Näitleja Tiina Mälberg kummardab merd

Näitleja Tiina Mälbergi esimene koroonajärgne väljasõit kodulinnast Rakverest viis teda samuti mere äärde. Lihtsalt selleks, et korralikult hingata ja tunda end vabana. Näha tühja sinakashalli ruumi, nii kaugele, kuni silm seletab.

Midagi püsivat on ses mere pidevas liikumises, mõtiskleb ta. Meri on see, mis pakub lohutust ja leevendab rahutust. Mere sees lonksleb saladusi ja mõistatuslikke olendeid. Merel olijad rassivad ränkrasket tööd ja saavad hukka. Aga miski tõmbab neid ikka tagasi, miski kutsub meid vee äärde.

Ja ühel hetkel, kui me oma maa reostamist ei lõpeta, saab merel küllalt, ta tõuseb üle kallaste ja nõuab tagasi kõik, mida pidasime enda omaks. Vähemalt siinse rannarahva maa võib ta küll endale tagasi võtta, leiab Tiina Mälberg.

Mereluulepidu

Sellele aukartust äratavale jõule tahab ta teha sügava kummarduse mereluulepeoga, sest luule on temaga terve elu kaasas käinud. Juba kooliajast mäletab ta, kuidas luuletusi luges ja nendega vigurdas, rääkimata teatrikoolist.

Mereluulepidu on Tiina saanud ette valmistada pikalt. Esialgu pidi see toimuma möödunud aastal, ent jäi siis erinevatel asjaoludel ära. Kuid idee oli hea ja meeskond koos, nii kandus kogu kontseptsioon üle sellesse aastasse. „See on minu jaoks nii põnev võimalus, ma olen sellest väga haaratud,” räägib Tiina Mälberg, kes seekord peo lavastab.

 Augustikuu viimasel laupäeval kerkib Lääne-Virumaale Kunda linna randa merepiirile lava, pidu on sätitud päikseloojangu aega.

Terve talve ja kevade on ta saanud seda rahulikult omas tempos voolida. Sisuline pool on koos, kõigi esinejatega kokku lepitud, kuupäev paigas. Augustikuu viimasel laupäeval kerkib Lääne-Virumaale Kunda linna randa merepiirile lava, pidu on sätitud päikseloojangu aega. Esitamisele tuleb üle 50 Eesti autori luuletuse, mis moodustavad terviku ja räägivad loo, millele kuulajad saavad kaasa mõelda.

Enamasti pärinevad kõik välja valitud luuletused Endel Priideli ja Andres Ehini mereluulekogudest, aga sekka satub ka mõni Tiina enda ammune lemmik. Vanim neist tekstidest on Ado Reinvaldi „Kuldrannake”, uusim aga Eesti mõminaräppari Manna salm koos Reketiga tehtud loost „Aegluubis”. Tiina hindab kodumaised räppareid kui poeete ja väidab, et nii mõnegi laulu meloodia võib kavalalt seatud sõnu varjata.

Nii vormubki eripalgelistest luuletustest kokku reis, mis viib radadele, kus eestlased ikka astunud on. Rannarahvas tuulte tallermaal igatseb ära, kaugele mere taha, kus ootab tõotatud maa või unistatud armastus. Siis jõutakse kohale, ootab rikkalik avatud sadam kõige selle õnne ja joovastusega, mida on loodetud. Kuid nagu eluski, võib sellele mõnusale tundele ja peole-lustile järgneda tõdemus, et see ei ole veel kõik ning võib-olla on merel ja maailmal midagi sügavamat pakkuda... Aga lõpuks jõutakse ikka Eestimaa randa tagasi ja tõdetakse, et kodu ei tohi võtta enestmõistetavana. „Kuulatagem merd ja tema loksumist, taibakem, et argise sahmimise kõrval on meri ikka jääv...” leiab Tiina.

