Pärandus pani sugulaste autorattad veerema

Sindi sotsiaaltöökeskuse juhataja Viive Sepik ja keskuse vabatahtlik Inga Laurent. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Sindi sotsiaaltöö keskuse juhataja ja kokk Viive Sepik on olnud kokaametis ligemale 20 aastat, aga et ühele kadunukesele tehakse kaks peielauda, seda nägi ta esimest korda.

"Peielaud oli tellitud kella neljaks õhtul, kui aga kella kuue ajal ikka kedagi ei tulnud, hakkasin helistama. Selgus, et rahvas on teises peielauas siinsamas Sindis, majas, kus elab kadunukese üks õdedest," avaldas Viive.

Jahedate suhete võrgus

Manala teele läinud Artvigi (72) elukaaslane Ludmilla (58) usub, et teine peielaud tehti nimme. Juhtunule sillutasid teed külmad suhted suguvõsas ja testamendi ümbertegemine.

"Artvigi õed Malle ja Milvi meiega ei lävinud, nende lapsed samuti mitte, ehkki elasime Artvigiga kümme aastat õnnelikult, mina aitasin teda, tema mind," rääkis Ludmilla.

Artvigil lapsi polnud. Ludmilla jutustas: "Tihedasti lävisime Artvigi vanema õe poja Oleviga. Olevi ema on juba maamullas. Artvig arvas kogu aeg, et õdede jahedus tuleb sellest, et isa pärandas oma Sauga vallas oleva maakodu talle kui ainsale pojale. Tütred jäid pärandusest ilma, sest isa jälgis vana kommet: peremehekoha majas pärib poeg. Minu teada nõudis noorem õde Milvi siiski kompensatsiooni välja ja Artvig maksis ka. Malle loobus."

Kui arst teatas, et Artvig põeb vähki, otsustas mees teha testamendi elukaaslase nimele. Et Sindis elas ka Artvigi lahutamata naine, kel oli oma maja, mis aga Artvigi nimel, võeti testamendi tegemise juurde kaasa temagi. Eksabikaasale jäi pool majast, ülejäänu kirjutas Artvig Ludmilla nimele. Eksabikaasal on poeg, kuid mitte Artvigiga.

"Mina olin testamendiga nõus, insultide tõttu invaliid, nagu ma olen," teavitas eksabikaasa Lea. "Peaasi, et vari peakohal. Ludmilla käitus minuga kenasti, püüdis isegi korterit vaadata, et mul kergem oleks, sest majas pole selliseid mugavusi kui korteris. Kuid üüri taheti 1700 krooni kuus, kus mul selline raha. Jäi ära."

Kuid seda, et Artvigi haiglasoleku ajal tehti uus testament õde Malle nimele, kuulis Lea alles kõnealuse loo autorilt, ja hakkas muretsema: "Mis siis minust nüüd saab?" Samas rahunes ja sõnas: "Saagu mis saab, viigu või hooldekodusse, mul juba ükskõik."

Vähk ajas liikvele

Artvig põdes lümfivähki. Elukaaslane Ludmilla põetas teda kogu tänavuse suve, käies oma Sindi töökoha ja Artvigi maakodu vahet.

"Õed ei käinud kumbki abiks," meenutas Ludmilla. "Aga kui kuuekümnendates Malle kuulis, et vend põeb vähki, võttis ta minuga kohe ühendust. See juhtus kolm aastat tagasi. Malle tuli ka Artvigi 70. sünnipäevale. Milvi seevastu viis Artvigi lahutamata naise Lea juurde pudeli konjakit ja palus selle juubilarile edasi anda. Artvig ei elanud Leaga juba 17 aastat koos, aga lävisime sellegipoolest ja vaenu meie vahel ei olnud."

Kui uus, seega teine testament oli tehtud Artvigi haiglavoodi juures Vändras ja Ludmilla sellest teada sai, taipas ta, mis mõte oli Malle lähenemisel.

