Saja-aastane proua ootab peenratööd

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ella Narusson vaatab säbruliste servadega tulpe ja imestab, et aeg on vahepeal tõesti edasi läinud, sest lilledki on edasi arenenud.
Ella Narusson vaatab säbruliste servadega tulpe ja imestab, et aeg on vahepeal tõesti edasi läinud, sest lilledki on edasi arenenud. Foto: Kristjan Teedema

Täna saja-aastaseks saav Tartu elanik Ella Narusson veedab oma päevi Põlgaste pansionaadis, kus tal on ilus päevapoolne tuba.


Kui proua Ellal igav hakkab, võtab ta ratastel tugiraami ja kõnnib nobedasti mööda pikka koridori välisukseni. Välisuksel on klaasist aken ja selle juures tool, millel Ella siis mõnda aega istub. «Mulle nii meeldib värske õhk!» ütleb ta.

Niisuguseid jalutuskäike teeb Ella Narusson mitu korda päevas. Hooldajad ikka küsivad naljatledes, et kas ta mõõdab koridori pikkust. Ja Ella vastab iga kord, et mõõdab jah. Aga kuna see pikkus meelde ei jää ja pliiatsit käepärast pole, tuleb tal koridori ikka ja jälle sammudega üle mõõta.

Ella Narusson ootab lume sulamist. Kuigi nii head elu, kui Põlgaste pansionaadis, ei ole tal kunagi varem olnud, on üks viga seal ometi – midagi ei ole teha.

Pansionaadi juhataja Marika Drenkhan on lubanud, et kevadel leiab ta mõne peenra, mille eest hoolitseda, ning sellepärast proua Ella kevadet pikisilmi ootabki.

Ellal on kaks poega ning poegadel lapsed ja lapselapsed – kokku neli põlve järeltulijaid. Ta on Peipsi taha läinud eestlaste laps, kes on elanud oma tööinimese elu Tartus, pidades siin lihtsaid ameteid.

Näiteks Eesti Põllumajandusakadeemia valvelauatöö ajast mäletab Ella Narusson hästi tudengieas president Arnold Rüütlit, kes oli siis kõige ilusam ja viisakam noormees teiste omaealiste seas ning ei jätnud teda kunagi teretamata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles