Postimees avaldab Mati Talviku mälestuseks uuesti 2009. aasta kevadel kirjutatud persooniloo:
Mati Talvik: teletöö pole inglitele
14. aprill 2009, 20:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Rahva armastusega ei saa tingida: ole tänulik, et sind teatakse ja sinu tehtud tööd tahetakse - pisiasjade ümber kaubelda pole mõistlik," muigab Mati Talvik oma kaubamärginaeratust.
Mati Talvik on Eesti Televisioonis töötanud 2. jaanuarist 1968, seega juba üle 40 aasta. „Minu poolt täis toodetud rahvusringhäälingu arhiivi riiulid räägivad iseenda eest."
Üle 40 aasta ETV-s
Talvik on algusest peale pidanud pedantset isiklikku arhiivi: alles on eetrikaardid ja ajaleheväljalõiked, osa juba kollaseks tõmbunud ja museoloogilise lõhnaga - kõik hoiul telemaja Faehlmanni tänava poolse tiiva kolmandal korrusel tema kabinetis.
„Kõigepealt tulin Noortestuudiosse," alustab Mati oma teletöötee läbilappamist. „Koondkavasid ja saateid sarjast „Kanal 13" tehes tõin esimest korda eetrisse Enn Eesmaa ja Ivo Linna. Osutusin stardipakuks, aga küllap oleksid mõlemad andekad ja ambitsioonikad mehed igal juhul tee lavale ja avalikkuse ette leidnud."
Edasi suunati Mati Talvik uudistesse, kus ta tekitas AK toimetajana nädalalõpu panoraamsaate „Aeg luubis", mis tiksub teisenenult tänini. Reportaažid sarjast „Oma silmaga" olid paljudele praegustele dokjäädvustustele nii sisulised kui ka vormilised teenäitajad. Oluline saade oli „Ainult üks miljon" - mitmekihiline nii nime kui ka sisu poolest.
1970. aastate algus viis Mati meelelahutussaadete toimetusse, kus tehtust võib loetleda „Käokava" ja „Laupäevaõhtuid", „Viitevisiooni" ning sarja „Palav puder", mis oli Talviku oma nõksudega autorisaade.
1970. aastate keskel, kui Valdo Pant suri ja Rein Karemäe läks Kinoliitu, asus Talvik propagandasaadetesse. Selles toimetuses tehtav oli kooskõlas Mati alalise ja olemusliku ajaloohuviga. Kas mäletate Eesti laskurkorpuse saateid?
Mati ise mäletab iga pisiasja ning tänaste saadete väljakasvamist kunagi ise ette toodetud arhiivi pealt, spiraalselt korduva ajaloo mitmendal korrusel.
„Telefilme olen ka alati armastanud teha. Üks oli näiteks „Vilma" - puksiiri kaptenist proua Tõeväljast. Tema mees oli tankeri kapten ja hüppas ära Norrasse, mistõttu Vilma ees sulgusid kõik piirid ja plaanid," meenutab Mati.
„Tegin kaheksakümnendate alguses kolm suurt sarja hooajas. Ja 1985. aastal saavutasime „Vaatevinkliga" üle 68% vaadatavuse. Olime Märt Müüri, Uno Maasika ja Aarne Rannamäega kolm korda nädalas otse eetris. See andis laulva revolutsiooni aegseteks dispuutideks ja erisaadeteks kõva krundi.
Tänapäeval on meie toonaste saadete järelkäijad „Foorum" ja „Vabariigi kodanikud", mis on just rasketel aegadel üha kasvava vaadatavusega. Inimesed otsivad avalik-õiguslikku kindlustunnet, nad tahavad teada, mis toimub ja mis saama hakkab. Ansip ei ütle - ei oskagi öelda -, niisiis üritatakse prognoosimosaiiki televiisorist kokku saada.
Kui kaua, mille nimel ja milliste tulemuste või tagajärgedega me veel kannatama peame? Seda vastust on alati - kogu minu publitsisti-dokumentalisti karjääri jooksul - püütud televiisorist kaadrite, ridade ja lillede vahelt kokku noppida," nendib telemaja raskekahurväe hulka kuuluv Talvik.
Enamik telepurki tahtjaid kuuleb praegu ei-saa-põhjenduseks seda, et raha ei ole. Algupäraste omasaadete vähesusel on alati olnud põhjendusi, nagu ka sellele, miks eetrit pääsevad risustama kohutavad nasaalsed kiljujad, aga soojad ja ilusad inimesed hoiduvad telekiirgusest.