Lümfivähk on väga raske haigus. Juuni- ja juulikuus süstis Ludmilla Artvigile morfiini, sest mees ei suutnud valusid taluda. Et Artvig tahtis endalt mitu korda elu võtta, vigastas end ja jooksis meeltesegaduses metsa, hakkas naise süda väga valutama. Pidi ta ju haige maakodusse üksi jätma ja Sinti tööle ruttama.

"Võtsin ühendust perearstiga ja Artvig sai Vändra hooldusravihaiglas koha. See oli augustis, kui tõbi ohtlikult süvenes. Kaks ööd enne seda valvas Malle Artvigit maakodus, sest haiglasse kohe ei saanud. Kui ma meest haiglas vaatamas käisin, olid ta silmad poolpimedad ja ta ei näinud mind, häälest tundis veel mu ära. Ta võttis mu käe oma pihku.

20. augustil panin Sindis Artvigi parimad sõbrad oma autosse ja viisin nad teda vaatama. Artvig ei rääkinud enam kellegagi, voodi ümber oli minule tundmatuid inimesi, kes ta pead silitasid. Taipasin, et need on sugulased, keda ma ei tunne, sest pole nendega läbi käinud. Suguvõsa hoidis minust kui patukotist eemale, ometi tegin kõik, et Artvig oleks õnnelik. Ja seda ta ka oli.

Et nädal enne surma tehti haiglavoodi juures uus testament, sellest kuulsin juhatajalt. Imestasin: Artvig polnud enam kontaktne," meenutas Ludmilla.

Kui Ludmilla meest taas vaatama läks, leidis ta tühja voodi. Talle öeldi, et Artvig viidi surnukuuri. Ludmilla protesti peale, miks talle kui elukaaslasele ei teatatud, sest tema ju matab, öeldi: kõik on muutunud. Ja oligi. Kus enne oli paberitel Ludmilla nimi, oli nüüd kirjutatud asemele Malle nimi. Ludmilla oli maha tõmmatud.

Ludmilla helistas Mallele ja küsis: "Mis temp see on? Surnu riided on minu käes."

Lepiti kokku, et Ludmilla läheb surnukuuri ja paneb Artvigi riidesse. Saabusid ka õed Malle ja Milvi.

"Panime ta kirstu ja rohkem ma oma elukaaslast enam ei näinudki," nuuksatas Ludmilla.

Tõotus kirstu juures

Malle initsiatiivil telliti Vändras kohe kirst ja korraldati matused. "Mulle mitte üks sõna!" hüüatas Ludmilla. Matusepäev oli 25. august.

"Otsisime peielaua kohta, kõik paigad olid kinni. Siis meenus mulle Sindi päevakeskus," rääkis Ludmilla. Et õed olid matusetoetuse ja ettenähtud abi vastu võtnud, pidi mõistagi Malle peielaua eest maksma. Ettemaks oli 2000 krooni, pärast tuli veel niisama palju tasuda, tegelikult pisut rohkemgi. Selgus: Malle polnud maksnud ja ma tasusin 2000 krooni, et kokk saaks toite tegema hakata.

Palusin õdesid: kui nad matusekohta valima lähevad, võtku mind kaasa - Artvig tahtis puhata oma isa ja ema kõrval. Mind ei võetud. Matusemajas seisid kirstu kõrval Artvigi eksabikaasa ja kaks õde. Ehkki matusekorraldaja vihjas: "Elukaaslane ikka ka!", ei lubanud õed seda. Seisin nurgas ja nutsin. Südames oli selline valu, et ma ei suutnudki surnuaeda minna. Kirstu ees tõotasin: nii see ei jää! Pöördun õiguse jaluleseadmiseks kohtu poole. Tagatipuks ei matnudki nad Artvigi ema-isa kõrvale, vaid ühe teise sugulase juurde."

Õhtul sai Ludmilla, kes tõrjutusest solvununa otsustas oma leinaga üksi koju minna, teada, et päevakeskuse 50 inimesele tellitud matuselauda ei tulnud ühtki inimest. Kokk oli helistanud matusekorraldajale ja küsinud, kuhu nad jäävad, ja saanud vastuseks: "Oi, aga me juba istume siinsamas Sindis Milvi juures peielauas."

