ARVAMUSPLATS ⟩ Lähedase Alzheimeri tõbi teeb teiste tervisemurede suhtes empaatilisemaks

Covid-19 tõttu pidid paljud eakad veetma aega üksi ja nii võivad esmased märgid varajasest Alzheimerist jääda ka lähedastele märkamatuks. FOTO: Adria Salido Zarco/SIPA/Adria Salido Zarco/SIPA

Alzheimeri tõve ravimite väljatöötamises on tehtud ja tehakse suuri edusamme. Nende elupäästvate ravimite ootuses tuleks aga keskenduda hoopis inimlikele väärtustele, kirjutab Tartu Ülikooli proviisoriõppe 4. kursuse üliõpilane Kristel Ild.

2021. aastal kaks Oscarit võitnud draamas „Isa“ saab vaataja jälgida 80ndates aastates vanahärra Anthonyt ja seda, kuidas mees ise on põikpäiselt täiesti kindel, et saab oma igapäevatoimetustega suurepäraselt omal käel hakkama. Vaatajale saab aga üsna kiiresti selgeks, et nii see ei ole. Segadust tekitavad ka kõige tuttavlikumad kohad ja inimesed tema ümber.

Filmis on segadust nii palju, et ka vaataja ise ei saa kohati enam aru, mis toimub ja kes on need inimesed peategelase ümber. Ometigi just see annab kõige paremini edasi seda, kuidas võivad ümbritsevat tajuda inimesed, kellel diagnoositakse varem või hiljem Alzheimeri tõbi.

Mu vanatädi oli kõige krapsakam vanaproua, keda te ette suudate kujutada. Ta reisis maailmas ringi, laulis kooris, armastas laulupidusid ning vedas mind väiksena kõikvõimalikesse kohtadesse. Kui ma olin 13, tuli ta meie perele kurtma, et naabrid tungivad ta korterisse ja naabrilapsed käivad tema elutoas mängimas. Ma ei osanud sellest oma lapseajuga midagi arvata ja ka minu ülejäänud perel ei olnud absoluutselt põhjust tema räägitus kahelda.

Kui ma olin 13, tuli ta meie perele kurtma, et naabrid tungivad ta korterisse ja naabrilapsed käivad tema elutoas mängimas.

Mu isa rääkis naabritega, kes kõik väitsid, et sellist asja ei ole olnud. Keegi ei osanud tookord ettegi kujutada, et tegemist võib olla hoopis Alzheimeri tõve esimeste ilmingutega. Mõnikord on lihtsalt nii, et kui pole mõne asjaga otseselt ise kokku puutunud, siis ei pruugigi ära tunda olukorda, mis rullub lahti su silme ees.

Olukord läks järjest hullemaks ja ma mäletan, kuidas mina ei saanud absoluutselt aru, mis toimub ja kogu see olukord lihtsalt hirmutas mind. Nüüd vaadates seda filmi, mõistsin ma alles esimest korda natukenegi rohkem, mida mu vanatädi ja ka väga paljud teised selle haiguse käes kannatavad inimesed tunda võivad. Ja kuigi iga dementne patsient on erinev, ja me ei saa kunagi sajaprotsendiliselt öelda, mida nad sees tunnevad ja mõtlevad, siis sellegipoolest sain aru, et midagi sellist võib see haigus endast kujutada küll.

Kuigi Alzheimeri tõve ravimite väljatöötamises on tehtud ja tehakse suuri edusamme, siis nende elupäästvate ravimite ootuses tuleks keskenduda hoopis lihtsatele inimlikele väärtustele, milleks on empaatia, hoolivus ning natuke rohkem kuulamist, märkamist ja tähelepanelikkust meid ümbritsevate inimeste suhtes.

Oleme proviisoriõppe praeguse nelja aasta jooksul palju rääkinud sellest, kuidas proviisoriõpe annab meile võimaluse aidata teisi inimesi, kes pöörduvad oma muredega apteegis igapäevaselt meie poole. Need on inimesed, keda me ei tunne ja kellest me ei tea mitte midagi muud peale nende tervisemure, mis neid apteegiuksest sisse tulema ajendas. Soov teisi aidata on põhjus, miks paljud meist on valinud proviisoriõppe ja kahtlemata on see väga hea tunne, aga kõige selle juures ei tohi unustada ka iseennast.

Minu jaoks ei ole midagi olulisemat kui minu ja mu lähedaste tervis ja ma tunnen, et proviisoriõpe annab väga palju juurde ka just isiklikus plaanis. Tänu meditsiinialastele teadmistele oskan kergemaid terviseprobleeme nüüd ka ise lahendada ja saan aru ka olukorrast, kus oma jõududega enam hakkama ei saa ning tuleb abi küsida.

Loodan, et mõistan paremini erinevaid terviseseisundeid ja haigusi ning oskan paremini tähele panna muutusi enda ja oma lähedaste tervises, samas muutumata paranoiliseks. Ja kuigi ma tean, et see ei pruugi nii minna, siis vähemalt ma loodan, et ma ei pea.

Tagasi üles
Back