„Kui uskuda hüpoteesi, et telemajas levivad kiirgused põhjustavad vähki, siis on ju kangesti hea, et kenad inimesed siit eemale hoiavad või hoitakse - ainult eriti kõvad kujud tulevad telemaja labürintidest elu ja tervisega välja. Aga kõvad pole kunagi inglid olnud," teab Mati.
Välismaale imet vaatama
1990. aastatesse astus Talvik põhiliselt tandemis koos Toomas Lepaga välis-Eesti saadete seeriatega. Kõigepealt rootsieestlaste „Üle mere meenutused", kus kodueestlastele tutvustati eksiilvalitsust, peapiiskoppi, ajalehemehi. Elati Eesti Maja keldris skautide toas ja muudkui nokiti teri, mille jagajad olid õnneks veel olemas ja täies elujõus.
Järgmiseks tuli „Eestlased Kanadas". Alustati Albertast ja riik käidi Torontost Vancouverini läbi. Siis jõudis järjekord ameerikaeestlaste kätte.
„Nende 27 saate jaoks andsid kapitali väliseestlased ise, Toomas Lepa RTV oli suuteline organiseerima ja koguma, otsima ja leidma. Mingist poliittellimusest ei saa meie puhul juttugi olla. Ei üht- ega teistpidi," kinnitab Mati. „Sellepärast ei saa mind surnuks solvata ei süüdistustega õuelaulikuks olemises ega rahva mõistuse uinutamises."
Neli last, kaheksa lapselast
Endise legendaarse telediktori Alice'iga on Mati abielus olnud üle 40 aasta, neil on neli last (Artur, Astra, Andres ja Annika) ning kaheksa lapselast.
Talvikute dünastias toimuv on olnud suurem kui elu. Siin on nii kutset kui paarilisi vahetanuid. Isa ja vanaisa Mati ütleb, et oma pesakonda ta avalikkuse linasse ei mässi - iga inimene peab saama ise valida, kas tahab üldsusega kommunikeeruda või mitte. Aga sedamoodi on küll, et mida suurem on perekond, seda kindlamini on kõikvõimalikud variandid su oma klanni panoraamil kaetud. Nii heas kui ka halvas.
Eesti vapub koondamiste laine käes? Jah, ka Mati hõimu mitu liiget on ootamatult koju kotile kukkunud. Töötuks jäämine ohustab tööharjumuse kadumisega, kutseliseks töötuks taandarenemisega? Täpselt, Mati on oma lähiringis juba ära näinud, kui kiiresti inimene resigneerub ja kui raske on teda tagasi tegusaks raputada.
Mati afišeerib pigem seda sorti lapsi nagu ajaloosari „Ainult kümme aastat", pooltõdedest ja lõpetamata lahendustest koosnev „Aja proov", „EI-projekt" (ideedest, mis ei saanud teoks ega tõeks), 30 portreed sarjast „Üks silmapilk", 15 saadet sarjast „Tähelaev" ning 2007. aastal alustatud „Eesti aja lood". Need tõidki viimaks Matile möödunud aastal Kuldmikrofoni. Ja kestavad ERRi eetris üha edasi.
Puhas poiss
„Mul on õnnestunud ka siis, kui projekti või vanamoodsalt öeldes lihtsalt suure töö eest on maksnud kindlalt kallutatud tellija, neutraalselt ja eksitamatult välja tulla. Kas või siis, kui tegime Toomas Lepaga dokfilmi 100-aastasest Tallinna volikogust - 1904. aastal eestlaste kätte tulnud Tallinna linnavalitsus sai 2004. aastaks kokkuvõtliku filmi. Olen vist olemuselt nii puhas poiss, et mind ei suutnud poliitrappa eksitada seegi, et ühele minu tehtud triloogiale pani Linnar Priimägi nimeks „Sinine. Must. Valge," on Mati rahul.
„Kaks filmi olen teinud purjetamisest: ühe Helmut Lepikust Rene Kuulmanni tellimusel, teise Kalevi jahtklubist koos režissöör Peeter Brambatiga. Nüüd kavandame taas Lepa Tomiga suurt panoraami „20 aastat Balti ketist". Keegi peale meie polekski seda nii pädev tegema, sest meie tegime ka 20 aastat tagasi tooriku, mida teised pärast kasutasid. Mäletan, kuidas seisin Lilli piiripunktis ja Mai Kolossova käest kinni hoides meie kolmele rahvale vabadust manasin, aga samas ka seda, mismoodi nägi välja helikopterilt filmitud tervikpilt. Ja kuidas eri maad ja kanalid on seda tõlgendanud-töödelnud.