Ludmilla läks päevakeskusesse, maksis ülejäänud raha ning tõi toidud koju. Järgmisel päeval kutsus ta elukaaslase sõbrad-tuttavad, keda Milvi pool polnud, mälestuseinele. Nende hulgas oli ka kadunukese õepoeg Olev, kauane hea peresõber.

Õed ei taha ajakirjanikuga kohtuda

Malle, kelle nimele tehti uus testament, oli alguses nõus ajakirjanikuga vestlema ja lahti seletama, miks näiteks Artvigi eksabikaasat ja elukaaslast Ludmillat ei kutsutud testamendi ümbertegemise juurde. Mõni tund hiljem keeldus ta kohtumast: tervis olevat järsku halvenenud ja üldse olevat lugu isiklik, mitte üldsuse jaoks.

Ka Milvi ütles kohtumisest ära, soostus aga telefonitsi mõnele küsimusele vastama. Ta kinnitas, et ei ole Ludmillaga kunagi suhelnud. Aga venda käisid nad Mallega iga päev haiglas vaatamas. Küsimusele, miks testamenti muudeti, vastas ta: "Tahtsime, et isakodu jääks suguvõsa kätte. Me ei tahtnud, et see võõrastele läheks. See on meie moto."

Miks just Malle ja mitte Milvi nimele? "Mallel on neli last, üks rohkem kui mul," kõlas diplomaatiline vastus. Sellest, kui palju vaeva nägi Ludmilla Artvigi hooldamisega mehe kodumajas, ei teadnud ta midagi. Kommenteeris vaid: "Kui see oli nii, siis on ta väga tubli naine. Olen talle tänulik."

Kadunukese kõige vanema ja juba manalas õe poeg Olev oli ainus, kes tuli julgelt ajakirjanikuga kohtuma. Mees imestas väga, et testamenti oli muudetud ja asjalood on nüüd sellised, nagu nad on.

"Lävisin Artvigi ja ta elukaaslase Ludmillaga pikka aega. Kui vaja, aitasime üksteist. Artvig hoolis Ludmillast väga ja minu teada oli päranduse osas ta mõte kogu aeg kindel: kõik jääb Ludmillale naise hoole ja armastuse eest, mida too pikki aastaid üles näitas," väitis Olev.

Pärandusasjas on üks küsimus, mis jääb kummitama ja millele ei saa tagantjärele tõest vastust: kuivõrd adekvaatne oli Artvig nädal enne surma? Ludmilla kinnitab, et nii tema kui mehe sõbrad nägid: mees polnud võimeline rääkimagi. Pealegi lamas, nii et kirjutada ta ise ka ei saanud. Olemasolevat testamenditeksti kutsuti ümber kirjutama hooldusravihaigla sekretär, kes väitis toimetusele, et tema meelest oli mees teadvuse juures.

Loo autor otsustas küsida mitmelt tohtrilt, kuidas on ikkagi lood surija "täie teadmise juures olemisega". Vastused olid, et sellega on nii ja naa. Järelikult polegi ühest vastust. Tekkis mõte: miks ei võiks olla seadusesätet, mis kohustaks näiteks kaht arsti kohal viibima, kui omaksed lasevad surijal testamenti muuta, liiati kui siitilmast lahkuja ise enam kirjutada ei suuda. Tulem oleks kindlasti usaldusväärsem.

Nii Artvigi raviarst kui haigla juhataja ohkasid telefonitorusse: "Püüame niisugustest asjadest hoiduda ja lepime omaste tahtega. Pärandus pole meedikute rida."

Juhataja näis kahetsevat üht: "Mees ei suutnud ise enam testamenti kirjutada, ehkki allkirja andis."

Ja inimesel on seaduse silmis õigus muuta oma testamenti surmani.

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 22. septembril 2007. aastal.