Autojuhtide tervisehädad

Helme Uriko töötas autojuhina 35 aastat. Foto: Elukiri

Siiri Rebane

,

Elukiri

1963. aastal said 6 meest ja 18 naist Paide kutsekoolist III liigi autojuhi tunnistuse, st õiguse juhtida veoautot. Kõige kauem - ligi 35 aastat - pidas neist naistest autojuhi ametis vastu Helme Uriko. Ta oleks edasigi sõitnud, aga tervis ütles üles.

Ka kõige tugevamad kuluvad

Esialgu tegi Helme piimaringe, raputas ennast mööda kruusateid ja tõstis piimanõusid, talvel ajas ise teegi lahti. Sõitis ka posti- ja majandusautoga, varustas autobaasi ning lõpuks vedas Tallinnast Paidesse medikamente. Juht pidi ise ka koorma peale panema. Võiks ju mõelda, mis need tabletid siis kaaluvad, aga selle kauba hulgas oli ka näiteks meresool, mis oli 50-kilostes kastides.

Mõne autoga sõites oli vaja ise present koormale peale tirida. Kõige raskem oli veotaksona sõitmine, sest mööblit vedades juhtus sageli, et ostja seisis kõrval ja ütles, et tema küll tõstma ei hakka. „Sellega tõstsin ennast ära. See ei olnud minu kohustus, aga olen selline inimene, et kui tarvis, teen ära," tõdeb Helme nüüd, 65-aastasena. „Kui praegu näen noori raskeid asju tõstmas, siis ütlen alati, et see annab vanas eas tunda, mis sest, et praegu jaksad. Noortel ei tule pähegi mõelda, mis vanas eas on."

Sportlik piiga arvas, et ta on tugev ning võib tõsta ja pingutada. „Olen kõiki sporte teinud peale ujumise ja ratsutamise, võrkpalli mängisin päris kõrge eani välja," ütleb ta. Aga ole sa kui tugev tahes, ükskord annab organism järele.

Esimesed vaevused hakkasid ilmnema 50. eluaasta kandis, kui Helme oli rooli keeranud (ja raskusi tõstnud!) umbes kolm aastakümmet. Selg hakkas valutama, käed-jalad surid ära ja valutasid. Jõud hakkas vähenema.

Alguses Helme lihtsalt kannatas. „Tööd oli ju vaja teha," ütleb ta. Kui ta lõpuks arsti juurde läks, ilmnes, et koormus ei olnud mõjunud mitte ainult seljale, vaid ka siseorganitele.

Üks arst soovitas proual suitsetamise maha jätta. „Vaatasin talle suurte silmadega otsa ja vastasin, et ma pean selle enne selgeks õppima, sest ma pole eluilmaski suitsetanud," meenutab Helme.

„Kuni mul tervist oli ja kõik asjad ära tegin, ei öeldud mulle baasis ühtegi paha sõna, aga kui arst keelas mul tõstmise, siis teatas üks ülemus, et haigetega nad põhimõtteliselt ei tegele," räägib Helme. Ligi 35 aastat ennastsalgavalt ühte asutust teeninud proua lasti lahti ja talle ei pakutud isegi teist töökohta. Helme sõnul oleks ta võinud näiteks laos edasi töötada. Pensioniiga polnud veel käes ja Helmel oli tunne, et ta ei kõlbagi enam kuhugi.

Kuigi ajuti oli masendus nii suur, et sure või ära, ei tahtnud Helme niisama istuda ja tegi korteriühistu, kes valis ta esimeheks. Siis sai Helme tagasi tunde, et teda on jälle kellelegi vaja.

Kümmekond aastat arstide hoole all

Helme tänab arste, kes leidsid ta tervises vead üles, et saaks kergendada naise järgnevat elu. Valud on mõnikord nii suured olnud, et ei lase magadagi ja proua Helme on rahul, et talle on õiged rohud leitud.

Müra tõttu on ka kuulmine viletsamaks jäänud. Ning organism oli üsna mürgitatud, sest aastate jooksul tuli sisse hingata kõrge pliisisaldusega bensiini aure, aja jooksul on organism sellest siiski puhastunud.

Arstide vahet on Helme jooksnud nüüd üle kümne aasta. Kutsehaiguste kliinikus käib ta kontrollis iga kahe aasta järel. „See haigla on hea koht, kus inimene saab teada, mis tal viga on," arvab Helme. Diagnoositud kutsehaigus annab eelise, et osa rohtude maksumusest kompenseeritakse ja kutsehaiged saavad riigilt ka pisut toetust.

Kord aastas on võimalik teha haigekassa kulul üks 10-päevane sanatooriumikuur, need ravivannid ja massaažid mõjuvat väga hästi, selle järel saavat jälle 3-4 kuud paremini elada. „Valud on kogu aeg, aga sanatooriumi järel vähem," ütleb Helme. „Valud on seljas, püsti tõustes lööb ka jalga, eks lülid on kulunud."

Rohtu tuleb nii sisse võtta kui ka peale määrida. Ja rohtudest on magu läbi. Helme on rõõmus, et ta pole liikumatu, ning usub, et enda tahtejõud on sellele palju kaasa aidanud.

