Suppe igast ilmakaarest
16. märts 2020, 08:14
Oma esimesel välisreisil Ungaris rabas mind, et guljašš polegi lihakaste, nagu meile, tehnoloogiatudengitele, õpetati, vaid hoopis supp. See on siiani mällu sööbinud ja sellest supist ühe lemmiku teinud.
Teiste rahvaste köökidele omased toidud on leidnud tee meie restorani- ning kiir- ja valmistoidumaailma. Sealt muidugi meie meeltesse ja keeltele.
Kulinaarse silmavaate avardumises on kindlasti rolli mänginud viimastel aastakümnetel eestimaalasi tabanud reisilembus, mis meid lähematesse, kaugematesse ja väga kaugetesse paikadesse viinud. Igal pool, kuhu rännuteed viivad, sööme ja püüame maitsta kohalikke toite. Mõni neist, kas ise siia tulnud või reisilt saadud kogemuse mõjul kaasa toodud, on meile juba üsna omaseks saanud ning väga maitsema hakanud.
Vanimatest külalistest meenuvad kohe pitsa, pasta ja risoto – Itaalia köögi kuldvara. Ameerikast on tulnud paljude lemmikuks saanud hamburger ja ja Jaapani köögist suši.
Leiame uusi lemmiksuppe maailmas reisides ja püüame neid siis koduses köögis järele teha. Sellega on aga nii, et küll õige retsepti järgi valmistades ja samu toiduaineid kasutades ei saavuta me kaugeltki seda maitseelamust, mida kohapeal kogesime.
Kulinaarne multikultuursus on igapäevane
Idast, läänest ja lõunast on meie lauale jõudnud terve hulk suurepäraseid suppe, mida saab kindlasti vaid tervitada. Vene köögi suppidest oleme juba ühes varasemas artiklis juttu teinud, seekord pöörame pilgu lõuna ja lääne pool elavate rahvaste köökidesse.
Leiame uusi lemmiksuppe maailmas reisides ja püüame neid siis koduses köögis järele teha. Sellega on aga nii, et küll õige retsepti järgi valmistades ja samu toiduaineid kasutades ei saavuta me kaugeltki seda maitseelamust, mida kohapeal kogesime. Usun, et paljud on sama kogenud. Mõnikord juhtub jälle nii, et kodus nii igavana tunduv taimne köögiviljasupp on näiteks Indoneesias süües hoopis põnevam ja täiesti omal kohal. Siis hakkad seda suppi justkui uue pilguga nägema.
