L, 26.11.2022

Pereõde: Eakate üksinduse mõju alahinnatakse

60+
Pereõde: Eakate üksinduse mõju alahinnatakse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üksindust näitab ka see, kui eakad hakkavad pidevalt perearstile helistama ja iga nädal nõudma uuringuid. Tegelikult soovivad nad lihtsalt inimlikku kontakti.
Üksindust näitab ka see, kui eakad hakkavad pidevalt perearstile helistama ja iga nädal nõudma uuringuid. Tegelikult soovivad nad lihtsalt inimlikku kontakti. Foto: Pixabay

Päästeameti andmete kohaselt eakate ja erivajadustega inimeste kodus kukkumistega seotud väljakutsete arv iga aastaga.

Kui 2019. aastal sai Päästeamet 726 sellist väljakutset, siis eelmiseks aastaks oli see arv tõusnud juba 943.

Pereõde Melita Väljamäe annab nõu, kuidas eakas saab kukkumisi ennetada, millele tähelepanu pöörata ning kuidas oma tervist stabiilsena hoida, sest kukkumine on enamasti mõne pikaajalisema terviseprobleemi lõpptulemus ning õigeaegse ravi korral oleks saanud nii mõnegi ohtliku kukkumise ära hoida.

Millisena te eakate kodust elu näete?

Melita Väljamäe.
Melita Väljamäe. Foto: Mati Bärenson

Kodus kukkumiste statistika otseselt ei pane mind imestama! Meieni jõuavad sellised kukkumised, mis ei ole ägedad ning mille peale keegi kiirabi kutsuks. Neid juhtumeid aga on palju, kus eakas on ennast vigastanud, kuhugile taha komistanud või ennast kuidagi muud moodi ära löönud ja näiteks jalahaava saanud. Pikemal vestlusel eakate patsientidega selgubki, et see ei ole kahjuks esimene kord neil kukkuda. Eelmised haavad on nad ise terveks tohterdanud. Eakas jõuabki meieni just seetõttu, et tal on näiteks kroonilised veresoonkonna haigused ning komistades saadud haavad seetõttu hästi ei parane.

Kas võib olla, et eakas tahab ise hakkama saada ja lähedasi minimaalselt oma muredega tülitada?

Jah, sagedasti see nii on. Aga selline hoiak on vale! Nende eakate puhul, kes elavad noorema generatsiooniga väga lähestikku või siis lähedastega sootuks kõrvuti, nendel väga ei õnnestu oma hädasid peita ja eks neid eakaid ka jälgitakse laste poolt rohkem. Aga on ka vastupidiseid olukordi, kus täiesti üksi elaval eakal peab olema tõesti viimane häda, mis teda lastele või lastelastele paneb ütlema, et ta abi vajab. Ühelt poolt ehk mõeldakse, et noortel on omal muresid küll, aga teisalt kardetakse, et liigse saamatuse korral peab oma kodust ära kolima. Eks seda abi palumist mõjutavad ka pereliikmete omavahelised suhted. Mida lähedasemad on suhted, seda lihtsam on omavahel ka rääkida.

Mida sa soovitate lastel või lastelastel teha?

Ma soovitan lastel oma ema, isa või vanavanemaga rahulikult rääkida, uurida, kuidas tal tegelikult läheb, kas kodus peaks tegema muudatusi, et eakal oleks seal mugavam elada. Inimesed on väga oma harjumuste kütkes ning muudatusi kodus on vahel väga raske teha.

Inimesed on väga oma harjumuste kütkes ning muudatusi kodus on vahel väga raske teha.

Ma toon näite, et kui üks vaip on ikka põrandal ühes ja samas kohas 20 aastat olnud, siis on seda sealt raske ära liigutada. Hoolimata sellest, et eaka varvas kipub iga päev vaiba nurga taha kinni jääma. Lisaks soovitan kontrollida, kas eakas orienteerub oma püsiravimite skeemis. Eakatel võib olla raviskeemis palju erinevaid ravimeid ja kui seda korrigeeritakse, siis on eakal raske aru saada, et millist doosi tõsteti või millist ravimit üldse enam võtma ei pea. Kukkumised võivad ka sellest tulla, et tervislik seisund veab lihtsalt alt. Pigem on vähem neid, kes kohe laste poole pöörduvad ja appi hüüavad. Ja on ka vastupidiseid näiteid- on appi hüüdja aga ei ole kedagi kutsuda, sest lähedasi lihtsalt ei ole.

