõpetavad kooli, kui endistel õpilastel läheb hästi, kui endal töö laabub.

Tiia: Ilus hetk on seegi, kui näen oma meest õhtul koduuksest sisse astumas. Ma tean tema ettevõtmisi, tean tema energiakulu asjadele, millest tuleb läbi minna, sageli end läbi pureda - et säilitada oma isiksust, ellu jääda ja asja edasi viia.

Ingo: Mõnikord võib õnne leida ka hetkest, kui loed mõnd raamatut ja see satub ootamatult kokku sinu mõtete ja emotsioonidega. See võib olla väga tore ja sa võid seda nautida mitu tundi.

Tiia: Minu jaoks ei ole õnn hetkeline. Pigem on see seisund, mis kestab. Ja mulle meeldib see kestmine. Aga kõige ilusam hetk... ma võib-olla alles ootan seda...