Süsteem jooksutab pöördumatult haigeid: paarikümne päeva järel tuleb leida koht uues haiglas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/05/11551031t1h2e70.jpg)
Kuna haigekassa maksab tervishoiuteenuste eest juhupõhiselt, tähendab see päriselus seda, et õendushaiglasse suunatud raskete haigete lähedased peavad iga paarikümne päeva tagant leidma patsiendile uue haiglakoha.
Kui patsient pole peale aktiivravi päris terve, vaid vajab ööpäevaringset õe ja hooldaja teenust, suunatakse ta edasi õendushaiglasse, kirjutab Med24.
«Väike osa õendushaiglas olevatest patsientidest kosuvad ja lähevad sealt koju, kus saavad hakkama,» rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse juhataja Pille Sillaste. «Küllaltki suur osa on sellised, kes surevad õendushaiglas ja kellest pole mingit kojuminejat. Nad vajaksid tegelikult nn õenduskodu teenust, kus õenduse osa on veidi väiksem kui statsionaarses õendusabis. Neid ei saa ka hooldekodusse panna, sest nende tervislik seisund vajab meditsiinilist pädevust. Seal seda pole.»
Õendusabi eest maksab haigekassa 85 protsenti, ülejäänu tuleb leida patsiendil või lähedastel. Sillaste sõnul on see eraldi probleem, sest paljudel pole teenuse jaoks raha. See maksab ca 11 eurot päevas ja kõik igapäevaselt tarvitatavad ravimid tuleb ise muretseda.
Sillaste tõi näite. Eelmise aasta novembris kutsuti EMO-sse palliatiivravi meeskond konsulteerima haiget, kelle oli kodunt leidnud tema tuttav. 62-aastane patsient oli olnud oma väljaheidetes. Kaalus 18-20 kg. Kõik suuremad liigesed jäigastunud nii, et põlved olid vastu lõuga. Eelmisel aastal insuldi järgselt vasak hemipleegia ja afaasia. Oli olnud pea kaks kuud õendushaiglas ja seejärel võttis mees koju – ei olevat olnud raha maksta selle eest ja abikaasast pole ka asjaajajat, et ühest haiglast teise vedada.
«Kui seda kokku võtta, siis on ikka päris hirmus: 21. sajand, Tallinna linn ja inimene sellises olukorras,» lausus Sillaste.
Üks suur probleem on selles, et teenus on juhupõhine. Nii mõnegi õendushaigla kodulehel seisab, et teenuse kestvus sõltub patsiendi tervislikust seisundist, kuid on keskmiselt üks kalendrikuu. Sageli on see isegi lühem, aga mitte sellepärast, et haiged saavad terveks, vaid praktilistel kaalutlustel. Sillaste selgitas, et haigekassa ei sõlmi lepingut mitte vooditest lähtuvalt, vaid annab haigusjuhud ja selle keskmise maksumuse. Üks patsiendi juht on see, kui ta tuleb haiglasse ja läheb ära. Haigusjuhu keskmiseks pikkuseks tuleb tema sõnul ligi 24 päeva, kuna osa juhud on lühemad ja osa pikemad. Sillaste nentis, et paberil on kõik õige, sest patsienti võib pikemalt sees hoida. Kui patsient on väga kaua sees, siis saab 60 päeva kaupa arveid teha. Varem pidi selleks haigekassa nõusolekut küsima, nüüd enam mitte, aga iga hetk peab olema võimeline haigekassale ära põhjendama selle, miks ta ikka jätkuvalt õendust vajab.
«Kui patsient on kaua sees, siis on haiglal juhte oluliselt vähem, aga haigekassa tahab võibolla 1000 juhtu aastas,» ütles Sillaste. «Pead juba sellepärast haige välja kirjutama, et sul tuleks uus haige, uus lugu, uus juht – muidu sa ei tee oma lepingut täis ja järgmine aasta haigekassa rahastus väheneb. Ühtpidi on kõik korrektne, sest keegi ei käsi patsienti välja kirjutada, aga samas on eriti väikesed haiglad – kuigi ka suured jälgivad oma juhte vägagi – sundseisus. Nad peavad kuidagi rahadega välja tulema.»
Sillaste sõnul on reaalne olukord selline, et raskelt haige patsient tõstetakse keskmiselt iga 20 päeva tagant jälle raamile ja lähedased peavad otsima järgmise õendushaigla. «Haige, kellel on niigi paha olla, peab iga 20 päeva tagant minema uude kohta, kohanema uue keskkonnaga,» seletas ta. «Nad liiguvad nii iga 20 päeva tagant! See on absurdne. See ei ole inimesekeskne meditsiin.»
Õendusabihaiglates on pikad järjekorrad. Seega peale selle, et lähedane peab otsima uue haigla, peab panema patsiendi sinna varakult järjekorda. Saatekirja on vaja juba järjekorda panekul, kuid perearstid ei tohi seda anda õendusabisse suunamiseks, kui patsient on juba statsionaarsel õendusabiteenusel.
«Jälle peab leidma eriarsti või perearsti, kes kirjutab uude haiglasse saatekirja – 20 päevaks!» ütles Sillaste. Ta lisas, et kuigi teenus niigi odav ja kahjumit tootev, soovib haigekassa teha lepinguid madalama koefitsiendiga ehk maksta veelgi vähem. «Kuidas saabki antud teenus muutuda paremaks ja inimlikumaks?» küsis ta.
Loe lugu täismahus Med24 portaalist.