/nginx/o/2017/03/01/6396647t1hd141.jpg)
Kui rääkisin Iljale, et tahan temast lugu kirjutada, siis ütles ta et temasuguseid on ju palju ja pole vaja persoonilugu.
Ma ei saanud sellega kuidagi nõustuda, sest Iljad tundma õppides olen ma teada saanud, et mul on üks lugu, mida pean jagama. Mul on veel see võimalus, mul on veel see aeg - ma saan küsida „kuidas“ ja jõuan ehk midagi ka õppida. Minu silmis on Ilja eriline inimene.
„Ma soovin, et kõik inimesed oleksid õnnelikud ja terved ning naudiksid oma elu ka vanaduses.“
Esimest korda kohtusin Iljaga sügisel kui ta astus rõõmsameelsena sisse Nõo päevakeskuse uksest ja küsis: „Mis teil siin majas üldse toimub?“ Üht-teist oli ta ajalehest lugenud ja tahtis teada enamat. Asetanud kõnnikepid seina najale, sisenesime tuppa ja hakkasime juttu ajama. Kuidagi muuseas tuli juttu ka vanusest ja kui Ilja ütles et ta on 93-aastane, siis küsisin ma igaks juhuks üle, kas ma õigesti kuulsin. Jah, kuulsin ikka küll. Ta elab päevakeskusest umbes kahe kilomeetri kaugusel ja nimetas seda väikseks jalutuskäiguks.
No hea küll siis, minagi jalutan mõni õhtu nii umbes kolm kilomeetrit, kuid pean tegema pisukese vaimse ponnistuse, et end uksest välja sundida.
Järgmine suurem üllatus tabas mind üks teine kord kui arutasime arvutikursustel osalemist, mida Nõo Reaalgümnaasiumi õpilasfirma „Nova“ päevakeskuses praegu pakub. Iljagi registreeris end ja selg sirge, läptop üle õla, tuligi ta arvutitundi. Ilm juhtus talviselt libe olema ja küsisin kuidas ta ometi koju saab. „Oh, ma olen täna autoga – ära muretse!“ sõnas ta. Kõõritasin kahtlustavalt aknast välja ja ära ta sõitiski – sujuvalt ja kindlalt.
Minul on ka juhiload, kuid autot pole ammu aega olnud ja ei tea, kuidas ma ise libedal teel toime tuleksin.
„Aga see pole ju midagi, minuvanuseid on palju,“ ütleb Ilja. Jah, eks muidugi – kuid mitte just väga tihti nii vitaalseid, vaimselt ja füüsiliselt tugevaid.
Ilja kinkis mulle jõuludeks imeilusa enda punutud korvi – ja siis ma enam ei imestanudki. Lahkelt oli ta nõus mulle korvipunumist õpetama.
Kui läksin teda sünnipäeval koju õnnitlema, siis polnud tal pikalt aega minuga rääkida, sest küttepuude kärutamine oli parasjagu pooleli. Tema minia pakkus mulle teed, näitas mulle nende ilusat kodu ja Ilja tuba, kus kõik ideaalselt korras ja puhas oli.
„Ta tõuseb hommikuti vara, kirjutab ja loeb palju,“ ütles mulle minia.
Kui Ilja pakkus end vabatahtlikuna terviseteemalist loengut läbi viima, siis olin ma väga tänulik, kuid taas enam ei imestanud. Ega ka siis mitte kui ta tuli lagedale ideega korraldada päevakeskuses „Mõtte koda“, kus igaüks saaks välja tulla teda huvitava teemaga, arutada seda üheskoos, õppida teiste kogemustest ja öelda oma arvamus.
Meil on olnud loenguid usundite teemadel ja kuigi Ilja neid ise läbi ei viinud, siis teab ta selleski valdkonnas palju ja täiendas esineja vastuseid omapoolsete kommentaaridega. Jah – see mind ka enam ei üllatanud. Siis ma juba teadsin kui palju ta lugenud ja maailma saladusi tundma on õppinud.
Huvitama hakkas hoopis tema elukäik ja kuidas ta seda teeb – näeb välja vähemasti paarkümmend aastat noorem tegelikust vanusest, on niivõrd heas füüsilises vormis ja tema vaimne tasand tõestab taaskord, et „haridus“ ei ole „haritus“ ja mälu on treenitav.
