Suguvõsauurijaid ühendab kirg teada saada, kes on olnud nende esivanemad. Piisavalt kaua eellasi uurinud huvilised on üsna kindlad, et vähemasti veerand Eestit on omavahel vähemal või rohkemal määral sugulased.
Eesti genealoogia seltsi Pärnumaa osakonna liige Sybille-Dagmar Leino on oma esivanemate jälgi ajanud 12 aastat, Marje Neitsov juba 40 aastat.
Marje ise arvab, et hoolimata nii kaua kestnud tööst, pole kõik sugulased veel kaugeltki üles leitud ja läbi uuritud, raske on siduda väiksemaid harukesi põhipuuga ja omavahel kokku panna ühenimelisi harusid. Genealoogia on üks suur pusle koostamine, kus tükkide arv on teadmata ja suur hulk tükke kadunud.
Vanaema pajatusest arvutiprogrammideni
Kes oma esivanemate vastu huvi tunneb, peaks alustama elusolevate sugulaste kirjapanemisest ja küsitlemist. Arhiivi tasub minna alles siis, kui endal juba mingi pilt tekkima hakkab.
Aastaid tagasi, kui kogu Eestimaa rahvas veel Tallinna õnne otsima ei tormanud, elati külakestes põlvkondade kaupa paikselt ja liiguti üsna kitsas ringis. Väljaränne küladest oli väike ja ühe küla elanikud kõik mingitpidi omavahel sugulased.
"Vähemalt vanaema-vanaisa sünnikohta peab teadma, siis hakkab hargnema," õpetab Sybille. "Kui lähemate sugulaste kodukanti ei tea, on võimatu kogu Eestit huupi uurima hakata."
Sugupuu esimesed oksakesed paika pandud, saab hakata suuremaid skeeme koostama. Sugupuud võib uurida tänapäevast minevikku ja sealt teistpidi jälle tagasi.
Näiteks Sybille kõige vanem teadaolev eellane on sündinud aastal 1660 ja tema sugupuus on kokku umbes 12 000 omavahel suguluses olevat inimest, otseseid esivanemaid on kokku leitud 230 ringis.
Põhiliselt saab oma eellaste kohta teavet vanadest kiriku- ja mõisaraamatutest, sündide-surmade ja abielude loenditest ehk meetrikatest. Ühenimelisi inimesi aitavad peredesse koondada hingeloendid, mida kasutasid mõisnikud maksude nõudmiseks. Marje sõnade järgi esineb hingeloendites siiski tihti vigu, sest inimesed võisid näiteks nekrutiks võtmise hirmust oma vanuse kohta valetada.
Vakuraamatutest ja adramaarevisjonidest saab uurida talupoegade koormisi mõisa ees ja majanduslikke andmeid, kui palju kasutati taludes maad, kas ja kui palju oli loomi. Külakaartidelt selgub, kus paiknesid talud ja maaomandid.
Paarkümmend aastat tagasi pidi suguvõsauurija andmete kogumiseks hoolsalt Tartu ajalooarhiivis käima ja seal päevade kaupa raamatutes tuhnima, tänapäeval on osa vanadest infoallikatest skaneeritud ja saadaval Internetis ajalooarhiivi koduleheküljel Saaga andmebaasis.
Vahel on Saaga kasutajaid palju ja iga lehekülje "traatepidi" jooksmist tuleb tükk aega oodata. Täpsemalt teadmata, milliseid lehekülgi otsida, on protsess veel aeganõudvam.
Arvutis hõlbustavad genealoogide tööd spetsiaalsed programmid (Family Tree Maker, Brother's Keeper, Ancestry Family Tree), kus saab iga isiku kohta koostada oma kaardi ning pääseda nii lõputust nimede ümberkirjutamisest. Programmid võimaldavad üsna lihtsalt oma sugupuud ka Internetis näidata.
Hoolas pastor on abiks
Tavaliselt leiab enam-vähem korralikke materjale tänapäevast kuni Põhjasõja perioodini, sealt varasemasse aega on raske süüvida, sest sõja ajal hävis väga palju kirikuraamatuid ja muid infokandjaid.
Väga heal juhul saab info välja kaevata 15. sajandini. "See sõltub konkreetsest kohast," teab Sybille. "Mõnel pool on eellasi raskem välja selgitada, just sealt, kust on palju sõdu ja lahinguid üle käinud, kirikud maha põletatud ja kõik raamatud hävinud, kadunud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Vahel oli ka kirikuõpetaja käekiri nii jube, et selle lugemine on tõeline kunst."
