Martin Algus: Kui millegi peale järsku naerma puhken, siis tunnen endas ema ära

iljandi Kultuuriakadeemia näitlejana lõpetanud Martin Alguse üks esimesi suurt vastukaja tekitanud teleseriaal oli „Ment”. Selles mängis ta peategelase Rein Paabeli (Ago Anderson) reetlikku kolleegi Urmas Viili.

FOTO: Mihkel Maripuu

Teleekraani vahendusel rahva meelt lahutav stsenarist Martin Algus ei kanna endaga pidevalt kaasas oma vanemate õpetussõnu ega ütlemisi, küll aga elavad temas katkematult nende meeleolud ja impulsid. „Kui puhken millegi peale naerma, siis sellistel hetkedel tunnen, et justkui ema naeraks. Siis ma tunnen endas ema ära,” räägib ta, naerukurrud silmis.

Mis on teile vanemate öeldust meelde jäänud?

Mu ema, kes on juba viis aastat surnud, oli väljapoole, hästi elurõõmus ja särav inimene. Tema tunnetus oli selline, et alati saab heaga ja alati tuleb anda. Isa on elus ja terve, teeb kõvasti trenni ja tööd. Tema on rohkem sissepoole. Tema on mulle vist eelkõige õpetanud, kuidas töösse suhtuda, et julge pealehakkamise kõrval tuleks ka mingi süsteem luua.

Ma ei kanna pidevalt nende ütlemisi kaasas, aga minus elavad tahes-tahtmata vanemate meeleolud ja impulsid. Vahel vaatan oma õde ja tunnen temas ema ära. Ja kui õde vaatab mind, siis ta ilmselt näeb vahel minus isa. Mingi motoorika või viis, kuidas midagi öeldakse, on paratamatult sarnane. Armas on näha, kuidas me elamegi oma lähedaste sees edasi.

Olen loomult laisk nagu enamik inimesi, aga mingisugune uudishimu siiski kaalub selle lõpuks üles ja kangutab maast lahti.

Mis teile elus nalja teeb ja naerma ajab?

Mulle meeldivad absurdsed juhtumid. Ega me ju ei tea, mis see elu üldse on, mis see maailm on ja kes me ise oleme. Me ei tea, kust see kõik tulnud on ja kuhu see lõpuks jõuab. Seda naljakam tundub, kui keegi justkui teab kõike. Ja kui ta satub tänu sellele täbarasse olukorda, siis ajab muigama: säh sulle, võtsid ennast liiga tõsiselt...

Kõige üle ei saa ju kah kogu aeg naerda, aga kui me teise äärmusse langeme, oleme järeleandmatult nukrameelsed ja tõsised, siis olemegi ühel hetkel mingid agressiivsed fundamentalistid või puritaanid. Siis järsku teame, mis on lõpuni hea ja mis halb, ja järgmisena hakkame kõike ära keelama.

Milline koht teie elus on anekdootidel?

Oi, oli aeg, kui anekdoote tuli robinal ja see oli lausa oluline osa kultuurist. Nüüd olen tänulik, kui keegi mõne uue ja ka naljaka anekdoodi räägib, see maastik on kuidagi ahtramaks jäänud.

Vene ajal naerdi absurdsust, mis meid ümbritses. Praegune aeg on sama absurdne, aga anekdoodid on asendunud kirumisega. Kirumine on palju vähenõudlikum žanr. Anekdoot on oma väljapeetuses nõudlik miniatuur, mis nõuab teatud oskusi ja tervameelsust. Kiruda on lihtne, pole vaja mitte mingit puänti välja mõelda, võib lihtsalt kõik kuradile saata. Samas on näha, et keerulisematel aegadel tuleb ka huumor omamoodi vastasjõuna jälle tagasi.

Kui väljas on madal ja maadligi ilm ning midagi teha ei taha, siis kuidas teie end käima tõmbate? Mis teile eluvaimu sisse toob?

Ma olen vist üsna uudishimulik inimene. Tahan näha ja katsetada. Ilmselt mingit sorti tegutsemine lõpuks aitabki ärevusest või murest üle saada. Samas hindan ka aeglust ja laagerdumist ehk siis sedasama maadligi olemist, mis pole ju muud kui kuulamine.

Kirjutamine on mulle ühtlasi mediteerimise ja mõtlemise vahendiks. Olen loomult laisk nagu enamik inimesi, aga mingisugune uudishimu siiski kaalub selle lõpuks üles ja kangutab maast lahti. Võib-olla on asi selles, et seesama töö, mida äraelamiseks teen, on ühtlasi mulle ka parim vaba aja veetmise vahend, mida oskan ette kujutada.

Mul on ka mõned hobid, mis aitavad eluvaimu sees hoida. Mul on päris suur vinüülplaadikogu, kuulan palju džässi, see lööb kiiresti vere käima. Lisaks olen kirglik kunstiraamatute koguja. Väga teraapiliselt mõjuvad alati ka näituste külastamised. Käin seal tihtipeale koos tütre Anniga.

Mis nõu te viimati tütrele andsite?

Me räägime väga mitmesugustest asjadest, ja ma ei kiirusta nõu andma, vaid pigem me lihtsalt arutleme mõnel põneval teemal, peegeldame oma tunnetust millestki. Võime vabalt mis tahes asjust rääkida ja minu arust on hea, kui kodus tuntakse, et vanemad on eelkõige sõbrad, mitte mingi veider võimuorgan.

Kes oli lapsena teie sõber, kas ema või isa?

Kui sündisin, olid mu vanemad väga noored – ema Aino oli 19 ja isa Juhan 21. Ema lõpetas minu ja kolm aastat noorema õe kõrvalt järjest kaks ülikooli. Isa käis ülikoolis, tegeles muusikaga ja käis tööl, kõike korraga. Nii kujuneski, et päris väiksena olin tihti vanaema hoole all. Vanaema Aurelia kantseldas mind ja püüdis innustada, joonistasin ja voolisin palju tema juures olles. Aga ema ja isa olid samuti kogu aeg kõrval.

Isa on suur ajaloosõber, temaga on väga huvitav neil teemadel vestelda. Talle võib öösel kell neli helistada ja küsida, mis kuningas valitses mingil aastal mingis riigis, ja ta vastab hetkega. Nii ema kui isaga olen saanud normaalselt kõigest rääkida. Meil ei ole peres kunagi olnud sellist asja, et ma peaksin kartma midagi vanematele öelda. Emaga sai tihtipeale räägitud siis, kui miski oli hingel või südamel, sellest jään alatiseks puudust tundma. Mul on peres palju usaldust ja armastust olnud, mille eest olen väga tänulik. Meiegi olime omavahel eelkõige sõbrad.

Teie kirjutatud miniseriaali „Nõnda ka maa peal” peaosatäitja Lembit on torssis, kahtlustav, ebasõbralik ja kibestunud vana mees. See roll oli nii eluline, et paratamatult tekkis küsimus, kas stsenarist Martin Alguse elus on keegi selline, kellelt ta selle karakteri maha on kirjutanud. Kas on?

Tagasi üles