Tervis on igaühe enda teha

Nikolai Aristovi teadmisi ning oskusi tõendavad nii Maarjamaal kui ka raja taga välja antud vägevad diplomid, milletaolisi on Eestis vähe. Foto: Urmas Luik

Nikolai Aristov teeb ravimassaaži. Samal ajal kui mehe käed mudivad klienti või patsienti, ei teagi, kumb sõna on õigem, laseb tohter suul käia ning õpetlikku ja kasulikku on Mihhail Gorbatšovi häälega mehel öelda palju.

Eriti sellele, kes on võtnud kuulda Nikolai manitsust, et ühest soontevoolimisest ja ihutriikimisest on tolku vähe. Kui selline asi juba ette võtta, siis nii, et on võetud. Kas viis või kümme seanssi jutti. Sedasi tõuseb massaažist tulu. Ja nii on aega ka Nikolai nõuandeid kuulda. Neid on aga üksjagu, sest vähe sellest, et rääkija on diplomeeritud massöör, ta on Izolda Serova-Kobiašvili enda õpilane. Viimane on aga ravitseja, kelle kohta Venemaal on öeldud, et ta on nii valge haldjas, ingel kui ka elav legend.

Ravitseja, kes on suuteline rahvameditsiini võtteid rakendades ravima vaata et viimast kui üht Pandora laekast maailma inimesi kiusama pääsenud tõbe.

Ära tiku apteeki

Ajal, mil haigekassal on näpud põhjas, nii et perearstigi vastuvõttu tuleb tõbisel oodata kuu, rääkimata eriarstide jutule pääsemisest, milleks võib minna aasta jagu päevi, tuleb tegelda profülaktika ehk ennetusraviga. See on massööri kindel seisukoht.

Uskuda, et logisema hakanud tervist annab arstirohtudega taastada, võib vaid rumal. Muidugi on rohupoed tänapäeval sellised, et sinna sisseastujal jääb pakutavast suu ammuli ja lihtsameelse arvates leiab ladina köögist preparaate surnulegi taas eluvaimu sissepuhumiseks.

Paraku on apteegid eelkõige tablettideks pressitud, mikstuurideks segatud või pulbriks jahvatatud kemikaalidega kauplevad ärid, mis on huvitatud rentaablusest. Liiati ei tasu loota, et leti taga seisja põleks kiusatusest pajatada ostjale sellest, milliseid kõrvalnähte võib kaasneda ühe või teise ravimi manustamisega, või soovist otsida kümnete enam-vähem sama toimega rohtude seast seda, mille hind kõige madalam.

Nii ongi põhitõde, et inimene peab elama tervislikult, säilitama võimalikult kaua nooruslikku reipust ja pelgama rohupoodi hullemini kui vanakurat välku.

Tervise lihtne valem

Et olla terve, on Nikolai veendumuse kohaselt tarvis järgida eelkõige numbrikombinatsiooni 053014090. “Noll pjät tritsat sto sorok devjanosto,” loetleb ta. Lisades, et see joru ei jää esimese hooga meelde, aga kui juba jääb, siis hauani.

Arvu lahti seletades näitab null suhet suitsetamisega ehk täpsemalt, et seda suhet polegi. Ei tohigi olla, kuna ainuüksi pärast ühe sigareti suitsetamist saab organism 30 minuti jooksul poole vähem hapnikku, kui seda muidu sinna jõuab. Nikolai räägib siinkohal pikalt veresoontest ja võtab teema kokku: see, kes tossab päevas paki suitsu, elab kümmekond tundi hapnikuvõlas. Nii aastaid.

Rääkimata veerandsajast haigusest, mis tohtrite väitel saavad hakatuse mõtlematust nikotiinikepikesega vallatlemisest.

Teine number arvude reas ehk viis näitab kolesterooli normväärtust. Oluline number. Mis, kui talle antakse suuremaks kasvada, võib panna inimese tervisele sellise põntsu, et sellest ei pruugi kosuda. Iseäranis juhul, kui kellegi sooned on juba nii umbes, et verel pole seal enam ruumi voolatagi.

30 Nikolai tervisearvus on minutite hulk, mille vältel tuleb iga jumala päev anda organismile füüsilist koormust. Selleks ei pea just kangi sikutama või laudast sõnnikut loopima. Pealegi on sõnnik Eestis defitsiit.

Kõige lihtsam on linnainimesel parajalt pikka tööteed sõita rattaga või kõndida jalgsi, leida mahti ja raha jõusaali või ujula või kas või tantsutundide tarvis. Oluline on, et inimene ei lösutaks diivanil või tukuks kõrtsipingil. Ainult sellisel juhul on reaalne jõuda Nikolai tervisevalemi kahe viimase numbrini, mis näitavad vererõhu piire. Nikolai arvates võiksid need olla mitte 140 ja 90, vaid koguni 130 ja 80.

Igal haigusel on põhjus

Kui midagi läheb tervisega käest, pole Nikolai väitel vähimatki põhjust hakata endale peoga tablette sisse kühveldama, vaid tarvis on saada otsast haiguse põhjusel.

