Kogumine sodikorjajat ennast ei vaeva

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pilt on illustratiivne

FOTO: Caters News Agency/Scanpix

Inimesel, kelle lähedane talletab kõike, mille üldnimetajaks võiks olla sodi, on kuri varem või hiljem karjas.

Vanasti imestasin üht oma sugulast, kelle riidekapil ei läinud uksed kinni, nii palju oli seal rõivaid, esikus polnud kohta, kuhu astuda, sest see oli maast laeni jalanõusid täis. Kusjuures ta ei vahetanud sugugi kolm korda päevas tualette ega muutnud oma väljanägemist, nagu oleks võinud selle kõige põhjal arvata. Vastupidi, kandis kogu aeg enamjaolt üht ja sama univormi.

«Milleks sulle nii palju hilpe, kui sa neid kunagi ei kanna?» küsisin ükskord naiivselt. Sugulane vaatas mind mõistmatult. «Kust sa võtad, et ma ei kanna?» küsis siis vastu. «Kindlasti panen ühel päeval selga! Igatahes on need mul olemas.»

Igatahes olid need tal tõesti olemas, siin polnud midagi vaielda. Üks pikk naaritsakasukas polnud kordagi ilmavalgust näinud, ootas õiget aega. Millal iganes see õige aeg pidi olema, seni polnud see saabunud.

See, millest keegi siin elus tuge ja turvatunnet leiab, ongi äärmiselt erinev. Meil kõigil on midagi – kellel töö, kellel eneseteostus või raha, asjad, suhted, kellel mis.

Niikaua, kuni riidekapp, mille uksed peab jõuga kinni tõukama, asub su enda isiklikus ruumis, ongi minu arust kõik hästi. Isegi kui oled nii palju träni endale kokku kandnud ja alles hoidnud, et saad näiteks kolmetoalises korteris ainult imetillukest kööginurka kasutada, sest ülejäänud ruutmeetrid on mattunud asjade alla, ei peaks kellelgi selle kohta ütlemist olema. Aga kui pead oma elu- ja õhuruumi jagama ka teiste inimestega, muudab see muidugi asja. Paradoksaalsel moel tekib siis situatsioon, kus sinu isiklikust turvapadjast saab äärmiselt efektiivne löögirusikas, mis hävitab kaaskondlaste turvatunde jäägitult.

See on haigus, sinna pole midagi parata

Sõbranna pani alati validoolitableti keele alla, kui tema eakas isa suvel sanatooriumist tagasi jõudis. Need kaks nädalat oli nimelt ainuke aeg aastas, kui sõbranna sai juhust kasutades isa toas suurpuhastuse teha.

Lisaks sellele, et tohutu suurte prügikottidega kanti välja kõikvõimalikku pahna – kilekotte, pudeleid, purke, konservi- ja pappkarpe, etikette, ajalehti-ajakirju, pabereid, plast-, puit- ja metallijubinaid ning issand ise teab, mida kõike veel –, sai lõpuks puhtaks pesta ka põranda ja kardinad, kloppida ja puhastada vaiba, panna asemele puhtad voodiriided ja lauale lina, tuulutada ruumi. Muul ajal ei lubanud isa oma tuppa kedagi, ammugi siis, et keegi tohtinuks seal korda luua.

Aga aastaga jõuab kultuurkiht, mida hoolega kasvatatakse, kasvada tohutuks. Otse loomulikult hakata ka haisema. Kui me räägime näiteks konservikarbist või mahlapakist, siis ega isa neid enne ladustamist puhtaks ei hakanud pesema.

Nii et kui sanatooriumiaeg sai otsa ja isa oli taas koju oodata, siis ütles sõbranna validooli krõbistades, et on järjekordseks hüsteeriahooks valmis, ja pani kiirabinumbri aegsasti kiirvalikusse.

Iga kord hüsteeriat ei järgnenudki. Eks isa jäi ka kogu aeg vanemaks, nii et jõudu vilet üles võtta hakkas nappima. Ükskord oli isegi heameelt ilmutanud, et tütar tema toa nii ilusti korda oli teinud. Pealegi oli seal nüüd ju jälle rohkem ruumi taas asju korjama hakata. Sest just nõnda see alati läkski.

«See on haigus,» ohkas sõbranna, «sinna pole midagi parata. Ma ei saa hakata vanainimest traumeerima, et käin ja viskan tal asju ära.»

Sõbranna isa oli olnud kõrgkoolis õppejõud. Kalduvus kõike koguda saatis teda elupäevad – näiteks köögikappides oli teepurke aastast 1961, mil majja sisse koliti, aga ära visata neid mingil juhul ei tohtinud –, elu lõpuaastatel asi muidugi eskaleerus.

Imetlen sügavalt sõbranna kannatlikkust, suuremeelsust ja armastuse suurust oma vana isa vastu.

 

Tagasi üles