Minu laps ja sinu laps – mõlemad tahavad maja

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Telefonitorus krõbiseb kutse külla, siiski on kuulda aadress ja põhjus: kodurahu enam pole, varanduse jagamine on viinud une, löönud sassi suhted. Kaks eakat inimest, nagu nad on, elavad majas kassi ja koera kombel. Kaua võib! Perenaine, helistaja, otsib kolmandat, kes aitaks mehele aru pähe panna.

Tõrksate taltumishetked

Kohe torkab silma, et nii Maie kui Aadu (nimed mõlema soovil muudetud, G. N.) on nüüdsama tülitsenud. Aadu tõmbab muudkui sõrmedega läbi hallide juuste, mis pealael naha paljaks jätavad. Maie sikutab põlleserva, keerab korraks külje tulija poole ja pühib silmaalust.

„Minul pole siin midagi teha,“ toriseb mees ja astub ukse poole. „Sina kutsusid, räägi ise.“ „Aga me leppisime teisiti kokku, et kuulame ära kellegi kolmanda,“ ehmub Maie. Aadu jääb igaks juhuks ukse juurde seisma: kui Maie peaks midagi liigset seletama, astub tema kohe välja.

Kui abielluti, olid mõlemad lahutatud. Aadu naine jäi kasvatama poega, Maie tütar elas juba oma elu. Varsti võttis naise ka Aadu poeg ja kõik oli kena. Oma ühises kodus hakkas töökas paar elama nii, nagu oleksid alles noored. Aadu müüs oma korteri maha ja kolis Maie juurde maamajja. Maie oli õnne tipul: ikkagi ehitusmees, viksib maja nii üles, et … Viksiski. Ootamatult halvenes Maie tervis ja ta pidi minema operatsioonile. Tegu oli üsna raske haigusega ja lootus, et äkki just temal veab, oli mõnda aega ainus pidepunkt. Maie otsustas kirjutada maja Aadu nimele, sest mine tea. Mees tegi ju tublit tööd, ostis oma raha eest kogu ehitusmaterjali.

„Ta käis iga päev haiglas, hoidis mu kätt ja isegi nuttis,“ muutub Maie korraga härdaks. Aadugi on end toolile toetanud, käsi põse all, pilk aga ikka veel uksel. Mõlemale meenus midagi ilusat. „Ta oli mulle hea naine ja korraga ei andnud arstidki elulootust. Ütlesid mulle: pead halvimaks valmis olema,“ söandab Aadu vahele öelda. Tema häälest on kadunud tõre toon. Maie vaatab mehe poole ja tõstab taas põllenurga silma alla.

„Ta tõi mulle marju, pistis ükshaaval suhu. Need olid mustad sõstrad. Olime koos istutatud aeda kaks uut põõsast ja need kandsid juba. Ühe põõsa nimeks panime Aadu, teisele Maie. Minu põõsa marjad olid hapumad ja Aadu armastas aasida, et eks mul ole ka hapum iseloom. Naersime ja olime rõõmsad, ma olen tõepoolest kärsitum,“ tunnistab Maie.

„No näe, ikka mõne vea arvad endal olevat,“ torkab äkki Aadu. Maie ei vasta, hakkab näitama ahju ja kappe, mis Aadu kätest uueks saanud. Siis veel treppi ja kõnniteed.

„Kuule, sa pead tervet maja tutvustama, siin pole kohta, mida ma poleks üle käinud,“ hoiatab mees. „Sina võiksid minu töödki tunnustada. Kes parandas-ostis riideid, tegi süüa ja ostis süüa? Mina. Kas see polegi midagi väärt?“ tuleb Maie häälde terav noot. „Ja kui lapsed oma lastega külla tulid, ma muudkui vaaritasin, panin kaasa ka veel ega teinud vahet, kas sinu poeg või minu tütar.“

„No nüüd sai lainele,“ rehmab Aadu. „See on nüüd meie peamine laul kodus: “Sinu poeg ja minu tütar”.“ „Sellepärast, et sa pole õiglane,” paneb naine mehe paika.

Veri paksem kui vesi

Maie on see, kes ütleb: „Veri on ikka paksem kui vesi.“ Aadu saab sellest tuld ja vastab: „Täpselt nii saan ma sinu kohta öelda.“

„Aga maja oli ju tegelikult minu oma, minu nimel. Miks sa selle oled unustanud, et ma kirjutasin selle sinu nimele? Nüüd tahad sa seda oma pojale pärandada,“ meenutab Maie. „Tahan, jah, sest sinu tütrel läheb hästi, paremini kui minu pojal,“ kostab Aadu. „Aga mina tahan võrdsust. Jagama peaks nii, et mõlemale ühepalju. Kui sa annad maja oma pojale, peaksid minu tütrele leidma raha samas väärtuses vastu. Aga sul pole sularaha,“ selgitab Maie. „See-eest sinul on sularaha,“ pistab Aadu.

Mõlemad on toolilt tõusnud ja vaatavad teineteist nägudega, mis täis valmidust edasi salvata. Endist armast nostalgiahetke, kus möödunud elust midagi headki välja toodi, poleks nagu olnudki.

Vaatan ringi. Igal pool kord ja puhtus, aed kui väike lillemeri. Mis pagana pärast peavad kaks eakat inimest teineteise närve niimoodi kulutama? Vere hääl peab ikka üks võimas asi olema. Ja miks peab Aadu üldse testamendi tegema? Riik jagab ju vara pärast omaniku surma üsna õiglaselt. Ütlen seda.

„Ma polegi veel teinud,“ haakub Aadu. „Ta pole minuga aus. Usun, et tegi küll. Kuulsin kogemata pealt tema telefonikõnet pojale,“ kahtlustab Maie. „Sa viimasel ajal enam muud ei teegi, kui kahtlustad. Kontrollid isegi, kui palju ma kulutan, kõik äravisatud Säästumarketi kviitungid korjad prügikorvist kokku ja arvutad,“ raputab Aadu pead.

„Pean ju tark olema: kui pärandad maja oma pojale, siis tahan, et minu tütar saaks kas või natukegi sularaha. Seega ei peaks sa niipalju kulutama, vaid kokku hoidma. Miks sa arvad, et kui sina tahad oma poega aidata, siis mina oma tütart aidata ei taha või? Ei lähe temalgi nii hästi kui arvad, ikkagi kaks last turjal. Need tuleb koolitada,“ paiskab Maie selgituseks. „Sinu tütrel on tervis käes, aga minu pojal mitte. Mina arvestan sellega, nii et ära tee mind siin mingiks naerualuseks kröösuseks!“ hoiatab Aadu.

„Aga keegi ei tea, kui kaua ta terve püsib. Näe, mina olin ka kraps ja ühel päeval diagnoositi surmahaigus. Ptüi-ptüi, õnneks aitas operatsioon ja ravi, nii et pole praegu hädagi,“ arutleb Maie.

Vaidlus ja selgitused ei taha ega taha lõppeda. „Nii on meil nüüd iga päev. Tööisu kadunud ja söögiisu ka,“ ütleb Aadu. „See-eest on sulle viinaisu tulnud,“ pistab Maie. „Ma ei oska enam muud teha,“ ei jää Aadu vastust võlgu.

Mis lapsed arvavad? „Mis nad arvavad, tema poeg tahab muidugi maja ja koliks kohe siia. Minu tütrele meeldiks siin samuti,“ avaldab Maie. „No kahte peret siia ei mahu,“ muigab Aadu.

Mees on oma soonilised töömehekäed põlvedele pannud ja vaatab maha. „Mulle hakkab see varandusejama tõsiselt närvi peale,“ ütleb ta tasa. „Arvad, et mulle ei mõju? Eile käisin arsti juures ja sain rahusteid,“ teatab Maie.

„No näe, tema sööb rahusteid. Ja mis siis mina tegema pean? Pudel viina tooma. Aga kui selle tšekk on prügikastis, õiendab ta jälle,“ jätkab Aadu. „Mida sa tegema pead? Olen sulle öelnud: kirjuta maja minu nimele tagasi,“ napsab Maie.

 „Ei enam. Sest ma ei usu, et sina õiglane oled. Päevade kaupa ei saa enam rahu, üks näägutamine käib. Vahel on mõte, et pane või tuli otsa, enam ei saa endist rahulikku elu elada. Mul on tunne, et küllap see tütar rohkem pinda käib, kui mina tean,“ arutleb Aadu. „Ah et jälle, ikka minu tütar! Aga sinu poeg? Keeras oma elu kihva ja sina pead nüüd minu majaga selle otseks ajama või,“ kädistab Maie.

Tunda annab sunnitud sõnavalik, ikkagi külaline toas. Pilkude nooled räägivad aga palju karmimat keelt ega ole kahtlust: hoolimine teineteisest on kadunud. Justkui minu mõtteid lugedes ütleb Maie: „Magame ammu eraldi tubades ja hea on ainult siis, kui teist pole kodus. No söögi olen ikka valmis teinud, aga sööme eraldi. Mees raiskab ju toidu peale hoopis rohkem raha kui mina.“

Mis saab siis, kui üks enam ei jaksa? Kui üks kaasadest voodisse jääb, aastaid ju ligemale 80?

„Mingu oma poja juurde!“ otsustab Maie. Aadu tõuseb toolilt ja teeb nüüd teoks selle, mida ta vestluse alguses plaanis: läheb uksest välja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles