Harilik viigipuu (Ficus carica) kuulub mooruseliste sugukonda ja taimeperekonda, kus on üle tuhande liigi, mis kasvavad peamiselt troopikas. Nende seas on võimsaid igihaljaid puid, metsikuid liaane ja hiiglasi, perekonna kuulsused on kummipuu ja sükomooripuu. Mooruseliste sugukonda kuuluvad mooruspuu ja leivapuu. Viigipuu on oma perekonnas üks väheseid heitlehiseid, kasvades umbes 10 meetri kõrguseks.
Püha puu
Viigilehega katsid end paradiisist välja aetud Aadam ja Eeva – seda motiivi tunneb kogu maailma usundilugu. Viigilehe kujutis on läbi aegade olnud armastatud motiiv nii maalikunstis kui käsitöös. Usuti, et viigipuu on hea ja kurja tundmise puu. Vanas Testamendis mainitakse õlipuu ja viinapuu kõrval ka viigipuud – seega on ta üks vanimaid pühaks peetud puid.
Klassikalistes vana aja tekstides mainivad viigipuud Homeros, Theophrastus, Dioskorides ja Plinius. Roomlastele oli viigipuu püha alates legendist, kus emahunt imetas Romulust ja Remust viigipuu all.
Üle ilma tuntud on Buddha viigipuu Sri Lankal, mida käivad kummardamas budistid kogu maailmast. See Indiast toodud püha puu istik pandi kasvama Tseilonil aastal 251 enne meie ajaarvamist ja on teadaolevalt üks maailma vanimaid puid. Tavaline eluiga on viigipuul umbes sada aastat.
Väga vana toidutaim
Teadaolevalt on viigimarju ehk viike toiduks tarvitatud juba väga vanadel aegadel, Väike-Aasias isegi kuni seitse tuhat aastat tagasi, Kreeta saarel umbes kolm tuhat aastat tagasi. Tundsid teda ka assüürlased ja vanad egiptlased.
Ta on üks vanimaid kultuurtaimi maakeral, mida arheoloogiliste leidude põhjal väidetakse olevat kasvatatud juba Mesopotaamias ja muinas-Egiptuses. Muinas-Kreeka sportlased olla tõstnud oma tugevust ja võimekust viigimarju süües, samal põhjusel söötsid vanad kreeklased neid oma orjadele. Kreekas oli isegi viigimarjade maalt välja viimine keelatud, et ikka jätkuks omadele.
Kasvuala on laialdane
16. sajandil toodi viigipuu Inglismaale ja Mehhikosse, USA idaossa 1669 ja Californiasse 1881. aastal. Metsistunult kasvab ta tänaseni Vahemere ääres ja mujalgi Euroopas, isegi Põhja-Prantsusmaal ja Saksamaal. Mitmetes maades kasvatatakse erinevaid viigisorte, kus aga kliima võimaldab: Türgi, Alžeeria, Ameerika ja Austraalia, Itaalia, Hispaania jt. Viigipuu metsistub kiiresti, kasvandustes kultiveeritakse küll erinevaid sorte, kasvandusi aga väga palju juurde ei tule.
Saaki ehk viike annab puu alates kaheksandast kasvuaastast ja saagikus kestab umbes 40. aastani. Iga puu annab aastas umbes 100 kilo viike, millest saab 30 kilo kuivatatud viigimarju. Kliima peab olema vastav, niiskust on vaja rohkesti, siis sobib ka kuumem kliima, kuivust ta ei talu, aga vähemaid külmakraade küll. Õitsemisest viljade valmimiseni kulub u 90 päeva, soojal maal jõuab üks puu anda kuni kolm saaki. Ühel puul võib olla erineva küpsusega vilju, samuti erinevad viljad värvuse poolest, tumelillast valkjani.
Huvitav on viigipuu tolmlemise lugu, kuid selle põhjalikum kirjeldus läheks juba liiga erialaseks. Mainigem vaid, et istandikes peavad olema nii emas- kui isastaimed, millest viimased ei anna söödavaid vilju. Tolmlemisel aga kasutab loodus ka ühe teatud kiletiivalise putuka abi.
Viimasel ajal on aretatud rida uusi sorte, mille kasvatamine on vähem keeruline.
Maitsev ja toitev vili
Viik ehk viigimari on omapärane justkui kotti peidetud vilikond, mis sisaldab suurel arvul pisikesi pähklikesi. Viik on maitsev ja toitev. Kuigi maitse võib tunduda pisut isegi lääge, on ta väga kasulik. Värske vili sisaldab 1 g kiudaineid, kuivatatud aga topelt. Sisaldab lisaks kaaliumi, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid, vitamiine A, B ja C, foolhapet ja pektiini, süsivesikuid ning kuni 83 protsenti suhkruid.
Toiduks tarvitatakse viike nii värskelt, kuivatatult kui töödeldult. Värskeid vilju saab meie lettidelt suhteliselt lühikest aega, neid süüakse toorelt, sobivad ka lisandiks muude toitude juurde ja erinevatesse magustoitudesse ja küpsetistesse. Kiudaineterohkus teeb temast hea kõhukorrastaja ja seedimise soodustaja. Nagu kõik puuviljad, annab ta turgutust ja tõstab teovõimet, hoiab immuunsüsteemi korras ja aitab eemal hoida viirushaigusi.
Viigimarjadest tehakse marmelaadi, veini, lisatakse alkoholisse, röstitud viljadest tehakse isegi kohvi aseainet – viigikohvi. Idamaine pressitud maius viigimarjadest sisaldab lisaks ka pähkleid, mandleid, pistaatsiat ja vürtse. Sordist sõltuvalt on viigimarjad kas lihakamad või magusamad, igal juhul paras kaloripomm.
Enne kasutamist võib kuivatatud viigimarju leotada, leotist saab kasutada hiljem jookides, tükikesi maitseainena näiteks jõulutoitudes ja küpsetistes. Arvestades, et viigimari on väga magus, saab seda kasutada suhkru asemel magustajana. Igal juhul tasub talle rohkem tähelepanu pöörata, eriti nüüd, kus veel viimaseid värskeid vilju poelettidelt leida võib – värskelt on iga vili toiduna väärtuslikum.