/nginx/o/2017/03/12/6437789t1h2b28.jpg)
Poolteist nädalat haiglaravil viibinud tartlane Roosi pääses koju märtsi algul ning tunneb alles nüüd, et jõud hakkab taastuma. «Justkui oleksin kaks nädalat kuskil maa ja taeva vahel kõikunud,» meenutab Roosi, kes privaatsuse huvides oma perekonnanime ajalehes välja öelda ei soovi.
«Nii palju kui ma sellest viirusest nüüd rääkinud olen, pole inimesed, sealhulgas meditsiiniala inimesed, sellest mitte midagi kuulnud!» räägib ta. «Jumal tänatud, et mul vedas arstiga, kes ära aimas, millega tegu.»
/nginx/o/2017/03/12/6437795t1h1f8e.jpg)
Tartu ülikooli kliinikumi nakkusarst Svetlana Proškina selgitab, et jutt käib hantaviirusest, mida levitavad närilised uriini, rooja ning süljega. Majapidamisruumides jääb see tolmu sees nähtamatuks. Või siis pesitseb see küttepuudel, õuntel, juurikatel, moosiriiulil, sest hiir on sealt üle jooksnud ja pissinud.
Roosi näiteks elab ahiküttega majas ning arvab, et küllap ta puid tuppa tuues viiruse sealt üles noppis.
Naine haigestus keset töönädalat, algul näis, et tegu on tavalise gripiga. Päeval tekkis palavik, silmad hakkasid valutama. Õhtuks oli palavik kerkinud 39 kraadini, lisandus lihas- ja peavalu. Kuna haigus ei ilmutanud taganemisemärke ka kolme päeva pärast, helistas Roosi abikaasa erakorralise meditsiini osakonna valvearstile, et küsida, mida teha.
Kiirabi tuli ja viis Roosi haiglasse. Kiirtest näitas, et gripp see ei ole ning patsient jäeti põhjalikumateks uuringuteks ja diagnoosi täpsustamiseks haiglasse.
Roosi ütleb, et ei mäleta, millal või kuidas ta Riia maanteel asuvasse nakkusosakonda viidi, aga sealt ta end ühel tunnil tilguti all lamamas leidis. Tema raviarstiks sai Svetlana Proškina.
Doktor Proškina (pildil) selgitab, et midagi väga haruldast selles haiguses siiski ei ole. Sel talvel on tal tulnud ravida kolme hantaviirusinfektsiooniga patsienti ning Eestis diagnoositakse igal aastal 5–15 niisugust juhtu. Eelmisel aastal oli 11 haigestumist.
Haiguse nimetus on neerusündroomiga hemorraagiline palavik, mis võib kõige raskematel juhtudel patsiendi intensiivraviosakonda või reanimatsiooni viia. Patsiendi nahale võib tekkida peenetäpiline lööve, lisanduvad selja- ja kõhuvalu, isutus, iiveldus, oksendamine, vererõhu langus.
Nii palju kui ma sellest viirusest nüüd rääkinud olen, pole inimesed sellest mitte midagi kuulnud, rääkis haiglaravil olnud patsient.
Ka võivad tekkida põletikulised muutused neerude ümber ning neerud võivad lakata töötamast, mis omakorda tähendab uriinipeetust. Suremus on üks protsent. Proškina märgib, et sellised eriti rasked juhud ei pruugi tema juurde sattuda, kuna inimene viibib siis nefroloogia- või sisehaiguste osakonnas.
Kergemad haigestumised võivad jääda aga perearsti jälgimise alla ega jõua alati ametlikku statistikasse.
Proškina kinnitab, et kogenud arst tunneb hantaviirusinfektsiooni alati ära. Kiire testimisvõimalus nagu gripi puhul küll puudub ja antikehad tekivad inimese verre alles nädala pärast, kuid on hulk teisi analüüse, mille näitude silmitsemine juhib arsti õigele rajale.
«Ma ei taha nüüd puukuuri poole vaadatagi, mu mees ka ei taha,» lausub Roosi naljatledes. Ta soovib südamest, et inimesed sellest viirusest rohkem teaksid.
Ka doktor Proškina ütleb, et kevadel panipaiku või suvekodu korrastades tuleks kasutada desinfitseerivaid vahendeid ning igaks juhuks mask ette panna. Ühtlaselt jaheda temperatuuriga ruumides püsib hantaviirus kaua elujõuline, vaid külmakraadid suudavad sellele liiga teha.
Küsimusele, kas hiired ise ka haigeks jäävad, vastas Proškina, et hiired põevad seda samuti, aga palju kergemalt kui inimesed. Viirust esineb loomulikult rohkem seal, kus on palju hiiri.
Inimeselt inimesele viirus ei levi ning haiguse läbipõdemine annab immuunsuse, aga mitte eluaegse. Vaktsiini selle vastu ei ole, kuna hantaviirusel on palju alatüüpe. «Raskemad vormid on levinud Ameerikas ja Kanadas,» ütles arst. «Meil on need siin isegi leebed ning kõik inimesed, kes sellega kokku puutuvad, ei pruugi haigestuda.»