Patsiendi lähedased arsti vaatevinklist

Jaan Tepp.

FOTO: Elukiri

Siiri Rebane

,

Elukiri

Kuidas peaks haiglas viibiva patsiendi lähedased käituma, et piisavalt toetada haiget ja samal ajal mitte segada haigla tööd?

Informeeritud lähedastega on lihtsam suhelda

Haigused ja haiged on erinevad. Mõne haiguse puhul on lähedase kohalolek olulisem ja mõni haige vajab lähedase käehoidmist rohkem kui teine.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla II üldkirurgia osakonna juhataja Jaan Tepp arvab, et iga arsti jaoks on ideaalne patsient ja ideaalsed lähedased natuke isemoodi. „See, mis sobib mulle, ei tarvitse mõnele teisele arstile meeltmööda olla," ütleb ta.

Kindlasti meeldib arstidele, kui lähedased elavad haigele kaasa, toetavad teda. Haiglasolek on patsiendile psüühiline trauma; kui kodust toetust pole, läheb ka paranemine halvemini. Hoolitsusega ei maksa aga liiale minna.

Mõne haiguse puhul on teada, et paranemise lootust pole, arstid saavad vaid vaevusi leevendada. Sel puhul on ka arsti suhted lähedastega hoopis teistsugused ning sugulaste ootusedki teised. Dr Teppi meelest oleks hea, kui omaksed teaksid midagi sellest haigusest, siis on arstil lihtsam seletada ja sugulased saavad arsti jutust paremini aru. Tänapäeval on lihtne infot saada, aga inimeste haridustase on erinev, kõigilt ei saa paraku nõuda kõigest arusaamist. Ja on ka inimesi, kes ei tahagi midagi teada saada, kes jätavad kõik arsti hoolde.

Tuleb ette ninatarku, kes on kusagilt midagi lugenud ja arvavad siis, et teavad haigusest nüüd vaata et rohkemgi kui arst ning on valmis arsti õpetama.

On ka umbusklikke, kes püüavad tuttavatelt või teistelt arstidelt lisainfot hankida. Dr Tepp ei tauni teisese meditsiinilise arvamuse saamist - kaasaegses meditsiinis on see normaalne, ka arstid ise küsivad teinekord kolleegide arvamust. „Igaks juhtumiks pole ainult ühte õiget lahendust, mitu erinevat lahendusteed võivad viia enam-vähem sama tulemuseni. Põhiline on lõpptulemus: mis on haigele kõige säästvam, haiglale kõige odavam jne. Kriteeriume, mille järgi otsustada, mis on õige ja parim, on palju," selgitab Tepp.

Mõned arstid solvuvad, kui patsient on käinud mujalt arvamust küsimas. „See on kinni arsti isiksuses, kui ta käsitleb seda ebausaldusena," leiab Tepp. „Tegemist on patsiendi eluga, midagi kallimat tal enam pole, selle pärast muretsemine on loomulik."

Ideaalne on, kui patsient ja omaksed usuvad arstisse, siis läheb koostöö kõige paremini ega teki valestimõistmisi. Konfliktid tulevadki tavaliselt mitteusaldamisest. Ja eks teevad arstidki mõnikord vigu.

Kui patsiendil või tema lähedastel on varasemast negatiivne kogemus seoses haiglaga, tullakse sisse juba eelarvamusega. Dr Tepp mõistab seda. „Ehk käituks isegi nii," oletab ta. Aga igapäevase koormatuse juures, kus peab eksimatult ja ruttu elulisi otsuseid langetama, ei jää arstil alati nii palju aega, et ennast haige rolli mõelda. Arstile on patsiendid ja haigused kõige igapäevasem asi, ent patsiendile on haigus ja haiglasolek enamasti midagi täiesti erakordset.