Kas selliseid eakaid on palju?

Ma ei oska välja tuua statistikat, aga neid, kellel lähedasi pole või elavad näiteks teises riigis, ikka on. Füüsiline kaugus ikka eraldab ja kardetakse ka abi paluda, et mis ma ikka tüütan, kaugelt ei saa ju nii kui nii aidata.

Huvitav tendents avaldub Ida-Virumaal, kus eakate kukkumisi kodudes on 100 000 inimese kohta kõige enam ehk 249. Mis sa arvad, mis selle taga võib olla?

Seal võib olla näiteks põhjuseks, et lähedased ongi mujale kolinud või sootuks Eestist ära läinud. Olulist rolli mängib muidugi ka tervishoiuteenuste kättesaadavus ja eaka rahalised võimalused ravi saada.

Mis on teie soovitused eakatele tervise hoidmiseks?

Kui eakal pole kroonilisi haigusi, siis on väga oluline hoida oma igapäevast aktiivsust. On hästi aktiivseid ja on ka neid, kes üldse ei liigu. Viimastele soovitus, et võta siis kasvõi pool tundi päevas aega mõnusa koormusega liikumiseks. Meil on ka 70+ inimesi, kes kaebavad, et ei jaksa kauem kui kaks tundi tennist mängida ja tervet maratoni joosta. Viimased peavad leppima sellega, et tuleb enda keha kuulata ja vajadusel treeningkoormust korrigeerida.

Neil, kes on harjunud ennast liigutama, on ka keha tugisüsteem harjunud liikuma ja tasakaalu hoidma ning see ongi alus kukkumiste ennetamiseks. Muud tervislikud eluviisid loevad muidugi ka.

Krooniliste haigustega eakate puhul on väga oluline vähemalt kord aastas oma pereõega kontakteeruda, kes viib ennetavalt läbi tervisliku seisundi ülevaatuse, vestluse, teeb vereanalüüsid ja hindab, kas senine ravi on ka jätkuvalt adekvaatne ning vajadusel suunab perearstile. Oluline on saada inimeselt ka otsest tagasisidet, kuidas tema argielu kulgeb ja kuidas ta ennast tunneb. Kõrgvererõhutõvega inimeste ja diabeetikute kodune enesekontroll vererõhu ja veresuhkru puhul peab olema elementaarne. Nii saab kohe aimu, kui vererõhu või diabeediravimite ravidoos on jäänud kas liiga suureks või liiga nõrgaks. Ka toitumine peab olema mitmekesine. Üksi elavate eakate puhul on tihti seda, et nad pigem hoiavad rahaliselt kokku ja ei söö nii palju ja täisväärtuslikult, kui nad tegelikult peaksid. Muidugi esineb eakate seas ka toidu üle tarbijaid.

Mis on eakate levinumad tervisemured?

Need on diabeet, kõrgvererõhutõbi, luu- ja liigesehaigused. Erineval moel võivad need muuta eaka nö kohmakaks. Muidugi ka nägemisteravus ja selle langemine. Ka tasakaaluhäired, mis võivad olla juba mitme haiguse tagajärg. Võib öelda, et kukkumine on juba haiguse või tervisliku seisundi tagajärg. Tihti ei suuda inimene kohaneda oma tervisest tulenevate muutustega. Ta jätkab oma elu ja harjumusi samamoodi ning proovib kõigest hoolimata iseseisvalt hakkama saada. Kuigi võib-olla oleks tal vaja hädasti muudatusi, mis aitaksid tal muutunud terviseseisundiga toime tulla. Kuni sinna maani, et ta kodu ongi vaja üle vaadata, et kas need asjad, mis on kogu aeg oma kohal on olnud, ka täna sinna sobivad. Liikuvus ajaga muutub ning on selge, et võib-olla ei saa enam asju nii kõrgelt kätte. Selleks tuleb kõige vajalikumad, igapäevaselt kasutatavad asjad panna sellisesse kohta, kust eakas need ise turvaliselt kätte saab.

Kas on oluline ka lähedaste tugi eakale ja selgitamine, et sa ei ole enam viiskümmend, sa oled seitsekümmend ja pead vastavalt oma vanusele ka käituma ja oma elus muudatusi tegema?

Ainult vanusest muidugi kõik ei sõltu, oleneb eelnevalt räägitud kroonilistest haigustest ja ka sellest, kui hästi need kontrolli all on. Aga jah, oluline on kohanemine oma olukorraga.