On väga eriline tunne, kui oled ise nii ammu juba sadulas olnud, et su enda nähtut-tehtut saab kasutada nii arhiivi- kui ka algmaterjalina," tunnistab legendaarne telemees.
Mati võrdleb kaua elusana-tegusana püsimist pika abieluga. Ka kauase kooselu käigus tuleb korduvalt ei-viitsi-perioode, mil tundub lihtsam loobuda ja laiali minna. Mati mõtles iseendast lahku minna 1990. aastatel: pani kõvasti tina ja oleks täiesti rahul olnud, kui loodus oleks ta läbipõlenuna ära koristanud.
„Paljud boheemlased ja loovisiksused teavad, et mõnikord joostakse väest tühjaks. Ja et ka tühjana suudab professionaal päris pikalt automaatpiloodiga oma asjad ära tiksuda. On üks teatud seltskond vana kooli napsitajaid, kes teavad mõõtu ja määra ning panevad mõõdukalt elupäevad. Teine seltskond jaguneb kaheks: üks osa lahkub kas haiguste või koondamiste tõttu, teine pool läbib krõksu. Pärast krõksu ei olda küll täiskarsklased ega uuestisündinud, aga elul on järsku uus sisu, teine tase - ja pannakse kõrgemal spiraalikeerul aina edasi. Kes selleni välja ei vea ja ei arene, sellele ei saa niisugust õnne ja kirgastumist isegi kirjeldada," manitseb Mati. „Paljusid asju õpidki neid kogedes. Kirjeldada seda ei saa."
Uskuge ennast!
Mati oskab meie praegust majanduskriisi vaadelda elukogenu üldistusvõime pealt - kõrgelt ja filosoofiliselt. Kui oled ennast kauamängivaks välja vedanud, elavaks klassikaks kujunenud ja rahvusliku arhiivi kehastuseks kasvanud, siis näed ka kriise ja langusi elutargalt. Sest seal arhiivis on oluliselt karmimate ajaloojärkude salvestusi...
„Mitte keegi meist ei saa ennast ega valitsust selles süüdistada, mis Ameerikas juhtus. Tegime kõvasti tööd ja saime teenitult palka - reisisime ja tarbisime, ostsime ja ehitasime. Loomulik ju. Ja siis äkki - pauh ja kutu prääks!
Seni veel pole paljudele meist päriselt kohalegi jõudnud, et virtuaalne raha ongi nüüd kadunud. Et halb unenägu pole homme hommikul ärgates möödas, vaid nii ongi. Et ei jõua ei pangalaenu ega liisinguid maksta, koondatud kohad ei tule lambist tagasi ja töötute armee kasvab järjest.
Jumala eest, mina ka ei tea, millega kõik need töökoha ja elumõtteta jäänud inimesed oma päevi sisustavad ja mis kõigist neist pahaks läinud laenudest saab. 1929. aastal toimus täpselt seesama. Kinnisvaramull, aktsiate illusioonid - ja lõhkemine. Nüüd on massiliselt neid, kellel oli detsembris pluss viis miljonit ja nüüd on miinus kaks. Töökohta, millest seda miinust maksta, ka enam pole, kinnisvara on juba ära võetud...
Aga teate, mis mina ütlen?
Eesti tuleb kõigist maailma riikidest kõige esimesena sellest sitast välja. Võidukalt. Sest meil on poliitiline korrastatus siiski suhteliselt kena: oleme väike ja hõlpsasti hõlmatav tervik. Eesti leiab oma inimestele rakenduse. Meie teadlased ja tarkurid mõtlevad välja elualad, millele panustades paneme majanduse uuesti toimima. See kõik juhtub ruttu, enne kui pered kodudest välja kolivad, pankadest arutud kinnisvarahaldurid saavad ning terve põlvkond õnnetu lapsepõlvega eestlasi peale kasvab. Sellise draamani me ei jõua. Enne tuleb üle-eestiline tõus ning enese ja üksteise taasavastamine. Uskuge mind. Uskuge ennast! Ja siis ujuvadki eestlased - nagu ajaloos varemgi - esimestena uue ajastu kõrgele kaldale."
Nii usub teleilma grand old man Mati Talvik, kes peab 11. aprillil oma 67. sünnipäeva. Elukogenud Matit tasub ehk tõesti uskuda?
Kati Murutar, Elukiri