Rohkem õnne on neil uurijatel, kelle esivanemad elasid kenas rahulikus kohas, kus tegutsesid hoolsad ja kohusetundlikud kirikuõpetajad.
Sybille toob näiteks Mihkli koguduse, kus on säilinud ilusa selge käekirjaga kirjutatud kirikuraamatud 17.-18. sajandi vahetusest, mida lausa lust lugeda. Marjet huvitavast Ridalepast on võtta küll enne Põhjasõda vormistatud raamatud, paraku aga peaaegu loetamatud.
Oli maakohti, kus oma pastorit polnud ja inimeste kirikuraamatusse kandmine sõltus naaberkiriku õpetajast, kes võib-olla kõiki oma käike ja tegemisi kirja panna ei viitsinud. Sybille jutu järgi teeb siis kurvaks küll, et mõni sugulane on registritest lohakuse või näpuvea tõttu välja jäänud.
Vähem on säilinud õigeusu kirikute materjali, mõnest kohast pole alles midagi.
Eestlased on talupojarahvas
Algaja suguvõsauurija võib vaimustuda ideest, et ehk on tema eellaste seas mõni peen mõisnik, kuulus meresõitja või muidu auväärne ja lugupeetud isik.
"Vähe on neid, kes saavad kuulsustega sugupuus uhkeldada, sest põhiliselt oleme ikkagi talupoegade järeltulijad," jahutab Marje algajate indu. "Mõisnike otseseid järeltulijaid on samuti vähe, pigem võib leida mõne mõisniku sohilapsi. Muidugi on liikvel põnevaid legende, aga neid ei tasu alati uskuda. Rohkem kui 100 aastat tagasi toimunud asju saab veel kontrollida, üle selle kirjalikke mälestusi enamasti säilinud pole."
Sybille Lelovitest esivanemad sattusid legendi järgi Audrust Räämale, kuna mõisnik vahetas talupojad hurdakoerte vastu. "Olen seda legendi kolmest allikast kuulnud ja lugenud, nii et võin seda uskuda küll," väidab naine.
Sybille ütlust mööda ei saagi suurema osa isikute kohta sugupuus rohkem teada kui kirburea jagu infot: nime, eluaastad ja selle, et ta kogu oma elu on olnud üks jumalakartlik lihtne talupoeg.
Mida kaugemale ajaloos minna, seda raskem on persoonile liha luudele ehitada, üle 200 aasta tagasi elanud inimesest ei õnnestu tavaliselt midagi põnevamat välja kaevata. Mõnel juhul on ajalooürikutes märk maas inimese ametist.
"Kunagi oli koolmeistriks või kaupmeheks olemine suur asi," räägib Sybille. "Talupojaseisusest rabelesid välja keskmisest hakkajamad ja edumeelsemad inimesed. Heal juhul võis keegi olla kõva kohtuskäija, siis saab põnevat infot vallakohtu protokollidest ning teatud pildi inimese iseloomust ja külarahva omavahelistest suhetest. Vanasti võis iga tühise asja kohtusse anda ja kui kirjad näitavad, et mees on isegi naabri õunaraksus käimise peale kaevanud, pidi ta ikka protsessija tüüp olema."
Pärilikkuse pained
Genealoogiahuvilistele pole üldjuhul oluline, kas eellane oli lugupeetud isik või pätt ja kaabakas. Tähtis on saada mingitki infot, ükskõik, kas positiivset või negatiivset.
"Musti lambaid on igas perekonnas," tõdeb Marje. "Inimesi on igasuguseid. Arhiivimaterjale jälgides on näha, et mõni sugulane liinist on jõudnud heale järjele, lausa külavanemaks, samal ajal teine inimene samast harust sureb vaestemajas."
Vaestemajja sattumine võis tähendada nii sugulaste hoolimatust, võimaluste puudumist kui lähedasteta jäämist.
Ebameeldiva, kuigi kasuliku infona saavad suguvõsauurijad teada võimalikest ähvardavatest pärilikest haigustest.
Marje sugupuud kimbutab näiteks suhkurtõbi, millest on tõendeid juba 19. sajandist. Sybillel on rohkem vedanud: tema liini pärilik "haigus" on pikaealisus. Kuid naine teab perekonda, kus otse needusena ringlevad füüsilised puuded.
