Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lugeja kiri: issi oli lihtsalt issi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Pexels / CC0 Licence

Alles täiskasvanueas mõistsin, et mu vanemate 25-aastane vanusevahe ja asjaolu, et isa oli minu sündides 53-aastane, ei ole päris tavapärane.

Tagasi vaadates on nii üht kui ka teist, mis paneb mind mõtlema, kui tore oli, et mu isa oli juba elukogenum.

Ajaks, kui sündisin, oli isa teinud piisavalt karjääri, mistõttu puudusid majanduslikud mured ja vajadus end samal ajal ametialaselt tõestada. Mul on vanemad õed-vennad, kelle lapsepõlvest isa ilma jäi just neil põhjustel. Minu lapsepõlv oli väärtuslik nii tema kui ka minu jaoks. Isa ütles mulle sageli, et hoian teda noorena ning mul on palju toredaid mälestusi sellest, kuidas pärast lasteaeda või kooli isaga mere ääres mängimas või jalutamas käisime. Nädalavahetusel aga kõksisime pargis palli.

Isal oli väga selge arusaam, mis on elus tähtis ja mis mitte ning kuidas maailma sobituda. Tal oli elutarkust, mis koguneb ainult ajaga, ja kogemused, mida ta heal meelel minuga jagas. Isegi elu raskeimal päeval, mil temaga maises maailmas hüvasti jätsin, avastasin end mõtlemas filosoofilistele tõdemustele ja vestlustele, mida olime pidanud. Isa julgustas mind endasse uskuma ja kogemustest õpetlikku leidma. Selle järele igatsen ma enim.

See kõik kõlab, justkui julgustaksin inimesi vanas eas lapsevanemaks saama. See pole siiski nii. Lugedes lugusid naistest, kes 60. sünnipäevale lähenedes pole kaotanud lootust rasestuda, või meestest, kes pärast 60. sünnipäeva isarõõme naudivad, tean, millised võivad olla emotsionaalsed tagasilöögid. Vanemate vanusevahe ei häiri mind üldse ja kui mu vanemate suhe mulle midagi õpetanud on, siis seda, et teiste suhteid ei arvustata. Pigem mõtlen, kas need vanemad annavad endale päriselt aru, milliste tunnetega peab laps silmitsi seisma, kui ta ei saa vanematega füüsiliselt ega emotsionaalselt koos aega veeta. Kui ta peab hakkama vanematele toeks vanuses, mil ta ise veel vanemate tuge ja hoolitsust vajaks.

Ma lihtsalt ei saa mööda vaadata faktist, et mu 70 aasta vanuselt surnud isa kohta öeldi, et ta elas pika ja hea elu. Kui mu käest küsitakse, kuidas mu isa pikaks veninud haigus ja lõpuks surm mind teismelisena mõjutas, püüan esile tuua perioodi paremat poolt: ta pani mind end armastatuna tundma, kuidas tema lahkumine on suurendanud minus kaastundlikkust ja võimet toetada raskeid hetki läbi elavaid lähedasi. Jah, mu isa oleks mu tolleaegse käitumise üle uhkust tundnud.

Tegelikkuses ei soovi ma sellist kogemust vaenlaselegi. Olla lapsena oma haige isa hooldaja ja kaotada ta enne täiskasvanuikka jõudmist on midagi, mida ei peaks ükski laps kogema. Seetõttu on mul siiani raske mitte reageerida ega avaldada arvamust kordadel, kui laps sünnib perre, kus on äärmiselt tõenäoline, et sedavõrd lähedase inimese kaotus on osa lapsepõlvest.

Jah, muidugi on kõigil oma elu õppetunnid, mõned neist ka hullemad kui lapsena ema või isa kaotamine. Samuti võivad haigused või surm tabada igas eas inimesi. Siiski on need riskid suuremad, kui üks või mõlemad vanemad on vastsündinut koju tuues üle kuuekümnesed.

Niisiis, ma ei tea, millal on inimene liiga vana, et isaks saada. Sooviksin, et saaksin isaga sel teemal ühe filosoofilise mõtiskluse maha pidada.

Kirja autor on toimetusele teada.

Tagasi üles