Vaenulikkus ja küünilisus toovad haiguse

Foto: SCANPIX

Põhjuslikud seosed isiksuse ja haiguse vahel muutuvad usutavamaks, kui avastatakse usutavad füsioloogilised vahendavad mehhanismid, niinimetatud biokäitumuslikud mehhanismid. See tähendab, et teadlastel on mõtet uurida füsioloogilisi põhjuseid ja segavaid faktoreid. 

Kuigi ateroskleroosi protsessi loomus ja südameatakid ei ole veel täielikult arusaadavad, on teadlastel uuringute tegemiseks head juhised. Seega loodame lähitulevikus saada rahuldavad viited, mis aitaksid ateroskleroosi ennetada.

Arvatakse, et südame-veresoonkonnahaiguseni võib vaenulikkuse kõrval viia ka küünilisus ja suur pingutamine. Uuringud keskenduvad peamiselt inimese neurootilisusele, eriti ärevusele ja depressioonile.

Neurootilisus ehk närvilisus on lai termin, mis käib inimese kohta, kes on emotsionaalselt ebastabiilne, närviline, pidevas pinges ja muretsev. On juba ammu teada, et neurootiline inimene võib kergemini hakata suitsetama, alkoholi tarbima, narkootikume kasutama või isegi üle sööma. Sel moel üritavad need inimesed oma ärevust reguleerida.

„Veerand tundi südamest tulevat naeru lisavat aga elule kolm päeva juurde.“

On täheldatud, et neurootilised inimesed kannatavad rohkem stressi ja igapäevaprobleemide all. Tõestamist on leidnud ka asjaolu, et püsiv viha on seotud kõrgenenud vererõhuga.

Enamasti teatakse, et arterite lubjastumist mõjutab stress. Samas tõstab liigne stress vererõhku ja nii südame kui ka kopsude töötamise aktiivsust, need elundid kogevad ehmatusi ja meid tabavaid saatuselööke. Nii saabki kõrge vererõhk pingelises olukorras ohtlikuks eelkõige siis, kui veresooned on lupjunud ning süda ja kopsud kahjustunud.

Me peame õppima pingeid maandama, ennast kehtestama, tervislikult toituma ja pidevalt aktiivselt liikuma ehk tegema mõõdukat tervisesporti. Mõõdukas liikumine vähendab aju vereringehäirete tekkimise ohtu. Ka aju vereringehäiretega inimeste halvatusriski suurendavate haiguste (kõrgvererõhktõbi ning rasva- ja suhkruainevahetuse kõrvalekalded) vastu mõjub liikumine soodsalt.

Tänapäevased neurofüsioloogilised uuringud on tõestanud närvirakkude lüsosoomide kestade paksuse tasandil, et vihastamine vähendab inimese eluiga kolm nädalat. Närvirakkude lüsosoomide kestad peaksid teoreetiliselt vastu pidama 130–140 aastat. Kui lüsosoomi kest muutub õhukeseks ja lõhkeb, siis toimub raku eneseseedimine ja rakk hävib. Veerand tundi südamest tulevat naeru lisavat aga elule kolm päeva juurde.

Emotsioonide ja tervise seostest kirjutas pikemalt ajakirja 60+ detsembrinumber.