Ilja elukäik on olnud keeruline, ta pole päevagi õppinud eesti keelses koolis ega pole tal võimalik olnud omandada kõrgkooli diplomit. Kuid sellest hoolimata on temalt väga palju õppida ja olla tänulik, et ta on lahkelt nõustunud oma teadmisi jagama.
Ilja vanemad lahkusid 1910. aasta paiku Võrumaalt Siberisse Krasnojarski kraisse, sest tsaar oli lubanud anda seal maad nii palju kui keegi jõuab harida. Maa oli see, mida eesti talupoeg ihaldas ja maa pärast võtsid paljud neist ette pika tee võõrale maale. Maad antigi ja talumehele omase visadusega raadati metsa, rajati põllud ja ehitati maja. Seal oli suur eesti küla, kuid suurim linn, Krasnojarsk jäi 100 kilomeetri kaugusele.
Iljal on kaks sünnipäeva – sündis ta küll suvel, kuid asjaajamise aegluse tõttu sai sünd registreeritud alles detsembris ja nõnda siis jäi, et ametlikuks sünniajaks on paberites jõulukuu. Vastavalt tollastele oludele pandi talle ka vene nimi.
Koolihariduse sai Ilja mõistagi vene keeles, kuid kooliõpetajast isa õpetas teda varakult lugema nii eesti kui vene keeles ja koolis pääses ta kohe teise klassi. Ilja rääkis, et juba poisikesena oli tal juurdleja loomus ja ta mõtles palju, püüdes leida seoseid asjade vahel ja tabada elu mõtet.
Kui Ilja perelt revolutsioonijärgselt kõik, mis vähegi võimalik, ära võeti ja neid kolhoosi sunniti, siis ei jäänud muud üle, kui kodu koos sinna kuuluvaga maha jätta ning ära kolida, kõike uuesti alustada. Keskmikelt küll ei võetud alguses kõike ära, kuid maksud olid nii kõrged, et neid polnud võimalik maksta. Kõik lihaloomad anti maksudeks ja ära viidi ka viimane hobune. Ei saanud enam põldu harida ja paigale jäädes oleks majja tulnud nälg. Paljud nn kulakud viidi ära teadmata suunas ja nii pidas nendegi pere õigemaks armsaks saanud kodust põgeneda...
Hiljem kuulsid nad, et isa ehitatud kodumajagi oli lahti võetud ja kolhoosikeskusesse veetud.
Ilja isa tahtis tulla perega tagasi Eestisse, kuid vene valitsus ei lubanud seda enam. Ja nagu ajaloost teame, siis toimis ju Eestiski sama stsenaarium paarkümmend aastat hiljem.
Isa suri noorelt, vennad leidsid tööd metsatöödel. Kerge nende elu ei olnud. Ilja oli leidnud tee usu juurde ja mõned aastad on ta töötanud Adventistliku kiriku pastorina.
Läks aega ja 1974. aastal tuli Ilja juba koos oma perega Eestisse. Ta oli siis 50-aastane.
Peaaegu kohe hakkas ta endale Elvasse maja ehitama ja perele kodu rajama. Tööd pole ta kunagi kartnud.
Ilja on töötanud erinevatel ametikohtadel. Ta ütles, et Eestisse tulnuna oli alguses harjumatu kohaneda siinse keelega, mis teistmoodi kõlas. Kuid kõige enam meeldis talle see, et ülemus ei olnud käskija vaid tundus, et ka küsis ja pidas töölistega nõu (vähemasti Ilja ülemus).
Nõo valda kolis Ilja koos poja ja miniaga 2014. aastal. Koos pojaga ehitati siiagi ilus maja. Iljal on tütar ja kas poega, 9 lapselast ja 5 lapselapselast.
Nende sõnadega alustas Ilja oma loengut päevakeskuses ja rääkis, et on oma vanematelt pärinud head geenid. Puhas õhk ja vesi, oma mets ja põld ning armastav ema andis lastele selle, mida kõige enam vajatakse. Nende perre sündis kaheksa last. Ema kasvatas neid üksteisest hoolima. Kaks lastest surid väikestena, sest arstiabi polnud võimalik saada.
