Arvustus ⟩ Elu nagu seiklusfilmis

Jaanus Paal Foto: Erakogu

Suve hakul nägi ilmavalgust Tartu Ülikooli emeriitprofessori Jaanus Paali elulooraamat “Trepist üles, trepist alla...”. See, et siinkirjutaja klassivenna ja noorpõlvesõbra ülimalt kirev, võitluslik ja tähelepanuväärne elukäik on nüüd ka laiema avalikkuse ette jõudnud, avardab silmaringi ja annab ehk ka lootust nii mõnelegi.

Raamatu pealkiri tundub ülemäära tagasihoidlikuna, autori eluvõngete ampluaad silmas pidades oleks näiteks väljend ‘mäe tippu, alla kuristikku ja üles tagasi ja nii mitu korda’ tüki tõepärasem. Oleks meil siin Quentin Tarantino volilt võtta, võiks ta selle raamatu põhjal teha uusversiooni oma filmile “Vääritud tõprad”, igatahes Brad Pitt sobiks Jaanus Paali mängima küll.

Eks vaadake ise: verega lõppenud ebaõnnestunud pussnoatriki pärast 12-aastaselt esimest korda pokri pistetud, ülikooliõpingute asemel kaklemise eest kaheks aastaks vanglasse mõistetud, võimuvastasuse pärast KGB pidevalt kuklas ja selle eest ülikoolist kaks korda välja visatud, üle kaheksa aasta “vabatahtlikku” pagendust Karjalas.

Oleks meil siin Quentin Tarantino volilt võtta, võiks ta selle raamatu põhjal teha uusversiooni oma filmile “Vääritud tõprad”, igatahes Brad Pitt sobiks Jaanus Paali mängima küll.

Ja ikkagi ülikooli lõpetamine, väitekirja kaitsmine, professoriks valimine, instituudi juhtimine, riigi teaduspreemia ja Valgetähe teenetemärk.

Jaanus Paal, «Trepist üles, trepist alla». Foto: Raamat

Eelmainitud Tarantino kodumaal on selle stsenaariumi tüübinimi ‘ajalehepoisist miljonäriks’, meil aga on kohasem meenutada sõnu, mida Tammsaare härra Mauruse suu läbi ütles selle kohta, kuidas eesti poiss õppima peab: õppigu üks kord, õppigu kaks korda, õppigu kolm korda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull. Jaanus Paal just täpselt nii tegigi.

Kellel nüüd raamatu vastu huvi tekkis, aga keda pelutab selle tublisti rohkem kui 400 lehekülge, siis ehk ergutab neid asjaolu, et siinkohal võib rehkenduse pooleks teha ehk raamatul on laias laastus kaks kihti. Üks on see, mille Jaanus Paal on ise oma elust kirja pannud ja õnneks on saatus andnud autorile imepäraselt ladusa kirjutamisoskuse, mis kisub endaga kaasa, maalib kiirelt pilte silma ette ja loob mõne lausega elavaid karaktereid ja inimtüüpe. Seda andi võiksid kadestada nii mõnedki elukutselised kirjutajad.

Teises kihis on suur hulk mitmesuguseid erineva dokumentaalsuse astmega pabereid alates autori tegevusega seotud loeteludest ja lähisugulaste mälestustest kuni kirjade, koosolekute protokollide ja dokumentideni, mille tipus on kahtlemata KGB ülekuulamise protokollid.

Süvauurijatele on tegelikult veel ka kolmas kiht, hulk viiteid sellele, kus autor üht-või teist teemat varasemates kirjutistes pikemalt ja põhjalikumalt on käsitlenud. Ja muidugi fotod, kõik must-valged, muide. Ainuke värviline foto on raamatu tagakaanel, kus elukogenud botaanikust autor on pandud elule läbi lillede vaatama. Aga selleks pidi eelnevalt kogu elu kadalipu läbi tegema ja kõigepealt juba neljakuuselt üldse ellu jääma.

