Püsilill vajab noorenduskuuri

Maie Vridolin.

FOTO: Silja Joon

Kollektsioonaia rajaja Maie Vridolin ütleb, et mida rohkem aias kääre ja labidat kasutada, seda parem on tulemus – aednik peab olema otsusekindel, kui asub püsikupuhmaid piirama või noorendama.

Erialaharidusega Vridolin on rajanud Pärnu lähedal Paikusel asuva kodumaja hoovi 1500ruutmeetrisele krundile külastatava iluaia, mille võluvalt kaarjatel peenardel voogab juba paari kuu pärast priiskavates toonides lillemeri.

Kuidas lumeta talv taimedele mõjus?

Esimene töö ongi kevadel peenarde puhastamine ja kobestamine.

Aednik ütleb, et selline talv ei tee aias miskit hullu. Aga viimased märtsi- ja aprillikuu 8–10 miinuskraadiga öökülmad näpistasid ära mõne püsiku maa seest tärganud tutikesed. „Lumega on need muidu maa sees peidus, aga tänavu olid märtsis juba kõik väljas,” näitab aednik külmakahjustustega taime pealseid. Samas ei ole need mingid hellikud, mis toibuda ei suuda.

Umbrohuvaba lilleväli

„Minu aias hellikuid ei ole. Mis välja läheb, siis samasugust uut ma ei too,” seletab aiapidaja.

Kevadel on üks esimesi töid väetamine. Maie Vridolin väetab kevaditi taimi kanakaka ja kompleksväetisega. Aga mitte väga vara, vaid mai alguses. „Väetamisega ma ei kiirusta. Väetan siis, kui taimed alustavad kasvu,” lausub ta.

Kuidas väetada, kas nii, et samm ja peotäis, samm ja peotäis? Selgub, et Maie Vridolin läheneb taimedele individuaalselt. „Mul on peenardes väga tihe istutus ning kõrvuti on suurema ja väiksema toitainevajadusega taimed. Ma ei saa väetist võrdselt manustada,” selgitab aednik.

Uute peenarde tegemist alustab aiaperenaine alati peenra piirjoonte mahamärkimisest. Tema jaoks on raudne reegel, et istutusmaa peab olema täielikult umbrohuvaba. „Näete küll enne tohutult vaeva, aga tehke see maa puhtaks. Pärast on palju kergem. Püsikud tulevad peale ja nende puhmikute seest umbrohtu kätte saada on juba väga raske,” teab aednik.

Näete küll enne tohutult vaeva, aga tehke see maa puhtaks. Pärast on palju kergem.

Peenrakangast pole Maie Vridolin kasutanud kunagi. Ta selgitab, et üksvahe panid inimesed maha palju peenrakangast, kuhu siis taimepuhmikute jaoks augud sisse lõigati. Vridolin leiab, et peenrakangas ei õigusta ennast – unustatakse ära, et taim tahab elada ja kasvada. „Olen näinud väga kurba pilti, kus taimed on justkui ära poodud,” räägib ta. Maie põhimõtteks on kujundada peenraääred labidaga: vahendeid ja tööriistu on praegu nii palju saadaval, et peenraääri puhtana hoida. Kivid ja ilupiirdedki ei kaitse umbrohu pealetungist, kui need just väga sügavad ei ole. Sealt vahel tuleb suvel ikkagi rohtu välja kitkuda. Sügavamaid piirdeid võib kergitada külm ja pärast on tegu, et neid maasse tagasi saada.

Varjulembesed pinnakatjad

Väga tänuväärsed püsikud on pinnakatjad. Varjutaimed jagunevad kuiva varju (igihali, suureõieline tellima, risoomikas kurereha) ja niiske varju (tipmine pukspuu, siberi

valsteenia, hosta, astilbe) taimedeks. „Dekoratiivsed varjutaimed on ka sõnajalad, kuutõverohi, epimeediumid, metspipar,” loetleb Maie Vridolin. Pinnakatjad rõõmustavad silma lumeta talvel. Siis on puudealused igihaljad nagu suvel ja pole vaja vaadata musta mullapinda. Roomav floks sobitub Maie aias hästi aedhortensia alla – alul see õitseb, pärast õitsemist on aga kaunis pinnakatja. Kenasti katab maapinda ka kopsurohi.

Pinnakattetaimede seas leiab igihaljaid ja talvehaljaid. Talvehaljad on need, mis on talvel rohelised: vanad lehed püsivad terve talve rohelisena, ent kevadel tekivad noored lehed ning vanad kolletuvad ning jäävad noorte lehtede varju.

Kõik püsitaimed vajavad noorendamist. Tasub teada, et püsikuid on pikaajalisi, keskmise elueaga ja lühiealisi. Osa liike vajab juba pärast kolmandat-neljandat aastat uuendamist (raudrohi, monardad, aed-päevaliiliad), teised (hosta, pojengid, käokingad) on pikaealised ning püsivad 10–15 aastat heas vormis ka ilma noorendamiseta.

Uuele taimele uus pesa

Püsiku vanadusest annab märku see, kui puhmas muutub keskelt tühjemaks. Väeta palju väetad, aga temas ei ole enam seda särtsu – õisi on vähem ja lehestik pole nii ilus. „Kui tahan püsikut uuendada ja panna ta samasse kohta, siis kaevan puhma sügavamalt välja ja teen talle uue pesa. Panen sinna natukene komposti ja uut mulda. Kunagi ei pane ma vanasse mulda noorendatud püsikut,” kirjeldab rohenäpp.

Tagasi üles