Naat: vanasti näljaleevendus, nüüd moevärk

Naat on aias kasulik taim. 

FOTO: Elmo Riig

Selle kevade elustiil soosib looduses liikumist. Esimesi naadi- ja võilillelehekesi sai sel kevadel juba märtsi keskel noppida, ka karulauk kattis metsaaluseid uhke rohelise vaibana juba märtsi algul.

Isegi väikeseid nõgeselehti tee jaoks oli neis paigus, kus päikest rohkem ja tuul peale ei käinud, juba märtsis võtta. Supi sisse sobivaid nõgeselehti sai samuti varem korjata kui tavaliselt. Jänesekapsad, nurmenukud, lõhnakannikesed ja teisedki toiduks sobilikud taimekesed on järk-järgult kasvujõudu kogunud.

Kodune elustiil on inimesi sagedamini metsaradadele uitama viinud, eemale suurtest rahvahulkadest. Paneme tänu sellele rohkem tähele, mis looduses päev-päevalt juhtub ja kuidas taimekesed ninad mullast välja pistavad, lehti kasvatavad ja paljud neist siis ka oma õieilu näitavad.

Pastor, kirjamees ja arst Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) tutvustas 1818. aastal välja antud raamatus „Nou ja abbi, kui waesus ja nälg käe on” talurahvale vitamiinirikkaid taimi, nagu nõgesed, köömned, hapuoblikad, jänesekapsad, maltsad, naadid.

Autori motiiv polnud tollal tutvustada tervislikku toitu, pigem viidata abinõudele, kuidas enne uut saaki nälga leevendada. Tollal aitasid just esimesed kevadised söödavad taimed tervist tugevdada ja kõhutühjust peletada. Naat oli esimene, mis kevadel nina mullast välja pistis, ja näljahädaliste toit piirdus vaid keeduvee, naadilehtede ja soolaga. Sellist keedust iseloomustab hästi tollane rahvapärimus:

Nüüd need naadid nopitakse,

orjal leenta keedetakse,

ei peal old piima piisakesta,

ei sees old rasva raasukesta.

Naadilehed polnud põhitoit, vaid teiste toiduainete lisand. Rohelise leeme jaoks korjati värskelt tärganud naadilehti, loputati hoolikalt, rebiti või hakiti peeneks ja pandi patta lühikeseks ajaks keema. Kuumutamisega püüti naati suupärasemaks muuta. Mõne aja pärast korjati taimed keeduleemest välja ja nõrutati. Kui salvenurgas oli veel pisut tangu või jahu alles, puistati neidki rohelisse keedusesse. Võimaluse korral lisati leemele jõu andmiseks veel soolikarasva.

Naati lisati näljaajal ka karaskitele, selline roheline karask oli enam tuntud Lõuna-Eestis. Naadikaraskite valmistamiseks korjati kevadel mitme taime rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, naate, nõgeseid, põldosja. Taimed pesti puhtaks, hakiti ja hautati vees pehmeks. Odrajahu segati vedelikuga tainaks ja lasti hapneda. Seejärel lisati tainale pehme taimemass, vormiti karaskid ja küpsetati nagu ikka. Naadikaraskiteks kutsuti neid aga seetõttu, et rahvapäraselt nimetati kõiki kevadisi rohelisi taimeosi tihti naatideks, olenemata liigist. Vahel tehti naadiküpsetisi rukkijahuga, kuid need olla nii rabedad, et tuli lausa sõelaga ahjust välja võtta. Ammustest aegadest meieni jõudnud andmete põhjal söödud kevadel ka peenestatud ja hapendatud naadilehti.

Ka saksad sõid naate, kuid nende menüüs ei olnud naat mitte näljakustutaja, vaid hoopis terviseturgutaja. Naati on eri maade kultuurides kutsutud ka härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks. Keskajast on viiteid selle kohta, et naati isegi kasvatati kloostriaedades ja levitati üha uutesse kloostriaedadesse.

Tänapäeval on naat, nagu teisedki kevadist söödavad taimed, taimetoidu austajate hulgas suure au sees ning muidugi mõista just tervise tugevdaja ja toidulaua mitmekesistaja. Taimetoitlased söövad naati värskelt, kasutavad toitudes, säilitavad naadilehti hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Happelise keskkonna mõjul naadilehed pehmenevad ja tugev maitse taandub. Puudust juba naadist pole, pigem tahaksid paljud aia- ja maaomanikud näha, et naat nende valdustest jäädavalt kaoks. Kui aiamaad pole, saab naati korjata peaaegu igalt poolt, kus piisavalt puhas loodus. Mida vanemate lehtedega tegu, seda tugevam on nende maitse. Eriti suured naadisõbrad kasvatavad seda isegi pottides või kastides, et värske kraam pidevalt võtta oleks.

Naat toiduks sadat moodi

Taimse toidu eelistajad valmistavad naadilehtedest suppe ja noortest naadivõrsetest saab eriti maitsva supi. Tõsi, naadisuppides on tavaliselt ülekaalus muud toiduained, nagu puljong, piim, kali, jahu, kruubid, köögiviljad, liha, munad või hapukoor. Naadisupi valmistamiseks keeda riis või kruubid, lisa õlis praetud sibulad, küüslauk ja sellerijuur ning lõpuks hakitud naat.

Värskest naadist tehakse ka salateid koos kala, kohupiima, kodujuustu, kapsa, kartuli, porgandi ja muude köögiviljadega. Salatitesse sobib naat hästi koos teiste loodusest korjatud söödavate taimedega, näiteks jänesekapsaga, võilille, kõrvenõgese ja köögiviljadega, kastmeks ja maitseks külmpressitud oliiviõli, mis maitsestatud suhkru ja soolaga. Salat tuleb kohe pärast valmistamist ära süüa, sest seistes selle maitse halveneb. Võis või õlis hautatud naati lisatakse ka omletile.

Naadist võib valmistada püreesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette. Nendeski on naadilehtede kõrval tähtsal kohal teised köögiviljad, tangained, munad, piimatooted ja muud toiduained.

Tagasi üles
Back