Kas Tallinn saab lõpuks ometi Seenioride Kodu?
Tallinna linn teatas jaanuarikuu lõpus, et ehitab linna eakatele Koplisse „päris” oma kodu, mille rajamisel on eeskujuks sarnased seenioride majad Põhjamaades. Tallinnasse väärika eakate kodu rajamise eest aastaid võidelnud Liis Klaar aga ütleb, et sisuliselt on tegu sotsiaalmajaga, ja lubab võitlust jätkata.
Aadressil Maleva 18 ehitatava maja sarikapidu peeti jaanuari lõpus. „Seenioride maja on kavandatud pensionieas olevatele tallinlastele, kel puudub elamispind või kes vajavad mõningast kõrvalist abi. Hoonesse on kavandatud 80 korterit, neist 76 ühetoalist ja neli kahetoalist korterit. 80 protsenti korteritest on projekteeritud invanõuete järgi. Igas korteris on privaatne tualett- ja pesemisruum ning oma kööginurk. Hoone esimesele korrusele on kavandatud ühiskasutuses olevad ruumid ja tugiteenused,” tutvustab abilinnapea Eha Võrk. „Korterelamu saab olema tänapäevane ja modernne ning asub eemal suurtest magistraalidest, rohelises ja merelähedases asukohas,” loetleb ta eeliseid.
Uude viiekorruselisesse korterelamusse on tema sõnul väga lihtne igast küljest ligi pääseda ja hoone ehitamisel kasutatakse BIM-tehnoloogiat, millega säästetakse ehituskuludelt. Seenioride majas on kättesaadavad sotsiaalteenused, neid hakkavad korraldama Paljassaare Sotsiaalmaja sotsiaalja hooldustöötajad. Nad hakkavad pakkuma massaaži, ravivõimlemist jne.
Selle tarbeks on hoonesse planeeritud eraldi ruum. Sotsiaaltöötajad korraldavad ka pesupesemise ja toitlustamise. Lisaks hakkavad esimese korruse ühistegevuse ruumis elanike tarbeks tööle huviringid ja toimuvad klubilised üritused. Projekti kogumaksumus on 7,5 miljonit eurot, elanikud saavad valminud ja sisustatud hoonesse sisse kolida juba tänavu aasta jõuludeks.
See teenus maksis viis eurot tund! Kui ma Eestis vajasin pärast südamelõikust samasugust abistajat, küsiti selle teenuse eest 15–20 eurot tund! Alles pärast pikka paberimajandust ja ametnike vahet jooksmist sain mõistliku tunnihinnaga abistaja.
Elu seenioride kodus – ilus aeg
„Kolimine Eesti Seenioride Koju Stockholmis Gröndalis oli mu elus väga tark otsus. Ma ei mäleta, et kõigi seal elatud aastate jooksul oleks elanike vahel olnud ühtegi suuremat konflikti, seevastu ilusaid ühiseid hetki on meeles väga palju,” ütleb üheksa aastat selles majas kahetoalist korterit rentinud Kai-Reet Kajari, maja asutamise üks eestvedajaid. „Gröndal on väga ilus roheline piirkond, otse Mälari järve kaldal,” kiidab ta.
Kümnekorruseline maja on küll eakas – ehitatud 1957. aastal, kuid 1983. aastal kapitaalremonditud. Maja kuulub erafirmale – Familjebostäder Servicehus AB, eestlased rendivad sealt kuut spetsiaalselt pensionäridele kohandatud korrust.
„Kokku on Eesti Seenioride Kodus 33 korterit – kuus suurt ühetoalist, 25 väiksemat kahetoalist ja kaks ühetoalist. Lisaks olid meie kasutada ühisruumid kolmandal korrusel, väike päikesealtaan maja katusel, muruplats pinkidega õues,” räägib Kai-Reet Kajari. „Need ühisruumid kujutasid endast kahte omavahel ühendatud korterit, kus sai bridži mängida, võimelda, sünnipäevi pidada ja majutada Eestist tulnud külalisi. Ja muidugi musitseerimiseks – majale kingiti klaver, lisaks kutsusime peaaegu igal nädalal mõne Rootsi või Eesti muusiku kontserti andma.”
Rootsis asuv Seenioride Kodu on aktsiaselts, kus maja elanikud ise on aktsionärid. Majja korteri saamiseks on selle avamisest peale püsinud järjekord – juba 2005. aastal elas Suur-Stockholmis ligi 1000 üle 75aastast Eesti taustaga pensionäri.
„Majja kolides maksin teatud kindla summa aktsiatasuks, tagasi Eestisse kolides sain selle nn garantiisumma tagasi. See oli minu jaoks kindel rahapaigutamise viis,” ütleb Kai-Reet Kajari. Lisaks tuli iga kuu tasuda korteriüüri.
„Kuna rentisin koos elukaaslasega suurt kahetoalist korterit, kus oli isegi Soome saun, oli meie üür kõige kõrgem – ligi 5000 Rootsi krooni kuus. Täiesti mõistliku suurusega üür Rootsi mõistes. See oli kindel summa, läbi terve aasta ühesugune ja maksta tuli alati üks kuu ette. Üle 55aastastele kehtis määramata tähtajaga valdusõigusega üürileping (rootsi keeles tillsvidare), noorematega sõlmiti kaheaastane valdusõiguseta üürileping võimalusega seda iga kahe aasta möödudes pikendada. Üksik lähedasteta pensionär võis majas elamiseks riigilt taotleda kuni 2000 krooni suurust toetust.”
Arstiabi sai sealsamas lähedal asunud polikliinikust, lisaks võis igaüks tellida endale isikliku abistaja. „See teenus maksis viis eurot tund! Kui ma Eestis vajasin pärast südamelõikust samasugust abistajat, küsiti selle teenuse eest 15–20 eurot tund! Alles pärast pikka paberimajandust ja ametnike vahet jooksmist sain mõistliku tunnihinnaga abistaja.
