Pandimaja – kellele ja milleks?

ABC Laenude juhataja Risto Laanisto. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Ille Grün-Ots

,

Elukiri

Mida teha, kui raha otsas?

Teeks rohkem tööd, aga kust sa tänapäeval lisatööd nii väga võtad? Hea, kui seninegi töökoht alles, seda sageli küll väiksema palgaga kui seni...

Kuigi laenamine on eestlasele põhimõtteliselt võõras ja vanemad inimesed väldivad igasugust laenu kui vanakurat välku, on olukordi, kus muud lahendust pole. Pangast raha laenamist ei peeta siiski häbiasjaks.

Kust mujalt olekski kohe suurem summa kodu või auto ostmiseks võtta. Isegi pesumasina jagu koidulaid on korraga raske palgast kõrvale panna, seni oli selleks tarbeks abi tarbimis- ehk väikelaenudest, mida pangad samuti heldel käel jagasid. Pluss muidugi kõikvõimalikud järelmaksud otse kaupmehelt ja krediitkaardiga jne.

SMS-laenudega on natuke teine lugu. Et paha-paha: röövellik intress, kurjad kirjad ja telefonikõned, kui õigeks ajaks ei maksa, siis tuleb järgmisest kohast laenu teha, et eelmist ära maksta. Ja nii see läheb...

On aga veel üks asutus, kust häda korral raha saab - pandimajad. Priiskaval ajal meelest läinud paik, ent pandimajad on eksisteerinud tegelikult kogu aeg. Isegi Nõukogude Eestis olid need täiesti olemas - vist üks väheseid asju, mis meil lääne majandusega tollal sarnast oli.

Pandimaja ukse taga järjekorda ei ole

ABC Laenude kontor Tallinna bussijaama kõrval on üsna uus, avati alles mullu kevadel. Firma esimene kontor Gonsiori tänavas on tegutsenud juba 2001. aastast alates.

Tõenäoliselt arvasid omanikud ette, et kuigi muu majandus kisub kraavi poole, pole nende erialal töö lõppemist karta ja nii tegigi harukontor uksed lahti. Asukoha valikul ei mänginud bussijaam mitte viimast rolli.

ABC Laenude juhataja Risto Laanisto jutust selgubki hiljem, et päris tavaline on selline seis: inimene hakkab bussi peale minema, aga piletit ostes selgub, et rahakott on kadunud. Rohkem busse aga samal päeval soovitud sihtpunkti ei lähe. Siis saabki abi pandimajast. Mõni kuldsõrmus või kõrvarõngad naisterahval ikka varustuses on, asja ajab ära ka mobiiltelefon.

Praegu, kui iga päev jääb töötuks kümneid ja sadu inimesi, võiks arvata, et pandimaja ukse taga lookleb pikk saba. ABC Laenudes on aga lõuna paiku täielik vaikus. Kui välja arvata hiigelsuur 52-tollise ekraaniga teler, mis klienditeenindaja selja taga mängib.

„Just panime müüki," ütleb Laanisto. Teleri, mis maksab praeguste totaalsete allahindluste juures poes 30 000 krooni, saab ABC Laenudest 6000 krooni odavamalt.

Pandimaja ei ole ainult koht, kust raha saab ja kus pandiks jäetud asjad laos kopitavad. Pandimaja on ka pood, kust saab kasutatud (aga vahel ka täiesti uusi) asju osta. Mõni nutikas on sellist ostuvõimalust muide juba aastaid kasutanud.

Mullu oktoobris pani Laanisto tähele, et laenutaotlejate arv on kasvanud. Tänavu veebruaris ei saa ta aga öelda, et viimaste kuudega oleks raha tahtjaid massiliselt lisandunud, kuigi töötuid tuleb iga päevaga lausa robinal juurde.

Sama kinnitavad ka väiksemate linnade pandimajad. Viljandi Pandi esindaja sõnul pole neil majanduslanguse mõjul eriti rohkem rahvast käima hakanud, küll on senisest rohkem hakatud pandiks pakkuma kuldehteid ja tööriistu.

Sealsamas Viljandis asuva OÜ Mulgi Pant juhataja Merike Makku tähelepanekute järgi on neil hakatud asju pandist välja ostma isegi sagedamini kui varem: tundub, et oma varast hoitakse rohkem kinni, pikendatakse laenutähtaega ja käiakse vaheprotsente maksmas.

ABC Laenude juhataja ütleb umbes sama: „Praegune majanduskriis on inimesed hoopis mõtlema pannud, et pigem säästaks ega võtaks laenu (seda ka pandimajast) nii kergekäeliselt kui võib-olla varem."

