Jaan Tammsalu: üksindusest, vanadusest ja surmast

Jaan Tammsalu Foto: Toomas Huik

Siit ilmast üksinduses lahkumine võib kiriku abil olla rahulik, kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu.

Millal see oli, kui talle öeldi telefonis: «Ma pean nüüd lõpetama, helistan sulle homme.» Ta ei mäletanud täpselt, aga see lubadus anti talle vähemalt mõni kuu tagasi. Loomulikult lubaja ei helistanud. Tal oli liiga palju tegemist, elu oli nii kiire.

Linnapea pildiga sünnipäevaõnnitlus oli tal aukohal. Kui mõni sugulane külla tuli ja seda aukohale seatud kaarti nägi, manati enamasti näole grimass. Mõni ütles ka midagi teravat. Millal nad ise talle aga mõne kaardi või kirja saatsid? Väga ammu. Nemad on nüüd arvutiinimesed. Neist paljudel on lausa sadu Facebooki sõpru. Peamiselt on nendeks muidugi küll inimesed, keda nad kordagi näinudki pole. «Palju õnne» kirjutavad nad neile. See on lihtne, sest süsteem tuletab meelde. Aga teda, kellele lubati peagi helistada, selles süsteemis ei olnud. 

Üksildased, neid on väga palju. Paljud neist on loobunud lootmast, et äkki keegi… Nad vaatavad pigem filme ja elavad ise elamata kaasa eludele, mida tegelikult ei ole – eludele, mida mängitakse. Paljud mängijadki on päriselus üsna üksildased. Ansambel The Beatles laulis kord kõikidest üksildastest inimestest, korrates taas ja taas fraasi «all the lonely people». Kas nad laulsid ka meist või nendest, kes tänu meile on üksildased?

Abielu asemel kakluselu

Kuulsin kord lugu inimestest, kes olid olnud väga kaua abielus, kuid nende laste arvates ei olnud see mitte abi elu, vaid pidev kakluselu. Lapsed olid juba suured ja vanemate abielu ümmargusel aastapäeval kinkisid nad vanematele ühe väga kalli seansi Londoni kuulsa abielunõustaja juurde.

Vanemad ei mõistnud, miks lapsed sellise mõttetu kulutuse tegid, kaklesid pikalt selle üle, kes on lapsi nii valesti kasvatanud, et neist täiskasvanuna on saanud raha tuuldeloopijad.

Pärast pikka vaidlemist said nad mõlemale sobiva aja aga kokku lepitud ja läksid. Tee peal said vaielda. Ooteruumiski oli selleks piisavalt aega. See jätkus ka kabinetis. Nõustaja oli nõutu. Lõpuks teatas ta mehele, et ta teeb nüüd midagi sellist, mida ta iial teinud ei ole. Too peab sel ajal aga korralikult tugitoolis edasi istuma. 

Ta läks ja suudles naist. Naine oli nii jahmunud, et ei märganud vastu hakata. Nõustaja lõpetas, vaatas mehele otsa ja teatas: «Teie abikaasa vajab seda vähemalt kord päevas!» Mees jäi mõttesse ja lõpuks ütles: «Teie seanss on nii kallis, et saan oma abikaasa teie juurde tuua vaid kord kuus.»

Kunagi laulsime või vähemalt kuulasime üht ilusat laulu, milles oli palve: «Puuduta mind!» See ei olnud kiirelt vananevate nutitelefonide palve. See võib olla meie kõrval olevate inimeste hääletu karje.

Üksildased, kellel tegelikult on lähedased

Kui mõtleme üksildaste peale, mõtleme ehk esmalt üksi elavate inimeste peale. Kusagil metsatalus elava memme või leseks jäänu peale – inimeste peale, kellel pole ühtegi lähisugulast. Usun, et suur osa üksildastest elab tegelikult teiste inimeste kõrval ja neil on piisavalt lähisugulasi, kes võiksid... neil ei ole enda meelest aga lihtsalt aega.

Meenub üks vanaema, kes mulle oma lapselapse matuste eel ütles, et ta on õnnelik. Kohkusin selle peale ära, sest kuidas saab olla õnnelik keegi, kelle lapselaps on väikese poisina õnnetult surma saanud.

Ta seletas, et kui tema lapselaps oli neljane, hakanud ta vanaemale aeg-ajalt helistama ja küsima: «Vanaema, kas sul oleks vaja sellist asja nagu minu hoidmine?»

See vanaema ütles nüüd, et ta on õnnelik, et iga kord, kui ta lapselaps seda temalt küsis, oli ta vastanud, et tal oleks väga vaja sellist asja, nagu oma lapselapse hoidmine. Ta lisas, et ei suudaks endale ette kujutada, mis tunne oleks tal täna, kui ta oleks vastanud, et tal on tähtsamat teha. Tema lapselaps oli kaheksa-aastane, kui õnnetus ta siit viis.

Mulle tundub, et osa meist on jäänud üksildasteks seepärast, et neil pole kordagi olnud vaja selliseid asju nagu oma aja kinkimine neile, kes on seda kord neilt oodanud.

