"See oli viimane puu, mis Lembit istutas. Mis istutas, hoidis latva, et puu otse oleks, kui ma juurtele mulda panin. Ta oli siis juba üsna haige," madaldas muidu elurõõmus Hilja Künnapas häält ja silmis vilkus nukker helk.
Hilja Künnapas võttis hoida meeste unistuse
/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
27. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutt leidis aset Pärnus Niine 5 trepi ees, mille kõrval kasvab kollast tooni viskav elupuu.
"Nüüd on puu kuue aastaga suureks kasvanud ja igale vaadata, eks mullegi igal hommikul," arutles 77aastane väike halli peaga naine. Muide, sündinud on ta maagilisel kuupäeval, 8.08. "Rohkem maagiat pole mul sellest elus tõusnud, tühipaljas number ainult," hakkas Hilja naerma.
Üksi kahe vahel
Niine 5 õues kasvab üle 100 liigi ilupuu ja -põõsa. Asjatundmatule võib aed metsik näida, kuid nii palju inimkäte tööd kui selle maja aias pole metsikus kohas koguni. Hilja, kes põetab oma täiskasvanud poega, astub igal hommikul aeda ja tal on tunne, et siin aias mütanud kaks talle lähedast meest on alati tema kõrval, ükskõik millise puu juurde ta ei astuks.
Vend Hendrik, keda miskipärast Hennaks kutsuma hakati, oli vanapoiss. Ta pühendas kogu oma aja ilupuude kasvatamisele ja pookimisele, nii et võis arvata: ju ta oli nendega abielus.
Kui Henna müüs puu või põõsa, õpetas ta ühtlasi, kuidas seda hooldada, ja käis hiljem ostja koduaias vaatamas, kuidas "lapsuke" võrsub. Muidugi sai ta nii toimida Pärnus paiknevate kodudega. Henna tegi Niine maja aia kuulsaks: tema aretatud-kasvatatud sordid läksid hästi kasvama, puid-põõsaid müüs ta isegi laatadel. Henna rääkis ikka, et tahaks rajada dendropargi. Saatus tahtis teisiti ja saatis talle raske haiguse, mis manalasse viis.
Hilja abikaasa Lembit, pensionile jäämisest saadik Henna pidev abiline, jätkas tööd: muudkui tõi uusi pookealuseid, pani maha pistikuid, et neist puuke või põõsas võrsuks. Hilja hakkas omakorda Lembitule abimeheks.
"Panin kord väikseid võsasid maha ja Lembit, kes juba oli raske tõve küüsis, küsis: "Miks sa neid paned? Sul pole ju, kes neid poogib?" Olin kogu aeg pealt vaadanud, kuidas Henna ja Lembit seda teevad, aga oma käega polnud ma veel proovinud. Astusin Lembitu juurde ja ütlesin: "Nüüd näita, kuidas sa seda täpselt teed!" Ja siis ta näitas. Sellest saadik poogin ise," rääkis Hilja.
Lembit on kuus aastat Vana-Pärnu kalmistul. Tema unistas nagu Hennagi dendropargist.
"Mina unistan ka, ehkki see vist teoks ei saa. Aga ma unistan sellepärast, et Henna ja Lembit unistasid. Ja kui ma aias toimetan, on nad kogu aeg mu kõrval, sest iga väiksemgi asi, milles ma kindel pole, sunnib mind meenutama, kuidas nemad tegid," ütles Hilja.
Üle mitme inimpõlve
Teiste puude-põõsaste seas kõrgub aias kaks tamme. Need on mitmekümnemeetrised püramiidtammed, Henna istutatud: üks ema-, teine isatamm.
"Neid on uhke tunne vaadata. Puu elab üle mitme inimpõlve ja tema istutaja selle kaudu samuti. Henna vaatab oi kui kõrgelt alla," muigas Hilja.
Akaatsia ehk läätspuu leinavormi all seistes avaldas ta, et nii temal kui mõlemal mehel on olnud sama maitse: kõige rohkem meeldivad ikka ilupuude leinavormid. Akaatsia leinavormi, mis nõutud ilupuu, on Hilja väga palju juurde pookinud, jalakat pisut vähem.
"Jalakaga läks kehvasti, tihased on tragid pookoksale lendama ja nii nad murdsid mu töö maha. Peab uuesti pookima hakkama. Olen hakanud pookekohale tugesid panema: oks ei lähe siis nii kergesti katki," rääkis naine.
Poogitud ilupuude kasvatamine nõuab aastaid, aga seemnest pandud viirpuu võtvat vähemalt kuus aastat aega, enne kui mõõdu välja annab. Kanada kuuse koonusvormi pistokski areneb mitu aastat. Taime ostetavat kingituseks - ilus ja pehme.
"Viirpuu seeme ei tõuse esimesel aastal üleski, alles teisel. Värvilisi puid, nagu näiteks punane pähkel, tumelilla kukerpuu, kirjulehine kontpuu, paljundan oksa abil. Kontpuu on ütlemata ilus ja särav, kohe aia ilu," kinnitas Hilja.
Punaste puudega olevat nii, et mida rohkem päikese käes, seda punasemad.
Aias ringkäigul näitas perenaine pukspuid, elupuid, leinapajusid, mitut sorti sireleid ja jasmiine ... Igal pool oli tal mainida, kuidas Henna neid oli istutanud või Lembit vääristanud. Ikka nii, et "selle pani veel Henna ja selle pookis Lembit".
"Ega see olegi suusoojaks öeldud, et olen siis aias küll üksi, aga kahe vahel - kaks elutööd juba ees," põhjendas Hilja oma nostalgiat. Tagaaias maja lähedal näitas ta taas leinapaju, mille Lembit oli pookinud.
Ühest hästi vanast ja kuivanud leinapajust on aga Hilja poeg puusliku meisterdanud, mis aia istumisnurgas ja suitsuahju ees olijaile kätte paistab.
"Tal olid nii ilusad juuksed peas, aga linnud viivad karvad oma pesamaterjaliks ära. Puuslik juba varsti kiilakas," naeris Hilja linde ja arutles.
"Tuleb hommik, lükkan ukse lahti: mis hea lõhn! Iga oksa küljes helgib kastepisar. Maikuus, muide, laksutab juba ööbik ... Astun aeda, oksakäärid käes. Täpselt samamoodi kui Henna ja Lembit - kogu aeg on vaja mõnd oksa lõigata. Pea läheb pikapeale mõtetest tühjaks, ainult käed käivad ja kõrvades on linnulaul või putukate sirin. Aeg kaob siis nii, et ei saagi aru, kuhu ta kaob."