Eurooplane võib ju panna naeruks paljut idamaadest pärinevat, ent asjata. Nagu on näidanud aeg, praktika ja nüüdisaegsed teadusuuringud, pole põhjust üleolevalt muiata selle üle, et Tai ja Hiina massaaþ põhinevad kogu keha läbivate 12 nähtamatute energiakanalite paari ja veel kahe omaette kanali stimuleerimisel.

On inimene haige, tuleb esimesena teha kindlaks, millises energiakanalis ja kus on energia liikumine takistatud. Sest saab tõke nägematu väe kulgemise teelt kõrvaldatud, on kõige pikem samm inimese tervendamise teel astutud.

Aga üldse on suurim vaenlane enda tervisele inimene ise.

Kõigepealt räägib Nikolai sellest, et kunagi ei maksa ette elada ehk hakata näiteks õhtul hirmsasti pead vaevama selle üle, mis sünnib alles järgmisel päeval. Sedasi koguneb negatiivne energia ja koorma all ei püsi kellegi tervis pikalt sirge seljaga.

Muretu meel kasuks

Selles mõttes on kasulik olla minnalaskja ehk mitte muretseda asjade pärast, mille kulgu ei anna sekkuda, või lasta asjadel kulgeda omasoodu.

Nikolai sõnutsi maksab sel puhul alati meenutada vanasõna, et hommik on õhtust targem. Ja üheksal juhul kümnest ongi.

Muretu meelega haakub kenasti Nikolai seegi õpetussõna, et alati ja igas olukorras tuleb säilitada helge meeleolu, optimistlik ellusuhtumine, positiivne mõtlemine.

Öelduga seoses räägib ta sellest, kui kasulik on kõige veendunumal ja kirglikumal ateistilgi alanduda hommikupalvusele. Mitte selles mõttes, et alandlik kopsiks näoga ida suunas põlvitades otsaesise vastu põrandat paiste ja vannuks Allahile igavest truudust või noomiks Issandat, et selle riik võiks ükskord ometi tulla.

Mitte seda. Küll aga sisendaks endale, et eesseisev päev saab olema tulvil kordaläinud ettevõtmisi, toredaid sündmusi ja kohtumisi kenade inimestega.

Kui midagi juhtubki viltu minema, toonitab Nikolai, et tusatuju ei maksa endale hoida, vaid see tuleb endast välja saada. Soovitavalt sündsal moel. Umbes nii, nagu seda teevad kõrge vanuseni elavad jaapanlased.

Nikolai andmeil on jaapanlastel kas käidava koha peal või lausa omaette ruumis asutuse juhi kummist kuju, millele tusatujus alluv võib just nii valusasti pihta anda, kui talle parasjagu närvide maandamiseks meeldib. Nii elavadki Jaapani mehed keskmiselt 81,25 aasta vanuseks, naised koguni 85aastaseks.

Et eestlased nagu teisedki põhjarahvad kõik endasse jätavad, pole meil väljavaadet tõusva päikese maa pikaealistega võistelda. Pealegi on siinmail komme endas kadedust kanda, aga sellestki harjumusest oleks targem kui katkust kauges kaares mööda käia.

Kala ja tibu lauale

Nagu vihast, hirmust ja norutundest. Sellest eriti viimasel ajal levima hakanud seisundist, kus inimesele ei lähe ümbritsevast enam midagi korda ja ta näeb kõike läbi sünkmustade prillide.

Kõik need viimati mainitud on hirmsad energiaröövlid, aga iga autoomanik teab, mis juhtub tühja akuga autoga: jäta ta korraks tee veerde seisma ja sinna ta jääbki.

Mõnes mõttes ei erinegi inimene ja masin teineteisest nii väga.

Aga energiaga on sedasi, et kuivõrd inimene on osa piiritusest või ääretusest või nimetatagu kosmost kuidas tahes, saab ta osa elamiseks vajalikku väge sealt. Ülevalt. Teise osa annavad söögid-joogid.

Nende puhul on tarvilik meelde jätta paar tõde. Esmalt see, et lauast tuleb alati tõusta enne, kui tekib täiskõhutunne. Kui aga arutu ei suuda enne õgimist jätta, kui ta on heast-paremast kurguauguni punnis, on kuri karjas. Resultaat on sisuliselt võrreldav sellega, et poolemeelne on jälle korra manustanud mürgidoosi, mis küll kohe ei tapa, ent teeb meid kõiki varitsevale Mulla-Madisele rõõmu: üpris pea võib ta rumala käevangu võtta ja selle toonela teed pidi alla talutada.

Üldse on söögiga sedasi, et selleta ei maksa loota hakkama saada, kõrrekrõbistaja ei kesta kaua, aga toekamate suutäite puhul on oluline silmas pidada, et vennaihule tasub alguses külg, siis päris selg pöörata. Asemele võtta aga kala ja tibu. Kes kanast tüdib, hakaku maitsvaid roogasid valmistama kalkunist.

Ta ei kahetse. Aina kõbustuvat tervist ammugi mitte.