Dr Teppi hinnangul peab arst tegema oma tööd võimalikult emotsioonivabalt. Humanism ja kaastunne kuuluvad muidugi asja juurde, aga arst ei saa haiget ravida kaastundest, ta peab tegema seda oma kompetentsist lähtudes. Kui arst elab igale haigele nii kaasa, et hakkab temaga koos surema, siis põleb ta üsna ruttu läbi. Väga emotsionaalne patsient või tema omaksed võivad arsti emotsioonipuudust tõlgendada kui kaastunde puudumist. Doktor arvab, et mõned inimesed sobivad omavahel suhtlema paremini kui teised. Alati ei saa selle järgi patsiendile raviarsti määrata, kas arst ja patsient ka isiksustena sobivad.

Toiduained haiglasse

Sageli on lähedaste põhimure, kuidas nende haige sugulane haiglas söönuks saab. Dr Tepp kinnitab: keegi ei nälgi haiglas, ja kui nälgib, siis kuulub see ravi juurde. Haiglatoit pole restoranitoit, aga kindlasti on see täiesti söödav.

Dieet on raviprotsessi üks osa. Kõik haiged ei tohi kõike süüa, seega ei tasu valimatult ükskõik mida tuua. Haige võib tahta ehk mingeid erilisi asju, mõttekas on arstilt või õelt küsida, kas haige tohib seda üldse süüa. Lähedased tahavad tuua kõike head ja paremat, aga mõnikord on see lihtsalt mõttetu raha raiskamine, sest toit jääb isu puudusel või dieedist tingituna kappi seisma.

Helistamine

Haigla personalile on väga kurnav, kui perekondade kaupa iga natukese aja tagant helistatakse ja uuritakse, kas haige seisund on muutunud. Dr Tepp soovitab omastel valida üks n-ö kontaktisik, keegi, kelle emotsioonid liiga üle ei kee ja kes oskab ka küsida. Mõni helistab mitu korda järjest: oi, ma unustasin veel selle ja tolle ära. Helistamistel võiksid olla mõistlikud vahed, nende pikkus oleneb eelkõige haige seisundist. Kui tõesti kriitilises olukorras haige kohta küsitakse rohkem, ega siis ükski arst pahanda ka selle peale. Paar korda tunnis helistamine on liig ka kõige raskemate seisundite puhul. Nii tihedast helistamisest pole lihtsalt kasu. Kahjuks ei saa kõik inimesed aru, kui arst soovitab alles järgmisel päeval helistada ja kinnitab, et paari tunni pärast ei oska ta midagi rohkemat öelda.

Oma mobiilinumbreid arstid patsientidele tavaliselt ei anna, ka arst peab teatud osa päevast ennast taastada saama, vastasel juhul on ta peagi nii läbi, et temast pole enam õiget ravijat. Lähedastele antakse osakonna sekretäri ja õdede number või raviarsti lauanumber. Mõned eriti aktiivsed patsiendid või omaksed suudavad siiski ka doktori mobiilinumbri kusagilt välja peilida. Tepp tunnistab, et teinekord on see päris tülikas. "Aga eks see ole meie elukutse üks osa," möönab ta. "Ma suudan mõista hädas inimest, kes helistab mulle puhkepäeval, ajal, kui ma seda tegelikult ei tahaks."

Mõni patsient usub, et vaid üks konkreetne arst saab teda aidata, siis helistabki ta ka puhkepäeval just sellele tohtrile koju, mis sest, et kompetentsed kolleegid võiksid haiglas temaga sama edukalt tegelda. Selliseid haigusi ja selliseid arste on väga vähe, kus vaid üks konkreetne arst saab aidata, ütleb Tepp.

Kui patsient usaldab oma arsti pimesi, on see arstile ühest küljest küll meelitav, aga teisest küljest ka koormav. Kui arst pannake jumala rolli, aga haigus on selline, et ka jumal ei saa aidata, siis lasub arstil kohustus, mida pole võimalik täita.

