/nginx/o/2018/01/03/7459465t1h4d34.jpg)
Jõulude ajal vaatasin jälle kord oma vanast muusikalisest lemmikust T.Rexist kunagi ammu tehtud muusikafilmi «Born to Boogie». Nagu ikka tõusis kurku klomp ja hinge haaras magus ängistus. Siis aga hakkasin enesele märkamatult osutama tähelepanu hoopis millelegi muule, mida ma varem polnud tähele pannud ja millele isegi mitte mõelnud.
Marc Bolan oli oma headuses ikka sama, kuid need kaunid ja sel ajal veel saledad briti neidised, kes lava ees vaimustusest kriiskasid ja hipilikke lillelisi särke ning kleite kandsid ja keda politsei lausa jõuga lavale tungimast pidi takistama, neid ei olnud ma varem märganud. Tabasin end mõttelt, et need on ju needsamad minu eakaaslased, kes nüüd saareriigi poliitikute õhutusel on oma endised loosungid nagu «Unustagem sõda ja tegelgem armastusega!» nurka visanud ning kellest on saanud tõelised vihkamise võrdkujud. Kogu revolutsioonilisus on kuhugi kadunud ja järgi on jäänud vaid tigedus kõigi teiste rahvuste vastu. Ometi on see, kes laval esineb ju vähemalt ühe vanema poolt poolakas.
Mõni päev hiljem juhtusin Saksa ajakirjast Der Spiegel aga lugema artiklit, kus mitmete Euroopa riikide inimesed jutustavad oma viimase aja vaenamiskogemustest Inglismaal. Jutustan siinkohal lühidalt ümber mõned kohad sellest artiklist.
Paljud ei teagi, kes need idaeurooplased on
Kui Agnieszka Pasieczna oma laste magamistoa akna kardinad avab, vaatavad sealt sisse mitu kaamerat, mis on kinnitatud kaheksa meetri kaugusele vastasmaja seinale. Need kaamerad tahaksid nagu viie lapse emale pidevalt meelde tuletada «ma näen sind, ma jälgin sind pidevalt». Ta räägib, et nad kolisid koos oma mehega sellesse Inglismaa provintsilinna kaksteist aastat tagasi. Tööd oli ümbruskonnas piisavalt ja kõik oli kena, kuni aastani 2016. Siis ilmnesid Brexiti kampaaniate mõjul esimesed vihkamise ilmingud, mis väljendusid umbes niisugustes väljaütlemistes: «Siin on Inglismaa ja siin räägitakse inglise keeles!» või siis, «kobige tagasi oma kodumaale!». Siiani olid needsamad naabrid nimetanud Agnieszka tütart inglikeseks. Laste ema valdab vabalt inglise keelt ja poola keelt rääkis ta oma lastega. Üldse on poolakad ka teiste Euroopa rahvaste seas millegipärast kujunenud erilise vaenamise objektideks ja Ida-Eurooplaste võrdkujudeks, kuigi, mis seal salata, ega paljud inglased ei teagi, kes need Ida-Eurooplased päriselt on ja peavad nendeks näiteks avalikes parkides telkides elavaid kindla kodumaata mustlasi, kes on täna Inglismaal aga homme näiteks Hispaanias. Aga vaatame edasi, kuidas suhtutakse teistesse rahvustesse.
Teises Inglismaa väikelinnas keeldus automüüa andmast testisõiduks masinat sakslasele, kes on selles riigis elanud juba kakskümmend aastat. Ta põhjends seda sellega, et mehe juhiluba olevat Brexiti tõttu nüüd kehtetu. Aga see ei ole veel kõik. Vihkamine kasvab.
Artiklis öeldakse veel, et ülikoolid keelduvad kutsumast loenguid lugema teadlasi näiteks Hispaaniast või Hollandist. Pangad keelduvad andmast laene ja maa- ja majaomanikud nõuavad Inglismaa passide ettenäitamist. Võõra aktsendiga kõnelejate aknad aga visatakse sisse. Niisuguseid ärevaid sõnumeid vihakuritegudest lisandub maa erinevatest nurkadest iga päev. Näib, et senini paljurahvuseline Ühendkuningriik ei armasta enam teistest maadest tulnud inimesi ja seda poliitikat toetab isegi politsei, kes peaks ju olema seaduslikkuse ja korra tagaja ning soovitab abipalujatel riigist lahkuda.
Ida-Eurooplane pole primitiiv, vaid konkurent – ja konkurenti vihatakse
Näidetest olukorra kohta peaks nüüd piisama. Vaatame aga mida ütlevad asja kohta veidi kainemalt mõtlevad inglased. Selleks avasin ühe vastavatest teemadest pajatava interneti vestlusfoorumi. Nad põhjendavad seda eelkõige pettumusega oma ootustes. Kui Ida-Eurooplased hakkasid saabuma, siis arvati eriti, et tegemist on teatud liiki primitiividega, kes vajavad abi ja kellele saab vaadata ülevalt alla. Üllatuseks aga selgus äkki, et asi polnud hoopiski nii. Peamiselt oli tegemist suhteliselt hea haridusega inimestega, kes kiiresti töökogemused omandasid ja isegi karjääri asusid tegema – seega pigem konkurentidega. Konkurent aga on teadupärast alati vihkamise peamine objekt, sest mis mõte on vihata näiteks kapsaussi. Ja veel üks mõtlemapanev arvamusavaldus ühe inglasest nooremapoolse daami poolt. Nimelt kirjutab ta, et sisserändajate seas on palju ilusaid naisi, kes tihtipeale inglastest eakaaslastelt mehed üle löövad, seega jälle on mängus konkurents.
Ei ole mingi saladus, et vihkajate seas moodustavad väga suure protsendi just vanemad niiöelda «60pluss inimesed». Miks see just nii on, seda uurivad praegu sotsioloogid ja muud teadusemehed. Meil jääb antud hetkel vaid üle oodata, mis sellest suurest ühisvihkamise eksperimendist mõnede aastate või aastakümnete pärast välja tuleb ning jälgida, et me ise niisugusteks tigedusekottideks ei muutuks.
Vähem vihkamist uuel aastal!