Kui Ilja oli 11-aastane hakkas ta iseseisvalt uurima piiblit, juurdlema tervise seaduste, käitumise ja eluviisi üle. Seda on ta senimaani teinud ja siin peitubki põhjus, et ta on nii heas vormis ja vitaalne.
Mis mõjutab meie tervist? Ilja ütleb, et „Ära tee teisele seda, mida ise ei taha. Hirm, mure, viha ja kõik muu negatiivne viib meid tervise halvenemise poole. Ära lase Päikest looja minna oma viha. Viha ja kadedus viivad meid depressiooni. Andesta, unusta ära. Ta ei tea, mida ta teeb. Kuid suudad andestada, lähed rahuliku südamega magama ja uni tuleb. Ärkad üles ja su süda ei valuta. Hoia oma süda ja närvid tervena!“
Nii õpetab meid Ilja, kelle perelt nagu paljudelt-paljudelt teisteltki on ära võetud kõik.
„Sageli inimene mõtleb, sööb, töötab end haigeks. Kuid see mudel töötab õnneks ka vastupidi – inimene mõtleb end terveks.“ Teame ju platseeboefekti – paranemine tuleb, kui sa arvad, et sööd imerohtu. Tegelikult sõid ehk hoopis kaltsiumi.
Ilja õpetas, et tuleb lasta oma immuunsüsteemil võidelda, mitte haarama kohe rohupurgi järgi. Jah – muidugi oleme seda varemgi kuulnud, kuid praktikas mitte nii head näidet kohanud. Ilja pole kasutanud ravimeid, kord oli talle siiski mingi kange ravim välja kirjutatud ja kui ta siis tabletiga kaasnevaid kõrvaltoimeid luges, viis rohu apteeki tagasi.
Küll aga hindab ta ravimtaimi ja joob taimeteed. Kasutab looduslikku seepi ja soovitab hoiduda „Safeguard“ seebist, mis ühes bakteritega hävitab ka naha immuunsuse ja hiljem kriimukesed kätel ei tahagi enam paraneda. Püüame jääda loodusele lähedale.
Ilja meenutas kuidas omal ajal isa tegi kasetohust tõrva ja määris sellega ka vankrirattaid. „Kuid kui vaja, siis tuleb ikka arsti juurde minna,“ rõhutas Ilja. „Haigused on ju erinevad.“
Kui küsisin Iljalt eluviiside ja toitumise kohta, siis ütles ta, et suitsu pole ta kunagi teinud, alkoholi ei ole tarbinud ja lihagi sööb viimasel ajal üsna vähe.
„Seedimine algab suust. Sülg on see, mis alustab. Ära söö end kõrini täis, anna ruumi seedimisele. Söö kindlatel aegadel, sülje- ja kõhunäärmed ootavad juba toitu. Ja ära joo söögi ajal ega ka hiljem kui pool tundi enne söömist. Joo vett, kuid mitte varem kui kaks tundi pärast söömist. Korratutel aegadel või liiga vähe süües läheb organism üle säästurežiimile.“
Ilja võimleb hommikuti. Tal on puust rull, mille asetab põrandale ja mille peal rullides oma selja- ja kaelalihaseid tugevdab.
Ta soovitas süüa kevadel nõgese- ja võilillelehtedest tehtud salatit. Kõige parem kui mõlemaid koos, võilille noored lehed vedeldavad verd ja nõgese omad paksendavad.
Lisaks korvipunumisele on Iljal ka väike kasvuhoone ja oma aiamaalapp, kus ta juurvilju ja ürte kasvatab. Ka tomati- ja kurgitaimed kasvatab ta ise ja lubas mullegi paar head tomatitaimekest tuua. Samuti jagas ta mulle õpetusi kuidas nõgeseveega pritsides taimedelt kahjurid eemal hoida
„Ma soovin, et kõik inimesed oleksid õnnelikud ja terved ning naudiksid oma elu ka vanaduses.“
Nende sõnadega lõpetas Ilja toonase loengu, kuid veel on tulemas uusi loenguid ja mõttekodasid.