Väärikasse ikka jõudmine ei tähenda, et tuleb elada tagasitõmbunult ja üheülbalisi päevi õhtusse veeretades, leiavad tegusad saarlased, kes oma aktiivsusega annaksid silmad ette ka nooremate põlvkondade esindajatele.
Tegusad väärikad: peaasi, et igav ei hakkaks!
8. mai 2019, 00:23
Arnold Lokna (73):
Mis ma nüüd nii väga tegutsen, aga hakkama peab ju saama. Suhtlema peab ja tegevust peab ka olema. Kui kõik päevad oleks ühesugused, hakkaks ju igav! See on põhjus, miks näiteks mesilasi pean ja Saaremaa seeniormeeste klubisse kuulun.
Kunagi 90-ndate alguses, kui taastuvenergiast rohkem rääkima hakati, olin suur huviline ja püüan end ka selle valdkonnaga kursis hoida.
Internetis loen ja suhtlen ka – seda saab ju teha nii kaua, kui jaksad istuda ja sõrm jõuab klahve vajutada.
Aino Liigsoo (77):
Päris selline ma pole, et ei püsi pudeliski paigal, aga tegutseda meeldib mulle küll. Olen seotud Saaremaa merekultuuri seltsiga – käisime nüüd talgupäeval kalmistul meremeeste haudu korrastamas, samuti plaanin mõne nädala pärast minna koos seltsiga väljasõidule Hiiumaale. Samuti ootab ees reis Arvo Pärdi keskusesse.
Väärikate ülikoolis käin ka – mitmendat aastat, seda ei oskagi enam arvestada.
Kuulun tantsuansamblisse Marleen – eelmisel nädalal avasime kübarapeoga Kuressaare suvehooaja. See on minu jaoks lausa kohustus – ma ei saa ju oma tantsupartnerit üksi jätta. Meil on väga tubli grupivanem Heldi Sepp – tema on nii hea organisaator, et paremat ei oskaks tahtagi. Meil on väljasõidud, kohtumised teiste tantsurühmadega, käime neil külas ja kutsume ka ise neid külla.
Meeldejäävad on ka pikemad reisid – tänu oma pojale, kes aastaid Norras elas, olen saanud mitmed korrad Norras käia, samuti olen külastanud oma sugulasi Ameerikas.
Mina ei arva, et eakad peaksid jääma koduseinte vahele – ikka suhelda tuleb! Ka minul on elus olnud raskeid aegu, aga teised utsitasid mind kodust välja tulema ja suhtlema.
Nüüd saan tegelda ka selliste asjadega, milleks varem, kui alles tööl käisin, aega ei jagunud.
Reisimine, suhtlemine ja huvitavate asjadega tegelemine ning uued tutvused teevad elu põnevaks. Tunnen, et elan ka iseendale ja elu on ilus!
/nginx/o/2019/05/07/12143947t1h38e0.jpg)
Arnold Nõmm (71):
Öeldakse, et terves kehas terve vaim – sinnapoole olen ikka püüelnud. Minu käest on mitu korda küsitud, et mis sa, vanamees, enam jooksed, aga ehk on sellest ikka midagi abi olnud. Viis aastat tagasi hakkasin jooksma ja selle viie aasta jooksul pole ma haige olnud. Järelikult liikumine ikka mõjub tervisele hästi. Mu tehnikumi grupikaaslane Rakverest jookseb ka – tema on juba kuus-seitsekümmend maratoni läbi jooksnud.
Eelmisel aastal läbisin iga päev 5,5 km. Sel aastal olen püüdnud käia jooksmas ülepäeviti, korraga 8,5 km. Käin rattaga sõitmas või koeraga jalutamas, ikka kuus-seitse kilomeetrit. Kahe nädala sees oli Saaremaal kolm jooksuüritust, millel osalesin. Sarma seeriajooks on kohe tulemas.
Kuna enamus suuri jooksuüritusi on alles ees – poolmaratonid ja muud säärased võistlused –, siis pean rohkem trenni tegema. Juunis toimuvad Narvas Eesti meistrivõistlused poolmaratonis, siis tulevad järjest Eesti meistrivõistlused ja seenioride meistrivõistlused, Tallinna maraton ja meie oma Ultima Thule. Seega – paras möll.
Ega ainult jooksmine ole see, mis mind nendele võistlustele meelitab. Suhtlemine ikka ka. Kuna elan siin maal üksi ja ümberringi inimesi pole, siis tahaks ju aeg-ajalt rahva hulka pääseda. Kontsertidel meeldib mulle käia – kui on korralik muusika – ja pidudel tantsimas samuti. Mustjalas, kui mind osavalla parimaks sportlaseks valiti, oli tore pidu.
Inglise keelt õpin ka Kuressaare päevakeskuse kursusel sügisest saadik. Nüüd tuleb küll suvevaheaeg peale, aga sügisel läheb õpe jälle edasi. Keeleoskus ju mööda külgi maha ei jookse. Eks ikka iseendal tuleb hoolitseda selle eest, et igav ei hakkaks. Mina pean saama rahva hulgas käia vähemalt korra nädalas.