Inetud surmaeelsed lood

Küll harva, aga mõnikord siiski, püüavad haige sugulased tõmmata arste inetutesse varajagamise lugudesse. Näiteks tahetakse lasta poolteadvuseta patsiendil teha testament, ikka nii, et asja initsiaator saaks võimalikult suurema tüki. Või kui sureval mehel on kaks naist olnud, on juhtunud, et mõlemad püüavad mehe surivoodil tõestada, et just temal on õigus mehest allesjäävale maisele varale.

Arstid saavad sellest kõrvale hoida, kui järgivad täpselt sellisteks puhkudeks ette nähtud protseduurireegleid. Valvearstile on pandud n-ö erakorralise notari kohustused. Kui surev patsient on teadvusel ja tahab oma viimast soovi kirja panna, siis arst kinnitab patsiendi teovõime ja allkirja õigsuse. Neid ei ole väga palju, kes on viimase minutini teovõimalised, tihti ei saa inimene enne surma enam päris hästi aru, mida teeb, ütleb Tepp. Enamasti on inimestel testamendid varem olemas.

Mõnikord tuleb ette, et lähedased hakkavad patsiendi surmas arsti süüdistama. Leina juurde kuulub ka süüdlase otsimine, see on loomulik. Muidugi eksivad vahel arstidki, nemadki on vaid inimesed. "Aga ma ei tea küll ühtegi arsti, kes oleks pahatahtlikult vea teinud, see on olnud inimlik eksimus," lausub Tepp.

Patsiendid ja lähedased saavad arstide peale kaevata kohtusse või arstiabi ravikvaliteedi komisjonile. Situatsioone on mitut pidi lahendatud: arste on nii süüdi kui ka õigeks mõistetud.

Väga sageli ei jõuta süüdistamiseni mitte ravi kehva kvaliteedi, vaid kehva suhtlemise tõttu, vastastikuse mittemõistmise pärast. Arst pole ehk olukorda lõpuni selgitanud või pole omaksed olukorda õigesti mõistnud või on patsient või lähedased juba ette arsti suhtes umbusklikud olnud jne. Kui mõlemad hakkavad siis oma õigust taga ajama, pannaksegi lumepall veerema. Patsient lubab arsti kohtusse kaevata, arst vastab, et kaevake, kui tahate, selle asemel et rahulikult selgitada, ja nii see läheb.

Kellele antakse infot

Kui palju infot ja kellel on õigus saada? Igaüks võib ju helistada ja öelda, et on patsiendi õde või vend, ja saada teada midagi, mida patsient endast ehk rääkida ei tahaks.

Teppi sõnul püütakse telefoni teel mitte väga üksikasjalikku infot anda, vähemalt sellist mitte, mida võiks patsiendi vastu kuidagi ära kasutada. Eelkõige saavad infot esimese ringi sugulased. Teinekord võib mõni sõbranna olla haigele aga lähedasemgi kui kõige lähem veresugulane. Tepp ütleb, et kui lähtuda tervest mõistusest ja ühiskonnas levinud tavadest, ei tule sel teemal arusaamatusi. Probleemid võivad tekkida, kui tegemist on isikutega, kelle vastu on ühiskonnas kõrgendatud huvi, avaliku elu tegelastega. "Siis oleme väga ettevaatlikud, telefonis ei ütle midagi, peab haige enda käest küsima," kinnitab Tepp.

Haiglasse tulles täidab patsient paberi, kuhu muuhulgas paneb kirja ka isikud, kellele ta lubab infot anda. Siingi tuleb tervet mõistust järgida. Kui patsient on ühe või kaks nime kirja pannud ja info jagamisel lähtuda üksnes sellest, võib tulla paksu pahandust sugulastega ja sugulaste vahel - mõni tunneb ennast solvatuna, kui ta on nimekirjast välja jäetud. Ent kui patsient soovib, et kellelegi ei tohi midagi öelda, siis sellest peavad arstid kinni.

Haigla personal peab arvestama patsiendi sooviga, kui palju ta lubab sugulastele oma haigusest rääkida. On n-ö hea ja halva mainega haigused. Sageli ei söandata rääkida näiteks suguhaigustest, aga sapikivide operatsioonist ei tehta saladust.

Kui patsient satub haiglasse teadvusetult, nii et ta pole kirja pannud ega öelnud, kellele võib tema seisundist rääkida, tuleb info jagamisel lähtuda tervest mõistusest.

Külastusaegadest kinnipidamisel haiglates juuksekarva lõhki ei aeta, aga oleks hea, kui külastajad arvestaksid sellega. Külastusajad on kehtestatud selleks, et parimate kavatsustega lähedased ei osutuks nende kalli haige ravimisel segajaks. Hommikul ja päeval, kui tehakse protseduure ja uuringuid, külalised paraku segavad. Kui inimene on kriitilises seisundis, ei tehta probleemi, kui külalised on ka väljaspool külastusaega haigevoodi juures.

Haige ootab lähedaste toetust

Kuidas kõige paremini oma lähedast haiget toetada?

"Oleneb inimesest. Mõni ei taha ennast haige ja viletsana kellelegi näidata, teine tahab, et keegi oleks pidevalt kõrval kätt hoidmas. Sugulane peaks vastama patsiendi ootustele, need võivad olla väga erinevad. Vanemat inimest aitab operatsiooni järel väga, kui teda käiakse lihtsalt vaatamas ja aidatakse tal näiteks esimesi liigutusi teha. Õde võib olla ükskõik kui tore, aga oma kalli inimese tugi ja abi on igaühele olulisem.

Kui patsient jääb pärast haiglat hooldatavaks, oleks hea, kui teda ootaks armastav kodu, et haige tajuks, et teda tõesti oodatakse sinna, ükskõik mis seisundis ta sinna läheb. Mõnikord on patsiendil pärast operatsiooni hirm, kas teda nüüd sellisena, näiteks ilma jalata, enam armastataksegi. Igaüks tahab tajuda, et ta on ikka oodatud ja armastatud, ükskõik mis temaga haiglas juhtus. Kui suhted kodustega olid enne haigust korras, siis ei muuda ükski operatsioon midagi. Kui suhted olid enne sassis, võib haigus selle kiiremini välja tuua," räägib tohter.

Dr Tepp ütleb, et arsti vaatevinklist on hea lähedane mõistev, hooliv, informeeritud, aga ta peaks oskama hoolitsusega ka piiri pidada: üle hoolida, iga tunni tagant helistada või 24 tundi ööpäevas haige kõrval olla pole ka vaja. Sel pole mõtet, sellega ei lähe patsiendi seisund paremaks, see segab vaid haigla tööd.

Kui patsient, omaksed ja arst on ühes paadis, on tulemus kõige parem. Ka lähedastel peab jätkuma mõistust, mõistlikkust ja kannatlikkust. Arsti kannatlikkuse üks osa on omaste hirmust ja murest arusaamine. Arst peab mõistma lähedaste tundeid ja kannatlikult selgitama asju, mis talle endale tunduvad elementaarsed, sest ta on seda juba sadu kordi rääkinud. Aga selle konkreetse patsiendi ja omaste jaoks on see info täiesti uus, olukord erakordne ning mõnikord on küsimus lausa elus ja surmas.

Kui haigusest jagu saadud, tahavad patsient ja tema lähedased arste kuidagi tänada. Teppi sõnul on arstidele kingituste toomine ühiskonna traditsiooni küsimus. Näiteks Rootsis ja Soomes polevat seda kommet. Miks Eestis on, tuleneb see arstidest või patsientidest, ei oska doktor seletada.

Dr Teppi meelest pole arstile väga ebameeldiv, kui patsient tahab hirmsasti midagi kinkida, aga ükski arst ei tööta selle nimel. Levinuimad kingid on lilled, rahaümbrikud, kommid, alkohol. Kui kõik see alkohol ära juua, mida patsiendid toovad, siis oleks peagi alkohoolik, nendib Tepp. Mõned arstid olevat selle nahka ka läinud, nii et, lugejad, mõelge, enne kui hakkate arstile konjakit ostma.

Tagasi üles