On muidugi ka teistsuguseid põhjuseid ja on ülekohtuselt üksildasteks jäetuid. Kuid põhjuste otsimine ei vii edasi. See võib muuta veelgi kurvemaks, tekitada süütunnet. Pigem tasuks otsida väljapääsu. Need, kes veel suudavad, võiksid otsida mõne tegevuse, mis aitab neil inimeste keskele tulla.

Kõige vähem üksildased on need, kes teevad midagi head neile, kes on üksildasemad, õnnetumad kui nemad. See, kes jääb oma mõtetes tiirutama vaid oma ego ümber, teisi süüdistama ja ennast haletsema, on nagu tugitoolis kiikuja, kes ei saa aru, miks ta eriti edasi ei liigu.

Aasta Toronto eestlaste keskel elades imestasin, kui paljud on leidnud mingi tegevuse, mis neid vähemalt kord nädalas teiste keskele toovad ja midagi tegema panevad. Regulaarsed tegevused kirikutes, maakondlikes seltsides, üliõpilasorganisatsioonides ja palju muud. Üksildus taandub, kui taipad, et oled millekski kellelegi vajalik.

Paljud kiitlevad sellega, et Eestis elavad inimesed olevat Euroopa Liidu uskmatumad. Ma ei usu seda. Paraku on aga õige see, et paljud ei kuulu kirikutesse või kuuluvad – on ristitud ja ehk isegi leeritatud, aga on selle unustanud. See võib olla üheks põhjuseks, miks meil on nii palju inimesi, kes on üksildased, ja neidki, kes ei märka midagi, mille eest olla tänulikud.

Mäletan üht dokumentaalfilmi, milles üks eesti memm rääkis sellest, kuidas ta on leiutanud erisuguseid võimalusi, et üksi talus hakkama saada. Lõpuks ta teatas, et elab üksi, aga ei ole üksi. Seletas, et tal on Jumal. See, kellel on elav suhe elava Jumalaga, ei jää üksi. Jumalatul on raskem.

Aga üksildased haiglates, vanadekodudes, pansionaatides. Need, kellele enam ei helistata, kellel külas ei käida?

Olen kindel, et paljud haiglad ja vanadekodud ja pansionaadid on õigel teel, kui nad on leidnud võimaluse palgata inimesed, kes oskavad kuulata, lohutada, julgustada, juhatada. Kaplanid, kes on selleks koolitatud.

Kui nüüd seda lugedes keegi protestivaimust paisub, tasuks ehk enne mõtelda, et suur osa nendest, keda need kaplanid võiksid aidata, on ristiinimesed ja loomulikult võiks nende jaoks, kes vajaksid abi, kuid ei taha suhelda kaplaniga, olla psühholoogid, kes oskavad selliseid inimesi aidata.

Hirm surma ees

Paljud üksildased tunnevad hirmu.

Surmahirm võib muutuda nii suureks, et inimene, kelle aeg siin on täis saanud ja kellele oleks parem, kui ta ei peaks siin enam vaevlema, piinlema, võiks sellest elust lahti lasta ja uinuda.

Paraku paljud ei julge lahti lasta, sest nendel on hirm tuleva ees.

Nii kummaline on see, et inimesed, kes eitavad Jumala ja sellega ka surmajärgse elu olemasolu, kardavad seda, mis tuleb siis, kui see elu siin lõppeb. Piibel ütleb selle kohta: «Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.»

Süütunne, taipamine, et on vähe armastatud ja hoolitud, tekitab paljudes lävelseisjates surmahirmu. Kirikul on sellelegi lahendus. See on piht, pattude andeksandmise kuulutus ja armulaud – laud, millelt pattudest lahtipäästetu võib vastu võtta Jumala armu.

Oi, millise rahuga on saanud minna paljud, kes on vaimuliku kutsunud enne siit äraminemist.

Taas tuleb meelde üks naine, kellest ihust oli vähk võtnud väga palju.

Kartsin ta juurde minna, sest tema väga väsinud abikaasa oli mulle kirjeldanud tema olukorda. Kui ta juurde jõudsin, võttis mind vastu lõpmata tänulik inimene, kes rääkis mulle väga palju sellest, kuidas on Jumal teda tema pikal eluteel hoidnud ja õnnistanud ja kui palju häid inimesi on olnud sellel teel tema ümber. Võttis vastu armukuulutuse ja armulaua.

Kui lahkusin, sirutasin ette oma käe ja soovisin talle vana Iiri õnnistussooviga: «Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses!» Oi, kui kaunis oli ta naeratus, kui ta mulle vastas: «Sellest on siis ikka kasu ka, et ma nii pisikeseks olen jäänud. Ma peaksin nüüd ilusti Jumala peopesa kumerusse ära mahtuma.» Mõni päev hiljem ta lahkus. Abikaasa ütles, et suure rahuga.

Lõpetan Jaak Jõerüüdi romaanist leitud vana küsimusega: «Mille peale sa loodad, kui sul ei ole Jumalat ja mida sa kardad, kui sul ta on?» Ilusa lootuse leidmist ja olgu meie ümber võimalikult vähe üksildasi!