82-aastane Ilme peab külapoodi suhtlemissoovist (1)

Sten Torpan
, Toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil: arvelaud ja kaal. Pilt on illustreeriv.
Pildil: arvelaud ja kaal. Pilt on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Veerand sajandit Muhumaal kauplust pidanud 82-aastane Ilme Auväärt on maakonna vanim poepidaja ja peale selle lihtsalt hea inimene, kirjutab ajaleht Saarte Hääl.

Soliidses eas naisterahvas hoiab kaupluse avatuna pigem suhtlemissoovist. «Oluline on suhtlemine, lapsed on läinud oma teed, elavad oma elu ja abikaasat ei ole enam ammu,» räägib Mõisakülas Muhu põhjaringi äärde jääva Lumiste poe omanik Ilme Auväärt.

Talvisel ajal astub poest päeva jooksul läbi kümmekond inimest, nii et kasumi tagaajamisest selle kaupluse puhul rääkida ei maksa. «See on nii väike lisa, kui ma kütte ja kulud maha võtan, siis 50 eurot jääb kätte,» tõdeb Ilme, kes arvete kokkulöömisel kasutab kassaaparaadi kõrval ka vana head arvelauda.

Kaupluse sortiment on hõre, kuid arvestades ostjate vähesust pigem elutark. Põhikaup tuleb Enserdist – kommid, purgisupid, joogid, alkohol ja majapidamistarbed. Pärnu hulgimüügifirma Roverto kannab hoolt liha ja piima eest. Saare Leib ja Karja Pagar varustavad pagaritoodetega, kuigi Ilme peab vajalikuks lisada, et leiba ei söö siinne rahvas enam peaaegu üldse.

Poepidaja sõnul ostab ta kogu kauba oma raha eest, võlgu ta midagi riiulitele kuhjamiseks sisse ei võta. Raha kauba all kinnihoidmist Ilme endale lubada ei saa. Kui toidukaubal hakkab säilivusaeg lõppema, näiteks piimal, annab kaupmees selle ka muidu ära. «Rahvas on vaesuses,» põhjendab Ilme oma suuremeelsust. Reeglina võtab ta kaupa sisse parasjagu nii palju, et midagi üle ei jää.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles