Elli ja Leonid Merirand peavad raudpulmi

Pärnumaal Kaisma vallas Nõmmekülas elavad Leonid ja Ella Merirand. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Tänane raudpulmapaar Elli ja Leonid Merirand võivad tagasi vaadata 65 ühisaastale, neid õnnitlevad nelja põlvkonna järeltulijad ning laulatab taas kirikuõpetaja.

Nõmme külas oma kodutalu Peedi köögis istudes räägivad 89aastane papa ja 85aastane mamma, et eks elus ole kõike ette tulnud, ka väikesi ütlemisi, aga mis sest enam.

Rõõmu tunnevad nad lastest ja nende lastest, kokku nelja põlvkonna 76 järeltulijast, kelle puhul mõnikord kohe nimi meelde ei tule.

"Näost võid ära ütelda, kelle oma on, aga nime pean küsima," naeratab hallipäine Elli. Temal Leonidiga oli 13 last, sündisid nad riburada ajaloo keerulisematel aastatel ja vanim poeg Taimo saab novembris 65aastaseks.

Jalgratastel laulatusele

Kuidas talusulasel Leonidil pilk naabertalu Elli peale pidama jäi, kes seda tagantjärele täpselt mäletab. Ju see süda põksus Urge külas kasvanuil juba kooliajast nii, et seisusevahet ei tehtud ja 1942. aasta 4. mail Pärnus Eliisabeti kirikus altari ette jah-sõna ütlema astuti.

"Mul oli väga korralik ülikond, tumesinine, noorikul valge pruutkleit nii nagu peab, aga kirikusse polnud millegi muuga minna kui jalgratastega," muheleb Leonid.

Vaevalt aasta jõuti keerulisel sõjaajal koos elada, esiklapsest rõõmu tunda ja tööd rabada, kui pereisa läks Saksa mobilisatsiooniga rindele.

Aga rohkem kui võõras mundris teenimist meenutab Leonid nüüdki aega, kui ta oli Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi valvemeeskonnas, seistes tema kaitsel nii Toompeal kui Kadrioru ja Oru lossis vahtkonnas.

Hilisem eluõpetus on mäepealse Peedi talu sõnakal peremehel lihtne: tööd tuleb teha, mitte viina visata!

"Mina pole suitsu ka teinud, ja pitsi võtan nüüd, terviseks," kostab Leonid nii valjult ja enesekindlalt, et suur mustakarva Mops ütlejale laua alt küsivalt otsa vaatab.

Töö on see, mis hoiab tülid ära, sest kui mõlemal jätkub tegemist, pole aega toriseda.

"Töö on meid koos hoidnud, ennevanasti tegid kõik tööd," kostab Peedi talu perenaine ja jälgib, kuidas nende vanem tütar Elvi Luht hallipäise papa "Karlssoni-soengut" üritab siledamaks kammida.

Kui Meriranna pere Nõmme külla kolis, oli siin Kingissepa-nimeline kolhoos. Mehest sai traktorist, naisest karjatalitaja. Sindi külje alt sovhoosist sundis ära tulema väike palk, sest pere suurenes ja lastel tuli hakata üksteise järel kooliteed tallama.

Raudpaari kolmandast põlvest pärit Merje Peters peab arvestust, kui palju neid on."Meid on neljandast põlvest kaks, kolmandast 40, teisest 25 ja esimesest 13, neist 9 elus," loetleb Merje ja hõiskab, et temagi on juba vanaema.

Papa-mamma kohta lisab ta, et nad on alati elurõõmsad, kuigi vahel omavahel igavusest ka veidi porisevad.

Järeltulijad väärtustavad briljantpulmad selja taha jätnud ja raudpulmadeni jõudnud paari täna vallakeskuses Kaisma rahvamajas kokkusaamisega, kus lehvib suguvõsa lipp ja millele rahvariietes Ella ja Leonid saabuvad hobukaarikul.

Noorpaar seisab taas kirikuõpetaja ees nagu 65 kevadet tagasi lehekuu neljandal päeval. Tõuseb tervituspokaal, mängib muusika. Suguvõsa korraldatud peo järel teevad pruuti-peigu kaarikul ringi külavahel, enne kui suksu nad koduväravasse viib.

Haruldane tähtpäev

Pärnu maavalitsuse perekonnaseisuosakonna juhataja Aino Lankots mainib, et raudpulmi - 65 aastast kooselu - tuleb harva ette. Aastatetagusest ajast meenub vaid üks niisugune paar, Pärnu linnast pärit. Siit edasi jääb teemantpulmadeni viis aastat.

Tänapäeva tormaka elukaasluse ja -koosluse kohta ei rutta eakas püsipaar oma arvamust ütlema.

Pisukese mõtlemise järel muigab Leonid, et nemad "pole nii kaugele jõudnud".

"Elu on antud, lahkuminekut pole pähe tulnud," ütleb ta siis kooselu kokkuvõtteks.

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 5. mail 2007. aastal.