Vahel tuleb pidada ka psühholoogi ametit

Tüüpilist pandimaja klienti - rahvuse, vanuse, usutunnistuse või ameti järgi -, ei oska Laanisto välja tuua.

„Põhjusi, kes ja miks laenab, on seinast seina. Võib juhtuda, et kellelgi jääb rahakott koju või on see ära varastatud, aga raha hädasti vaja. On ka püsikundesid, kellel ongi oma eelarvesse sisse kirjutatud, et enne palgapäeva käib korra meie juurest läbi ja siis palgapäeval jälle - et pant välja lunastada.

Ja nii iga kuu," muigab Laanisto. Küll tuleb talle meelde paari aasta tagant pensionieas daam, kes tõi pandimajja hõbedast suhkrutoosi ja lusika. Memmeke sai 200 krooni ja oli õnnelik: nüüd saab jõululaua peale endale midagi head ja paremat panna. „See pani küll mõtlema. Enne vaatasid, et võiks endal paremini minna, aga kui näed, kui hädas inimesed on..." mõtiskleb Laanisto.

Mehe sõnul tuleb nende ametis tihti psühholoog olla, sest mõni klient tuleb suure murega ja tahab rääkida: miks ja mille jaoks laenab, kuidas ta sellisesse seisu jõudis jne. „Me ei küsi kliendilt, miks ta tuleb, aga kui ta ise tahab ning tal sellest kergem hakkab, saab ta vabalt rääkida," ütleb Laanisto.

Mida väiksem laenusumma, seda parem

Niisiis, pank ei anna raha ja SMS-laen on juba võetud. Kuidas siis pandimajast raha saamine käib? Mida tänapäeval üldse pandiks võetakse?

„Esmalt tuleks kodus ringi vaadata, kas on mingit asja, millel võiks väärtus olla," soovitab Laanisto rahulikult järele mõelda. Väärismetallil on tema sõnul iga riigikorra ajal väärtus ja ehteid võib alati pakkuda. Praktiliseks näiteks laenu saamisel ja tagasimaksmisel võtabki Laanisto kulla: „Meie vaatame esmalt järele, mis prooviga kuld on. Siis kaalume ära ja korrutame grammi hinnaga ja saamegi laenatava summa."

Laenusummale lisanduvad ka intressid nagu pangas, need on erinevad olenevalt laenu pikkusest. Laenu saab pandi tagatisel võtta kas nädalaks (interess 10%), kaheks (16%) või kuuks ajaks (22%). Muide seenioridele on isegi pandimajas soodustused ette nähtud: võib väiksema intressi saada. Kui laenu tähtaeg kukub, tuleks minna ja tasuda nii laen kui ka intressid.

Mida aga teha, kui selleks hetkeks ikka raha pole? Kas pandimaja müüb siis asja kärmelt kohe järgmisel päeval maha? Nii hull see asi pole. Laanisto õpetab, kuidas võiks inimene sellises olukorras käituda: „Laenu tähtaega on võimalik pikendada, kui klient maksab ära näiteks kas või intressid. Kui inimene laenas oma sõrmuse vastu 1000 krooni, peaks ta kuu aja intressina maksma 220 krooni.

Ja siis hakkab 1000 krooni pealt jälle uuesti intress tiksuma. Kui inimesel on taskus veel vaba 100 krooni, jääb uueks laenujäägiks 900 krooni, mille pealt järgmine kuu intress jookseb."

Laanisto rõhutab ka, et nende firma põhitegevus on raha laenamine nagu pankadel, mitte kätte jäänud asjade müümine - seda tehakse vaid oma raha tagasisaamiseks. Sestap on põhimõtteks anda pandi vastu laenuks pigem vähem kui rohkem raha, nii on šanss, et inimene tuleb oma asja välja ostma, suurem. Firma ei kiirusta ka pantide müükipanekuga.

„Kui tähtaeg kukub ja inimene ei võta ühendust, proovime temaga ise kontakteeruda. Kui inimene näitab asja vastu huvi üles, leiame ikka mingi lahenduse, kas või seesama variant, et maksab ära ainult intressid. Meie huvi ei ole asja maha müüa - võib-olla see ongi laenaja ainus väärtuslik ese ja kui me selle kähku maha müüme, oleme tõenäoliselt sellest kliendist edaspidi ilma. Tal lihtsalt ei ole enam midagi, mis pandiks kõlbaks," ütleb Laanisto.