"Ilmselt on mingi haige geen, mis ei pärandu otse, vaid kõrvalliinides õdede-vendade kaudu," oletab ta. "Neile olevat isegi öeldud, et suguvõsal on needus peal. Uurida tasub minu meelest geneetilisi haigusi ikkagi."
Lisod ja Lenud, Jürid ja Marid
Mingil määral päranduvad ilmselt tulevastele sugupõlvedele isiksusejooned. Näiteks Marje suguvõsas on ema poolt liinis väga palju õpetajaid, matemaatiliste võimetega inimesi ja näitlejaid.
Üks raskemaid probleeme genealoogias on samanimeliste isikute esinemine. Suurem osa eestlasi sai perekonnanime alles 1826.-1835. aastal, varem nimetati inimesi selle talu järgi, kus nad elasid. Lihtsam on infot saada taluperemeeste kohta, sest nemad olid paiksed, sulased aga võisid igal aastal uues kohas töötades uut nime kanda.
"Tihti tähistab meetrikas inimest nimerida "Lasna Jaani sulase Toomase naise õe poeg"," räägib Marje. "Kui külas oli mitu samanimelist paari, on väga raske aru saada, millised lapsed kelle perest on. Vanasti oli käibel ju vaid kümmekond poisi- ja tüdrukunime, enamik olid Jürid-Marid, Lisod ja Lenud. Vändras oli igas peres mõni Kata-nimeline tüdruk, Sauga kandis pole aga ühtegi Katat kohanud."
Aastate jooksul on nimekujud muutunud, korrektset eesti keele grammatikat ei eksisteerinud ja ametnike-asjapulkade kirjaoskus polnud igal pool kiita. Mõnest nimest võib leida lausa viis kirjakuju.
Kaua aega genealoogiaga tegelnud inimesed oskavad mõnda perekonnanime kuuldes oletada, kust isik pärit on. Palju sõltub muidugi sellest, mitu korda seda nime on Pärnumaal pandud.
"Perekonnanime Lelov, millest on eestistatud Leino, on Eestis vaid üksainus kord pandud. See tähendab, et ükskõik millist Lelovit ma Eestimaa pinnal kohtan, on ta raudselt mu sugulane," märgib Sybille. "Kõige raskemas olukorras on muidugi Tammed ja Saared."
Põnevad on nimedega seotud legendid. Kui maakohas oli palju metsa, oli ka palju Saari, Ilveseid, Rebaseid ja teisi metsaelukaid. Ema poolt Permanitest pärinev Marje räägib, et tema eellased elasid Vändra kandis, kus oli palju karusid. Üks esivanem oli oma mõisniku karu käest päästnud ja nii anti talle nimi Bearman, millest sai Permann ja lõpuks Pärnoja.
"Genealoogia seltsi Pärnu osakonna liige Helbe Merila-Lattik rääkis kord, kuidas mõisnik olevat nimede panemisel talupojale öelnud, et sa oled nagu üks luttik mul krae vahel," naerab Sybille. "Hiljem muutis vallakirjutaja nime Luttik kriipsukese lisamisega Lattikuks."
Parandamatu kirg
Sybille meelest on Eestimaa nii väike, et peaaegu iga inimesega suhtlema hakates õnnestub leida mõni ühine sugulane, eriti ühe kandi inimestel. Suguvõsauurimine viib tihti kodu-uurimiseni, sest osutub, et kõikides taludes on sugulased.
"Eks see suguvõsauurimine üks parandamatu kirg ja töö on, mis kunagi valmis ei saa," usub Marje. "Uurida tasub eelkõige oma järeltulijate pärast, et nad teada saaksid, kes nende sugulased on. Tänapäeval ju sugulastega väga palju kokku ei saada, hea on vähemalt kokkutulekutel omakseid näha."
Suguvõsade ja genealoogide kokkutulekud on toredad selle poolest, et saadakse kokku samade huvidega inimestega, võrreldakse omavahel koostatud esivanemate tabeleid ja vahetatakse infot. Ühest kandist pärit inimestel on sugupuud põimunud ja mis võiks genealoogi rohkem rõõmustada kui mõne puuduva lüli leidmine, mida on võib-olla kümme aastat taga otsitud.
"Tööd on veel palju teha," tunnistab Marje. "Pilte ja andmeid on üsna palju, aga vaja oleks liha luude peale kasvatada, fakte ja mälestusi koguda. Loodetavasti on meie järeltulijate seas neid, keda kokku pandud info rõõmustab ja kes minu tööd edasi teevad."