Koroonakevad

Sedasama argist sahmimist jätkus Rakvere teatri näitlejate ellu ka siis, kui koroona kogu

Euroopa uppi lõi ja üks asutus teise järel kinni läks. 20. märtsil pidi esietenduma Soome lugu vanast torisejast, kes juba eluajal oma matuseks valmistub. Esietendust mõistagi ei toimunud, aga proovid käisid veel mõnda aega edasi, kogu lavastus sai lõpuni valmis.

Nii võib tõesti jõuda taipamiseni, et need vanemate heietused teemal „vanasti oli kõik parem” võivadki olla õiged... 

See tavarutiin lahustas esimeste päevade ärevuse. Elus justkui ei olnudki väga suurt muutust, meenutab Tiina Mälberg. Lavastus sobitub sisu poolest praegusesse aega imehästi, leiab ta. „See on üks väga ajakohane lugu, mis räägib sellest, et lõputus kiirustamises tuleks meil aeg maha võtta. Nii võib tõesti jõuda taipamiseni, et need vanemate heietused teemal „vanasti oli kõik parem” võivadki olla õiged... Vahest on nutikam võtta rahulikumalt, teha asju harjunud moel, mitte otsida kergemaid või odavamaid lahendusi? Õnn võib tähendada seda, et saunal on puidust uks ja et suusad on suusatamiseks.”

Lavastuse lihvimine ja luulepeo korraldamine säästsidki Tiina Mälbergi rahutusest ja masendusest, mis kodus istuva Eesti suures osas endasse mattis. Tema jaoks oli see puhas rõõm ja rahu. „Minu jaoks kristalliseerusid sel kevadel kõige paremad asjad,” leiab ta. Ta magas nii palju, kui vähegi jaksas, töötas öösiti nii kaua, kuni mõte jooksis ja inspiratsiooni jätkus. Ja käis vannis. Tiina armastab hirmsasti vett. Kevade alguse poole andiski talle rahu see, kui ta läks sooja vanni, pani sinna õisi, õlisid ja soolasid. „Tuleb võtta aega ja end lihtsalt hellitada ja poputada,” ütleb Tiina. Suvistel palavatel päeval mõnuleb ta jahedas vannis, talvistel kiirematel aegadel teeb jalavanni. See aitab puhata.

Aga pärast mõningast seesugust spontaanset vaba kulgemise aega taipas Tiina, et peab endale siiski rutiini looma. Millal ärkab, kui palju sööb, kui kaua töötab. Muidu läheb elu tasakaalust välja, kuid just see on oluline, et elada täisväärtuslikult.

Mis aga toimub näitleja sees, kui ta pole pikka aega laval käinud? „Ju see on igal näitlejal erinev,” arvab Tiina. „Mina pean tunnistama, et pole tundnud, nagu oleksin oma kutseoskused minetanud.” Ta arvab, et asi võib olla tihedas graafikus, millega ta muidu on harjunud töötama. Pigem on Tiina rahul sellega, et saab natuke aega lavalt eemal olla, sest siis tekib uuesti isu. „Praegu olengi seda aega kasutanud, et eelseisvateks etenduseks rahulikult valmistuda, kõik läbi mõelda, süveneda.”

23 aastat ühes teatris

Rakvere teatris on Tiina Mälberg töötanud juba 23 aastat. Ja jaksu jätkub veel: praegu ei leia ta küll midagi, mille üle kurta. Koormus on paras ja energiat jagub ka muudeks tegemisteks. Rakvere teatri puhul loeb palju ka mugavus ja lähedus, ütleb Tiina Mälberg, kelle kodutee teatrist võtab kümmekond minutit. „Hüva, peame aeg-ajalt tegema väljasõite teistesse kaugetesse paikadesse, aga see nii mõnusalt hoiab pilku kogu Eestis toimuval. Leian, et Rakvere teatri näitlejatena kuulume me kogu Eestile, meid ei piira ainult üks linn.”

Rakvere teatrimajas, kus Tiina Mälbergiga kohtume, on ta endale sisse seadnud mõnusa garderoobi, mida kolme kolleegiga jagab. Muidugi läiklevad kohvilaua peal kausis lillasse paberisse mähitud Tiina kommid. „Minu visiitkaardid,” muigab ta neile osutades.