Kui tekst on lähedalt vaadates udune - kas elustiil ennetaks nägemisprobleeme?
8. veebruar 2019, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/08/02/3247761t1h8bf2.jpg)
Nägemisprobleemid on üle 40-aastaste sagedane mure. Enim on raskusi lähedale nägemisega, selgus prilliläätsede tootja Essilor uuringust. 82 protsendil vastanutest on jäänud «käed liiga lühikesteks» ehk nad on pidanud lugemisel teksti selgeks nägemiseks seda silmadest kaugemale lükkama.
Probleem viitab presbüoopiale ehk ealisele kaugnägevusele, mille esimesteks sümptomiteks on raskused lähedalasuvate väikeste detailide selgel nägemisel, seda eriti hämaras. Presbüoopia ei ole haigus, vaid ealine iseärasus, mida ei ole võimalik ravimite, vitamiinide, tervisliku eluviisi või toitumisega ära hoida. Samuti ei mängi presbüoopia tekkimisel rolli, kas inimene on olnud varasemalt prillikandja või mitte.
«Kõik teooriad väidavad, et presbüoopia tekib alates 40. eluaastates või hiljem, kuid tänapäeva tehnoloogia areng ja uudsed digiseadmetega seotud vajadused annavad märku, et silmad võivad muutuda prespüoopiliseks ka varem, sest lähedale nägemise vajadused on suuremad,» ütles optometrist ja Essilori Eesti esindaja Marta Port.
Nägemisprobleemide avaldumissagedus on märksa kõrgem 40. eluaastate teises pooles kui esimeses: kui 40-44-aastastest on täheldanud nägemise halvenemist iga kolmas vastaja, siis üle 45-aastastest üle poolte. Nägemisega on rohkem kimpus mehed (52 protsenti) kui naised (47 protsenti).
Kuigi presbüoopiat ei ole võimalik ennetada, on sellega võimalik kenasti koos elada. Kõige tõhusamiks abivahendiks on progresseeruvad ehk mitmevaatelised prillid, mis lahendavad samaaegselt mitu nägemisprobleemi, tagades selge nägemise nii lähedale, keskdistantsile kui kaugele.
Pordi sõnul on oluline käia vähemalt kord aastas nägemiskontrollis ning kanda optometristi väljakirjutatud nägemiseks korrigeerivaid vahendeid. «Millegipärast pelgavad eestlased silmaarste-optometriste ning prillide osas levib veider arusaam, et kui kord prillid ette panna, siis enam nendest lahti ei saa. Nii see tõesti on – põhjuseks ei ole aga mitte prillide kandmine, vaid loomulikud muutused silmanägemises ehk plusstugevuse vajaduse püsimine ja suurenemine. Prillid ja läätsed on lihtsalt ainuke viis, kuidas vanusest tingitud nägemishäiretega oma elu lihtsamaks teha ning nende tugevust tuleb korrigeerida nii palju kui vaja, kasvõi kolm korda aastas,» kirjeldas ta.