Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti riik on jätnud dementsed saatuse hooleks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Paljud vanurid saavad aru, et nende mälu ja mõtlemisoskus on halvenenud, häbenevad seda ja oskavad oma puudusi varjata. | FOTO: shutterstock

102aastane Asta elab kauges lapsepõlves. „Kas sa tulid hobusega?” pärib naine viieaastaselt lapselapselapselt, kes on tulnud teda hooldekodusse vaatama. Tüdruk vaatab üllatunult ega ütle midagi.

Asta on üks dementsetest vanuritest, keda Eestis on 15 000–17 000. Täpset arvu ei tea keegi, ent nii sotsiaalministeerium kui ka eri spetsialistid on ühel meelel, et dementsus on tugevalt aladiagnoositud ja rahvastiku vananedes puutume sellega üha enam kokku.

Pärnu haigla õendus- ja hoolduskeskuse juhataja Margit Seppiku sõnutsi kohtab dementsust viiel kuni kaheksal protsendil üle 65aastastest ja 30 protsendil üle 90aastastest. „See on sündroom, mis tekib näiteks insuldi või Alzheimeri tõve tagajärjel. Dementsust ravida pole võimalik, küll saab aeglustada selle süvenemist,” selgitab ta.

Lähedased märkavad seda alles siis, kui inimese käitumine muutub ja ta jääb varasema tegevuse suhtes ükskõikseks.

Ajurakud on kahjustunud

Kui vanuri käitumine muutub, tal on raskusi hiljutiste sündmuste meenutamisega ja ta ei tunne enam millegi vastu huvi, soovitab Seppik perearsti poole pöörduda. Peretohter saab patsienti testida, kahtlustamist ja rahutust leevendavaid ravimeid välja kirjutada ja ta edasi närviarsti või psühhiaatri juurde suunata.

Dementsus ei ole vananemise normaalne osa. Vananedes halveneb mälu aeglaselt ja inimene võib unustada nimesid ja telefoninumbreid, kuid mõtleb välja lahenduse. Dementsel ehk kahjustunud ajurakkudega inimesel on lahenduste leidmisega raskusi, ta küsib korduvalt samu asju, ei suuda enam ise toitu valmistada või ravimeid võtta, jätab hügieeni hooletusse, kahtlustab vargusi, eksib ära.

Paljud vanurid saavad aru, et nende mälu ja mõtlemisoskus on halvenenud, häbenevad seda ja oskavad oma puudusi varjata. Lähedased märkavad seda alles siis, kui inimese käitumine muutub ja ta jääb varasema tegevuse suhtes ükskõikseks.

„Öeldakse, et eakad lähevad tagasi lapseks,” räägib Seppik. „Selles on tõetera sees: kolme- kuni viieaastased lapsed omandavad iga kuuga midagi uut. Skaala teises otsas on dementsed, kes iga kuuga unustavad midagi oma oskustest.”

Dementsuse areng on aeglane. Raskeks muutub ta Seppiku jutu järgi viie-kuue aasta jooksul, lõppfaasis kaob lühimälu kiiresti.

Seppik soovitab aju haiguslike muudatuste all kannatavaid inimesi mitte süüdistada ja üritada säilitada nende eneseväärikust. „Suhtlemine peab olema nagu võrdne võrdsega,” lausub ta.

Dementsete eest hoolitsemine on raske ja ajapikku järjest kurnavam. Riik ja omavalitsused pakuvad hädas perekonnale vähe abi. Seetõttu üritavad need, kelle rahakott lubab, probleemse vanuri hooldekodusse panna.

Seppiku arvates ei peaks dementseid kohe hooldekodudesse saatma. Kui ajukahjustustega inimesi oleks võimalik tööpäevadel järelevalve alla jätta, saaksid omaksed nendega kauem koos olla. „Liikuvad dementsed ei peakski hooldekodus olema,” leiab Seppik.

Tartu Ülikooli arst-õppejõu Ülla Linnamägi hinnangul hoolitseb 80 protsenti inimestest dementsete eest kodus ja vaid viiendik neist elab hooldekodudes.

Pärnu abilinnapea Jane Metsa sõnade kohaselt hooldavad paljud omakseid kodus rahapuudusel. „See pole lähedaste suhtes õiglane. Lõpuks on nad nii kurnatud, et ei tule ise enam eluga toime,” põhjendab ta.

15eurone toetus võeti ära

Perekonnaseaduses on sugulastele pandud kohustus hooldada neid, kes pole võimelised end ülal pidama. Varem maksis riik omastehooldajatele väikest toetust, mille suurus oli 2005. aastal 240 krooni (15,33 eurot) raske ja 400 krooni (25,56 eurot) kuus sügava puudega inimese hooldamise eest.

2005. aasta kevadel kohustas riik omavalitsusi hooldajatoetusi maksma ja lõpetas paar aastat hiljem riigieelarvest selleks raha andmise. Osa omavalitsusi jätkas väikeste toetuste maksmist, osa hakkas otsima võimalusi neid suurendada.

Pärnu linnavolikogu otsustas lõpetada hooldajatoetuse maksmise neile, kel seaduse järgi on kohustus abivajavat pereliiget ülal pidada. See võimaldas piiratud teovõimega täisealiste eestkostjate toetusi tõsta 50 ja 75 euroni kuus, kuid jättis pereliikmed lisarahata.

Samast põhimõttest lähtub linn koduhooldusteenuste pakkumisel. Nende juures, kellel pole ülalpidamiskohustusega omakseid ega vara, käib linnale kuuluva eakate avahoolduskeskuse abistaja tasuta. Ülejäänud peavad poes või apteegis käimise, nõude pesemise, koristamise eest maksma euro-paar korra eest.

„See on kõrvalabi eakatele, kes elavad kodus, saavad igapäevatoimingutega hakkama, aga vajavad natuke abi. Ühel hooldajal on kümmekond hoolealust, mõne juures käiakse korra, mõne pool kaks korda nädalas. Külastusaeg sõltub isikust – pool tundi, üle paari tunni kindlasti mitte,” selgitab Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Aika Kaukver.

Kõrvalabi saamiseks peab eakas vastama kindlatele reeglitele. Hindajaks on avahoolduskeskuse töötaja, kes uurib, kas ja millist abi inimene vajab. Dementsetele linna teenusest kasu ei ole, sest nemad vajavad sagedasemat järelevalvet.

Tagasi üles