Väevõimuga kedagi naerma ei aja

Huumorimeel on tihedas seoses oskusega mitte võtta ennast väga tõsiselt.

FOTO: Shutterstock

Huumorimeele olemus, selle tekke ja kadumise asjaolud on olnud mõistatuseks nii mõnelegi filosoofile ja psühholoogile, ka humoristile. Näiteks tõdes maailma parima naljaraamatu „Kolm meest paadis. Koerast rääkimata” autor Jerome Jerome, et teda paneb imestama, kuidas lustlikud briti noormehed äparduste ja takistuste tekkides korrapealt oma huumorimeele kaotavad. Kui naljataju kohta üldse midagi kindlat võib öelda, siis üks on peaaegu selge – väevõimuga kedagi naerma ei aja. Kui teda just ei kõdita!

Naljataju oleneb olukorrast. Just täbaras situatsioonis, kus huumor aitaks ebameeldivast asjast üle olla, kipub naljakate külgede nägemise võime meid maha jätma. Ilkuv iroonia, künism, rõvetsemine ja labatsemine võivad küll paista teravmeelsed, aga need on pigem huumorimeele puudumise märk.

Naljataju erineb temperamenditi. Koleerik võib oma ägeda humoorika reaktsiooniga kogemata kellegi looja karja saata või maja põlema panna. Mõnele legmaatikule jõuab räägitud anekdoot alles kolm päeva hiljem kohale, kui siiski. Flegmaatik kipub vahel sõbraliku aasimist võtma solvanguna. Mõne meelest on lustlik meel sangviinikute pärusmaa.

Päris nii see siiski pole. Esiteks on puhtaid temperamenditüüpe haruharva ja teiseks on siiski igal isiksustüübil naljasoon olemas.

Naer laiendab kapillaarseid veresooni, paraneb rakkude vere- ja hapnikuvarustus ja aktiveerub ainevahetus. Seetõttu on naeru läbi aegade peetud inimelu kõige tervislikumaks aspektiks.

Huumorimeel on tihedas seoses oskusega mitte võtta ennast väga tõsiselt. Huumori kõikvõimas elujaatus aitab raskustest üle saada ja on üks parimaid enesekehtestamise vahendeid.

Vali naer toob tervise

Tuntud Jaapani vanasõna ütleb, et naeratavasse näkku ei sihita noolt. Tunnustatud kõlblusnormid, rollide ettekirjutused ja suhtlemistavad (aupaklikkus vanemate vastu, heasoovlikkuse rõhutamine jne) on kui loodud selleks, et pakkuda sotsiaalses elus kaitset nende vastu, kes teistega ei arvesta või neid alandavalt kohtlevad.

Naer laiendab kapillaarseid veresooni, paraneb rakkude vere- ja hapnikuvarustus ja aktiveerub ainevahetus. Seetõttu on naeru läbi aegade peetud inimelu kõige tervislikumaks aspektiks.

Eesti rahvas on seitse sajandit väldanud orjapõlve käigus omandanud liiga tõsimeelse eluvaate. Ära hõiska enne õhtut! Pill tuleb pika ilu peale. Naer tuleb tihti nuttes koju. Enese vaoshoidmisele kutsuv vanarahvatarkus ei lähe paraku kuidagi kokku moodsa psühholoogia seisukohtadega.

Optimism, hea tuju ja naer on tihedalt seotud. Naer on üks kiiremaid viise stressi ja pinget maandada, positiivsusele lülituda. On kindlaks tehtud, et juba väiksemgi naer on tervisele kasulik. Naer on imeline asi, mis nakkab ja avaldab alati head mõju. Koos naerdes selle mõju mitmekordistub.

Paraku ei lähe komme valjult naerda kokku meie tavaga oma tunded enda teada jätta. Üldiselt ei peeta õigeks ise oma nalja üle naerda. Paljud ei luba endale kunagi valjul häälel naermist. Naeruvaesed tüübid on tihti kurvameelsed või sünged, samas väikese eluenergiaga inimesed – neis jääb puudu tundetoonust, hoogu ja eneseusaldust.

Tegelikult tervistabki naer sellega, et lubab hetkeks lõtvuda pidevalt tark-olemise-pingest, mis meid jäigaks ja süngeks teeb. Tobe püüd olla kogu aeg mõistlik ja arukas just pärsibki loovust. Kõige selgemini väljendas seda Puškin, kes olevat kuskil öelnud: „Poeet peakski olema pisut lollakas.”

Tagasi üles
Back