„Ma sisendan endale, et pean liikuma," kinnitab ta. „Tahtejõud peab olema, muidu ei pea valudele vastu." Kodukandis käib tema eestvedamisel igal pühapäeval grupp naisi kepikõndi tegemas. Igal hommikul Helme võimleb, muidu ei saavatki käsi-jalgu liigutada.

Korralikult magada pole Helme enam aastaid saanud. Ta ütleb, et und segab seegi, et ta elab kõigile ja kõigele tohutut kaasa. Helme arvab, et praegused kutsehaiged on need, kes on teinud oma tööd südamega, ennast säästmata ja virisemata, et töö on raske või et ei taha seda teha.

Helmel on diagnoositud vibratsioontõbi koos füüsilise ülekoormuse nähtudega, valge sõrme sündroom, krooniline radikulopaatia ja veel mõned keerulisemate või vähem keeruliste nimedega haigused.

Naine jääb naiseks ka rooli taga

Autojuhi amet ju rohkem meeste oma, aga Helme tahtis ka seda tööd tehes teiste naistega võrdseks jääda, olla naine ka roolis. Ta käis tööl alati viigitud pükstega ja hoidis oma auto puhta. Eluaeg on talle meeldinud käsitööd teha ning köögis askeldada.

Kui Helme oleks veel noor, kas ta teeks ikka sama erialavaliku?

„Sõita tahaksin kindlasti ja just praeguste autodega, aga tõstmistööd küll enam ei teeks, naisel peab mõistust olema, ei tohi endale liiga teha," räägib Helme.

Praegused autod säästavad Helme hinnangul juhti palju rohkem kui need, mille roolis tema istus. GAZ mõjus seljalülidele. Praegu istub juht nagu diivanil ja roolid on kerged, vanasti pidi rooli keerates jõudu kasutama.

„Mulle meeldis sõita, aga nüüd enam ei taha, kodus vaidleme mehega, kumb rooli istub," ütleb Helme. „Kui tarvis, sõidan ära ka praegu, aga tahtmist enam pole."

Autojuhtide haigustest

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste- ja töötervishoiukeskuse juhataja-ülemarst Viive Pille ütleb, et kõik Helme Uriko haigused on tüüpilised autojuhtide kutsehaigused.

Sageli küsivad töötervishoiu arstid autojuhtidelt, traktoristidelt ja teistelt töötajatelt, kes on pikemat aega vibratsiooniga kokku puutunud, kas nende käed kardavad külma, inimene ise ei pruugi sellele tähelepanu pöörata. Kui käed on külmakartlikud, võib tegemist olla valge sõrme sündroomiga.

See on vibratsiooniga kontaktis töötavatel inimestel esinev väikeste veresoonte kahjustus, mis esineb üldjuhul sõrmedes. Inimesed hakkavad seda tundma nii, et käed kardavad külma, sest veresooned on ahenenud. See on sageli esimene märk vibratsiooni kahjulikust toimest. Paralleelselt kahjustuvad ka käte närvid, aga tihti on valge sõrme sündroom esimene asi, millele tuleks tähelepanu pöörata.

Vibratsiooni paikse toime korral, millele lisanduvad ka käelihaste ülepinge ja ebasoodsad ilmastikutingimused, kahjustuvad peamiselt käed, mis hoiavad vibreerivat tööriista. Käed või jalad hakkavad valutama, surevad. Sõrmed lähevad külmaga kahvatuks, aga labakäed võivad olla sinakaspunased. Liiga suure tööpinge korral täheldatakse kätel või jalgadel lihasekahjustusi. Lihaste ülekoormamine või sundasend võib põhjustada lihasevalu ehk müalgiat. Pidevast istumisest ning kaela ja õlavöötme sundasendist võivad tekkida kaela- ja kuklavalu. Lihasevalu tekib üksikute lihasrühmade pideva ülepinge tagajärjel. Madal õhutemperatuur ja vibratsioon soodustavad lihasepõletikku.

Füüsilise ülekoormuse hulka kuuluvad närvihaigestumised ehk neuropaatiad ilmnevad füüsilisel tööl, kus näiteks selg ja jäsemed taluvad pikka aega külma, vibratsiooni ja sundasendeid. Inimene tunneb siis seljas valu, suremistunnet, valu õla- ja küünarvarres või sõrmedes.

Pikast istumisest, eriti kui sinna juurde kuulub suitsetamine, võivad tekkida autojuhtidel jalgade vereringehäired.

Autojuhi töö terviseriskid

Autojuhtide töö terviseriskid on erinevad, olenevalt töö iseloomust: kas juht ainult sõidab või teeb ise ka laadimist ja remonti, millistes tingimustes, kui vana on auto, milline on müra ja vibratsiooni tase jne. Kaasaegsete masinate kõrval on küllalt kasutusel veel ka nõukogudeaegseid, tervisele õige kahjulikult mõjuvaid sõidukeid. Vibratsioon ja müra on terviseriskid just vanade autode puhul. Mürast tingituna on autojuhtide kutsehaiguseks ka kuulmislangus.

Terviseriskidena nimetab dr Pille ka käte sundasendeid ja sundliigutusi.

Vanad autod raputavad hirmsasti, ent raputused ja põrutused ei sobi lülisambale. Oleneb ka, millisel pinnasel sõidetakse, kas asfaldil, metsa- või kruusateel.

Aeg-ajalt peab iga juht oma autot ka remontima, kuid suurte autode remont on raske töö, näiteks kinni roostetanud kruvide lahtikeeramine vmt. Remontides puututakse kokku õlide, bensiini jm tervisele ohtlike kemikaalidega. Varem sisaldas bensiin pliid, mis oli eriti kahjulik.

Suurte autode juhid saavad kõva koormuse, kui peavad koormaid kinnitama ja katma. Staažikail laadimistööde tegijail on tihti ülekoormushaigus.

Pikamaa-autojuhtidel on palju istumist ja vähe liikumist, neil on oht südame ja veresoonkonna ning kopsude häirete tekkeks, nende koormustaluvus väheneb.

Autojuhi töös on palju stressi, sest liiklus on stressirohke. Töö- ja puhkeaja režiim on rikutud - sõidetakse pikka aega puhkepause tegemata. Ärkvel püsimiseks juuakse palju kohvi ning toitumine on ebaregulaarne ja sageli mitte kõige tervislikum. Monotoonne töö soodustab suitsetamist.

Dr Pille peab praegusel ajal autojuhtide suurimaks terviseriskiks psühhoemotsionaalset koormust. Juhil on vastutus, pinge, tähtajad. Teiselt poolt mõjub kindlasti ka üksindus, perest eemal olek. Kui perest pidevalt eemal olla, võivad tekkida pereprobleemid, mis võivad pikapeale hakata ka üldist tervislikku seisundit negatiivselt mõjutama.

Eelmisel aastal diagnoositi Eestis 179 kutsehaigust 129 inimesel. Autojuhtide kutsehaigusi diagnoositakse mõned juhud aastas.

Eestis diagnoositakse kutsehaigusi 10 korda vähem kui mujal Euroopas. Dr Pille hinnangul on üks probleem meie nõrk kindlustussüsteem, meie kutsehaiguste riskid pole solidaarse kindlustussüsteemi kaudu maandatud. Kui tööandja peab hakkama kutsehaigestunule maksma, tuleb mõnikord ette kohtuvaidlusi.

Dr Pille arvab ka, et inimesed on üsna arad, ei julge enda eest seista, ning teadmisigi on vähe. „Kui selg valutab, mõeldakse, et peabki valutama, sest ollakse juba küllalt vana," on dr Pille märganud. Mõni haigestunu ei taha, et tema haigus pannakse kirja kutsehaigusena, oletatavasti kardab ta töökohta kaotada.

Tunne oma töö ohutegureid!

Mida inimene saaks ise teha, et ei tuleks kutsehaigust? Dr Pille sõnul on tähtis teada oma tööga kaasnevaid ohutegureid. Tuleb jälgida töö- ja puhkeaja režiimi - mitte ainult masinad ei kulu, vaid ka inimesed.

Autojuhid peaks iga paari sõidutunni järel tegema puhkepausi, et liikuda, võimelda ja juua. Söögipausi ajal püüda tervislikku toitu süüa. Regulaarne tervislik toitumine, mittesuitsetamine ja liikumine on kasulikud, sõltumata elukutsest, rõhutab dr Pille.

Kui on halvad töötingimused, peaks julgema seda tööandjale öelda. Alati pole enda teha, kas sõidetakse uue või vana autoga, aga seda saab küll iga juht ise jälgida, et auto oleks korras ja remonditud.

Ohtlikke töid tehes tuleb kasutada kaitsevahendeid: kõrvaklappe, vibratsiooni summutavaid kindaid jmt. Dr Pille soovitab lugeda Naomi Loogna raamatut „Elukutsed ja terviseriskid" ning ajakirja Eesti Töötervishoid.

Mida saaks tööandja teha, et töötajatel ei tuleks kutsehaigusi? Dr Pille leiab, et kui järgida täpselt seadusi, siis on juba palju ära tehtud. „Kui on võimalik investeerida töökeskkonda, siis tasub see igati ära," ütleb ta. „Aga hea suhtumine töötajatesse, mis ei maksa midagi, annab nii palju." Doktor teab inimesi, kes on vahetanud töökohta pelgalt ülemuste suhtumise või käitumise pärast.

Väga vajalikud on regulaarsed tervisekontrollid - nii saab ennetada haigusi, õigel ajal riskidele tähelepanu pöörata. Arst arutab töötajaga tema töötingimused individuaalselt läbi: mida paremini teha, mis oleks kasulik jne. „Kui nõustamine toimub regulaarselt, hakkab see tasapisi vilja kandma," usub dr Pille.

Autojuhtide terviseriskid:

psühhoemotsionaalne pinge

vibratsioon

müra

sundasend

ebaregulaarne ja ebatervislik toitumine

suitsetamine

ebakorrapärane režiim

kokkupuude bensiini, vingugaasi, määrdeõlide jm kemikaalidega