Kas sada aastat tagasi emotikone polnudki? Oli küll!

Tõnu Ots
, psühholoog
Copy
Foto: Shutterstock

Kui sind internetis ei ole, pole sind olemaski, kõlab tänapäevase elutarkuse loosung. Tõsi, olen seda oma internetivabal katseperioodil ise kogenud: lapsed ei saanud õnne soovida, klubid ei saanud kutseid saata. Isegi vald ei saanud oma üritustest teavitada, kuigi meil pole veel ühegi seadusega tehtud kohustuslikuks arvuti, telefoni, interneti või meiliaadressi omamist. Elukoht ja koos sellega postiaadress on kohustuslik, kuid virtuaalse info jälgimine mitte.

Praegu, Eesti 100. sünnipäeva tähistamise ajal tunduvad mõistetavad laste või lapselaste küsimused: kuidas teie üldse elada saite, kui polnud ei raadiot, telerit, nutitelefoni, Facebooki ega internetti? Kuidas teie suhtlesite?

Midagi sarnast olen minagi kunagi nooruses küsinud. Kui olin vast kümnene, küsisin vanaemalt, kes oli sündinud ja elanud paarkümmend aastat ka 19. sajandil, kuidas tema noorena lõbutses. Siis jutustas ta mulle asju, mille päris mitmekümneks aastaks unustasin, kuid nüüd ise „ürgvanakese” staatuses oma lastelaste küsimustele vastates meenutama hakkasin.

Muidugi olid ka minu vanaema nooruses 100–120 aastat tagasi teater, kontserdid, tantsuõhtud ja seltsielu sagedaste noortepidudega. Aga siis oli ka midagi, mis oma eesmärkidelt praeguse virtuaalsuhtlemise sarnane oli. See oli salongides räägitud salakeel.

Tõsieluline seltskonnakeel – lilleflirt

Salongiüritustest teame ehk kunagist elu kajastavate filmide kaudu. Koguneti mõne rikkama või tuntuma inimese saali või võõrastetuppa ja lauldi, loeti luuletusi, klatšiti, tantsiti. Kaugeltki mitte kõik kogunenutest polnud omavahel tuttavad. Neile oli suhtlemise hõlbustamiseks meie veebisuhtlemise eesmärgiga sarnane tõsieluline seltskonnakeel – lilleflirt.

Meil on praegu eesti keele aasta, kuid meie armsat emakeelt on hakatud peaaegu normaalsusena rikastama arvutiklaviatuuri sümbolitega – emotikonidega. Midagi taolist oli ka väga ammu. See oli suhtlemine lillede keeles.

Umbes 1800. aasta paiku see keel tekkis ja hakkas seltskonnas levima. Ei olnud kombeks kõiki oma mõtteid ja arvamusi kohe laiali laotada ja siis leiutati võimalus need lillede keelde šifreerida. Sõnumid, mida lilled tookord kandsid, on püsinud mingil määral tänaseni, kuigi nende tähendus pole enam kaugeltki nii oluline kui tookord seltskonna- ja salongisuhtlemises.

Lillede keele aabits

Igal üksikul õiel oli kinkimisel kindel tähendus.

Valge suur õis tähendas puhtust, süütust ja ka leina. Kui daam tuli seltskonda, valge õis juustes, tähendas see, et tema süda on vaba. Sama tähendas valge õis ka härrasmehe pintsaku revääri nööpaugus. (Sealt tekkinud kombe kohaselt on praegugi klassikalise ülikonna pintsaku revääris tarbetuna näiv nööpauk.)

Tulipunane õis (eriti nelk) daami juustes rääkis salaarmastusest, selle otsimisest või armumise valmidusest. See sümbol kehtib ka tänapäeval – kire ja armumise sümbol on tulipunane nelgiõis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles