Hooldekeskuse juht: väärikas vananemine on Eesti inimestele järjest olulisem

Lõuna-Eesti Hooldekeskus ASi juht Ülo Tulik

FOTO: Erakogu

Me kõik võime end ühel päeval avastada olukorrast, kus me ise või mõni meie lähedane on saanud väga vanaks või sattunud mõne keerulise ja tänase meditsiiniteadmise juures ravimatu haiguse kütkesse. Kindlasti soovime esmalt oma lähedast ise aidata ja talle igapäevaselt toeks olla, kuid kui kaua me seda jõuame? Kuu, aasta, kaks aastat?

Kas me oskame lähedasele psühholoogiliselt toeks olla ja jõuame oma muu elu kõrvalt teda piisavalt toetada – nii vaimselt, füüsiliselt kui ka materiaalselt? Kui enam hästi ei jõua, mida siis teha? Need on keerulised küsimused, mis kahjuks võivad meie kõigi igapäevaellu tulla.

Hooldekodude olemus on muutunud

Eestis on hooldekodu mõiste ja olemus viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud. Nõukogudeaegsed hooldeasutused on tänaseks minevik. Ühiskonnas toimunud muutused toonud kaasa traditsiooni hääbumise, kus eakad või puudega inimesed on eelkõige oma perekondade ja laste hooldada. Me oleme jõudnud paarikümne aastaga seisu, kus hooldekodusse saatmine pole hoolimatute sugulaste sünonüümiks, vaid üks tavapäraseid võimalusi väärikalt vananeda.

Me oleme jõudnud paarikümne aastaga seisu, kus hooldekodusse saatmine pole hoolimatute sugulaste sünonüümiks, vaid üks tavapäraseid võimalusi väärikalt vananeda.

Vale on arusaam, et hooldekodu teenuse peab kinni maksma teenuse saaja või tema lähedased. Pikki aastaid tõlgendasid paljud ametnikud perekonnaseadusest lähtuvalt, et kogu vastutus vanainimese eest lasub lastel ja lähedastel.

2016. aastal jõustus Eestis uus sotsiaalhoolekande seadus, mille järgi on sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja vältimatu sotsiaalabi andmist kohustatud korraldama abivajaja elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus. Eakatele osutavad kohalikud omavalitsused kõige sagedamini kodu- ja üldhooldeteenust.

Sotsiaalhoolekande seadus annab selge teadmise, et kui peres tekib üldhooldekodu teenuse vajadus, siis kohamaksu pärast ei tohi pere enda toimetulek kannatada. Ja kui selgub, et inimese sissetulekud ei võimalda kogu kohamaksu tasuda, peab tekkiva vahe katma kohalik omavalitsus.

Arusaadav, et kohalikud omavalitsused ei suuda praeguse rahastuse juures sotsiaalhoolekande seaduse alusel pandud kohustusi täita. Siinkohal peab lahenduse leidmisele kaasa aitama riik ja tegema seda kohalike omavalitsuste kaudu, kus on olemas teave inimeste vajadustest ja finantsvõimekusest.

Toon ühe näite. Käesoleva aasta aprillis avasime Kanepi vallas looduskaunis Erastveres uue hooldekodu - Kanepi Kodu. See kodu pakub suurepärast võimalust nii üldhoolduse kui ka dementsete inimeste hooldusel. Mis eristab Kanepi Kodu mitmetest teistest Kagu-Eesti hooldekodudest on see, et seal hakatakse pakkuma ka esmatasandi meditsiinilist teenust.

Uues kodus hakkavad tööle nii meditsiiniõed kui ka füsioterapeudid, et pakkuda kõikidele elanikele parimat võimalikku tuge. On ju eakatele inimestele tähtis, et esmatasandi meditsiiniline abi oleks tema jaoks käegakatsutavas kauguses.

Uus Kanepi Kodu läbis enne selle käikuandmist sanitaarremondi ja maja sisustati uue mööbli ja uute seadmetega - alates köögist ja lõpetades majas vajaminevate hoolduseadmetega. Kokku oli investeeringute maht märkimisväärne. Me teame, et Lõuna-Eestis ja laiemaltki on hulk vanureid, kes sooviksid väärikalt vananeda kvaliteetses vanadekodus, kuid omavalitsused ei suuda oma kohustusi täita. See on üks peamisi põhjuseid, miks on meil jätkuvalt uues hooldekodus omajagu vabu kohti, kuigi nii riik kui omavalitsused kinnitavad pidevalt, et hooldekodudes kohti napib.

Topeltkontrolle pole vaja

Üks mure, millest hooldekoduse puhul ei saa mööda vaadata, on kontrollide tihedus ja nenda omavahelise koostöö puudumine. Hinnates seda, kuidas eri ametkonnad teostavad hoolekandetöö üle järelevalvet, väidan, et kontrolliga on ületatud igasugune ratsionaalne ja tervele mõistusele vastuvõetav piir.

Võin veel lisada, et ametite omavaheline koostöö on täiesti puudulik ja seetõttu paljud kontrollid dubleerivad üksteist. Hoonesse ligipääsetavust ratastooliga või ilma kontrollivad meil päästeamet, terviseamet, õiguskantsleri büroo ja lõpuks hiljuti teatas, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Amet soovib ka seda kontrollida. Tõepoolest mõnel päeval näen kontrolle rohkem kui oma töötajaid.

Tõepoolest mõnel päeval näen kontrolle rohkem kui oma töötajaid.

Kontrollide ülemäärasusest on tuua kogemus, kus üks Lõuna-Eesti Hooldekeskust väisanud kontrolöridest esitas meie maja juhile küsimusi ja kaks kirjutasid üles vastuseid.

Kui kokku võtta, kuidas praegust olukorda paremaks muuta, siis kõigepealt on vaja koostöös kohalike omavalitsustega panna paika üldhooldekodude rahastamisküsimused.

Kaotame selles sektoris eraettevõtete ja kohalike omavalitsuste ebavõrdse kohtlemise ning paneme meid kontrollivad ametid tööle ratsionaalselt, ilma üksteist dubleerimata. Sellisel juhul on ka lootust, et hoolekandeteenus jõuab kõigini.

Tagasi üles