Iga inimene sünnib oma aega ja oludesse, nii maalib autor meile juba esimestel lehekülgedel täiesti kombatava pildi sõjajärgse Eesti elu viletsusest, mida eriliselt süvendab ja võimendab ennast kehtestama hakanud nõukogude võimu närusus.

Tolle perioodi käsitlust täiendavad raamatu lõppu paigutatud lähisugulaste meenutused. Kõige selle põhjal võib vist öelda, et Jaanus Paal imes juba emapiimaga endale sisse kustumatu leppimatuse nõukogude võimuga kõigis selle ilmingutes. Pole siis imestada, et edaspidises elus tulevad omakirjastuslike almanahhide kokkuseadmine ja osavõtt dissidentlikust põrandaalusest tegevusest.

Aga eks noorpõlves kuulusid ka poks, peotants ja veetlevad tüdrukud asja juurde. Omaette väärtus on “vabatahtlike” asumisaastate kirjeldused, kus autori töine hasart, Karjala võrratu loodus, niruvõitu elu-olu ja nõukogude tobedused põimuvad kontrastseks palmikuks.

Raamatus kirjeldatud autori elukäik, sündmused ja loodus(kaitse)alane tegevus on otseselt seotud kogu muu ühiskondliku eluga, mis oli ju ka pidevas muutumises, ja seepärast on kahju, et nendes ladusamaks orienteerumiseks ja hõlpsamaks lugemiseks on aastaarve üsna napilt. Üks kuupäev vajaks ka väljaselgitamist.

Autor väidab, et 1966. aasta sügisel toimunud ning (vähemalt Tartus) palju laineid löönud ja võimudele tõsist peavalu valmistanud piimastreigi toimumise ajaks lepiti kokku esimene pühapäev pärast oktoobripühi ehk 7. novembrit (lk. 98), aga juba mõni lehekülg edasi (lk. 103) saame teada, et alates 6. novembrist hakkas autor vanglakaristust kandma ega saanud pikalt ja detailselt kirjeldatud streigis mitte kuidagi osaleda. See streik toimus täiesti legaalsete vahenditega, mis tegi võimatuks osavõtjate karistamise, ja sellise fenomenina vääriks mõne lähiminevikku uuriva ajaloolase tähelepanu, et täpsustada selle toimumise aeg ja muud üksikasjad, see sündmus mõtestada ja Eesti ajaraamatus fikseerida.

See raamat on väga ausalt, tükati isegi valusausalt kirjutatud. Autor märgib sissejuhatuses, et raamatu sünni üks motiive oli mälestuste kirjapaneku läbi vabaneda hinge vaevavast süütundest oma vanemate ja teiste temast hoolinute ees.

Ja ühe väikese eksituse tahaks veel ära õiendada. Autor märgib, et tema kunagises algkoolis Puiestee tänaval paikneb praegu Tallinna ülikooli Tartu osakond (lk. 32), aga niisugust asja pole üldse olemaski. 2007. aasta sügisest alates asub seal Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž. Aga ega need raamatu sisu seisukohalt vähetähtsad ja veel muud võimalikud pisipuudused vähenda raamatu veenvust ja olulisust.

See raamat on väga ausalt, tükati isegi valusausalt kirjutatud. Autor märgib sissejuhatuses, et raamatu sünni üks motiive oli mälestuste kirjapaneku läbi vabaneda hinge vaevavast süütundest oma vanemate ja teiste temast hoolinute ees, kellele ta oma väärtegudega palju tuska oli põhjustanud, ning tänada teda kriitilistel eluperioodidel uskunud ja toetanud inimesi. Dixi et animam levavi, teati juba antiikajal, loodetavasti on ka meie autori hing nüüd kergem. Ja lugejal ees selge päriseluline näide, et ükskõik kui lootusetult kõrini mustas mudas võib elu mõnel hetkel olla, kui on piisavalt selged eesmärgid, raudne tahe ja toetavad inimesed, on helge lendutõus alati võimalik.

• Jaanus Paal “Trepist üles, trepist alla...”
• Postimehe kirjastus 2020
• Toimetaja Tiina Tammet