Kuld, kitarr, lumelaud ja konteineritäis šampooni

Peale kulla võib Laanisto sõnul neile pakkuda ka tehnikat, näiteks mobiiltelefone. Nendega on aga see häda (nagu tehnika puhul üldse), et need vananevad moraalselt hästi ruttu. Piltlikult: kui uue telefoniga poest välja astud, on see juba vananenud mudel. Sestap saabki pandimajast poes 5000-6000 krooni maksva telefoni eest laenuks vaid 1000-1500 krooni.

„Kui selline telefon veebruaris sisse võtta ja inimene ei tule kuu aja pärast ehk märtsis seda välja ostma, siis paneme selle aprillis müüki. Siis on see juba vana mudel ja maksab poes sooduspakkumisega võib-olla vaid 3000 krooni. Meil on aga vaja kasutatud telefon maha müüa, et oma raha tagasi saada," selgitab Laanisto laenuraha andmise põhimõtteid.

Enamasti saab kallite telefonidega poest kaasa ka hunniku kõikvõimalikke vidinaid: kõrvaklapid, laadija jne. Kui selline telefon panti antakse, pole sellega üldjuhul midagi kaasas. Mõni erand siiski on, kus panti on toodud (ja sinna jäetudki) tutt-uus telefon koos karbi, paberite ja lisavidinatega.

Kui ABC Laenude müügisalongis ringi vaadata, torkabki esmalt silma terve letitäis mobiiltelefone. Mõni päris uus, mõni siit-sealt pisut kriibitud. Ja teine letitäis kulda. Päris mitu asjalikku tööriista, kõik ühtmoodi väheke seguga koos (praegu on tööriistade pakkumine vähemaks jäänud, eelmise aasta algul toodi rohkem, täpsustab Laanisto).

Mitu fotoaparaati, mõni päris profikaamera mõõtu. Üks kitarr. Lumelaud koos saabastega. Raadio. Sülearvutid. Isegi vanemat vurhvi õlimaal (Märt Bormeisteri 1946. aasta teos, teab Laanisto) ilutseb kapi otsas. Kõik need on asjad, mida omanik pole välja lunastama tulnud ja mis ootavad nüüd uut peremeest.

ABC Laenudes saab raha vastu vahetada ka suuremaid asju - autosid ja kinnisvara.

Seda praegu suuresti teoreetiliselt. „Me oleme maju-kortereid varem tagatiseks võtnud, aga kinnisvara seis on, nagu on, ja praegu me kinnisvara tagatisel laenu ei väljasta."

Autosid pakutakse ABC Laenudele endiselt, aga Laanisto sõnul on pool pakutavaist liisinguautod, millega omanikul pole õigustki mingeid tehinguid teha. Suur osa autosid on jälle vanad, millega pärast, kui auto jäetakse välja ostmata, on firmal peavalu rohkem kui vaja.

Pandimajja on aegade jooksul pakutud õige kummalisi asju. Näiteks paar aastat tagasi helistas kunde ja tahtis laenu saada. Tagatiseks pakkus Muuga sadamas seisvat merekonteineritäit šampooni. Kaup jäi siiski katki. „Kuhu me selle šampooni pärast pannud oleks, läinud turu peale müüma või?" teeb asi Laanistole nalja.

Varastatud asju pole

Nii mõnigi ilmselt pelgab pandimajast asju osta, kuigi hind on soodne: äkki on varastatud või on mõni teismeline selle kodunt salaja minema tassinud või äkki on rikkis?

„Meil on laenajaga sõlmitavas lepingus punkt, kus inimene kinnitab oma allkirjaga, et pandiks antav ese kuulub nimelt talle. Loomulikult peab tal olema dokument, mille koopia jääb meile. Alla 18-aastastelt me asju üldse vastu ei võta. Ka on meil kontoris turvakaamerad üleval," rahustab Laanisto kartlikke.

Tõsi, tema sõnul on pandimaju erinevaid ja linna mitmekümne omasuguse hulgas (paar aastat tagasi loeti Tallinnas pandimaju kokku üle 60) on mõnes keldris kindlasti ka selliseid lombarde, kus keegi pantijalt midagi eriti ei küsi.

Kuidas aru saada, mis pakutav asi tegelikult väärt on ja kuidas kätte jäänud kaubast hiljem lahti saada, selleks peab Laanisto sõnul jagama nii kullaproove kui ka tehnikat. „Põhimõtteliselt vaatame tehnika kõik ise üle, et oleks töökorras. Ja kui tõesti juhtub selline lugu, et müüme kliendile mõne asja, mis pärast ei tööta, siis võtame selle tagasi - tehing meil päris kindlasti uksepauguga ei lõpe," kinnitab Laanisto.