Ehk ei peaks keskenduma sellele, et mida enam ei saa, vaid sellele, et kuidas toestatult saab võimalikult kaua endale meelepäraseid tegevusi jätkata. Kui inimene kasutab rulaatorit või keppi või muid abivahendeid, siis neid tuleb osata ka õigesti kasutada. Abivahendeid kasutades on väga oluline, milline põrandakate on kodus, kuidas on mööbel paigutatud, kuidas eakas ukseavadest läbi mahub või uksepiidast üle saab. Kui on vaja treppidest liikuda, siis kuidas seda tehakse ja kas see on turvaline. Kuidas muuta pesuruumid turvaliseks, kus sagedasti seoses libedusega võib kukkumisi ette tulla.

Ehk ei peaks keskenduma sellele, et mida enam ei saa, vaid sellele, et kuidas toestatult saab võimalikult kaua endale meelepäraseid tegevusi jätkata

Inimesed võib-olla alati ei oska ette mõelda. Arvatakse, et saadud abivahend lahendab kõik. Päris nii see kahjuks ei ole. Sellest saadakse aru vahel alles siis, kui hätta jäädakse või tõesti ei käi jõud enam oma abivahendist üle. Neid olukordi saab ennetada teadlikult, kodus ringi vaadates sellise pilguga, et kas elamises peaks tegema muudatusi. Lähedaste tugi on väga oluline! Näiteks juba selles küsimuses, milliseid abivahendeid üldse on olemas ja mis oleks eakale sobivaim.

Kas vaimne ja füüsiline tervis on omavahel seotud?

Jah, see on ring, kus üks sõltub teisest ja teine omakorda esimesest. Absoluutselt mõjutavad muutused füüsises inimese vaimset tervist. Ma arvan, et üks väga alahinnatud tunne meie eakate seas on üksindus. On kahte sorti inimesi: ühed on kurvameelsed, kes sulguvad enesesse ja oma koju, ning teised, kes leiavad n-ö varikanali, mida mööda kurvameelsust välja elavad. Viimaste seast leidub neid, kellest saavad näiteks väga tihedad arsti juures käijad, kes helistavad nädalas mitu korda ning soovivad kõiki uuringuid, sest neil on nii halb olla. Nende taust on tegelikult see, et kõik haigused on neil kontrolli all kuid nad on üksikud ja neil on vaja lihtsalt suhelda. Lihtsamat öeldes: nad vajavad kontakti teise inimesega. Perearstikeskus on selleks sagedasti kõige mugavam viis.

On ka neid eakaid, kelle füüsis küll kannataks käia eakatele mõeldud huviringides, kuid millegipärast sinna ei taheta minna. Meenub üks humoorikas seik, kus eakas proua põhjendas sinna mitte minemist sellega, et ta ei kannata neid vanu inimesi. Eks tegemist oli ka sellega, et tal oli enda vananemisega raske toime tulla.

On ka neid eakaid, kellel kaob kõrvalt kaaslane ja ta jääb üksi. Kahekesi saadakse hakkama aga üksi on ikka väga raske. Sellisel puhul on väga raske teha seda esimest sammu, minna teiste juurde ja hakata suhtlema. Haigustest ja üksi olemisest tingituna on väga palju ka depressiooni, mis minu hinnangul on meil eakate seas aladiagnoositud.

Kas te annate eakatele soovitus ka riietumiseks?

Toasusse soovitame me küll ja mitte ainult libeduse vältimiseks, aga ka jala korralikuks toestamiseks. Kui eakas on näiteks diabeetik, siis igasugune puru, mis talle kodus jala alla jääb, võib haava tekitada ja need paranevad diabeetikutel väga halvasti. Mittelibisev ja toestav jalanõu on seega esmatähtis.

Mis puutub riietumisse, siis meestega on ehk lihtsam, nemad kannavad pükse ja pluusi. Prouad kannavad enamasti kodus kleiti, seelikut või kitlit ja sellise riietuse puhul tuleb küll liikumisel vaadata, et seelikusaba ei takerduks mööbli külge või kuhugi vahele kinni ei jääks. Silmas peaks ka pidama, kuidas riided selga käivad. Näiteks kui sõrmed on kanged või silmanägemine kehv, siis kahekümne pisikese nööbiga pluus ei ole kõige mugavam valik. On teada, et eakatel on rohkem tasakaaluhäireid, seega on mõistlik riietuda istudes.

Tagasi üles