Öeldakse, et toiduga ei mängita. Muidugi on sulatõsi, et toitu tuleb austada, selle küllust mitte loomulikuks pidada ja järgmisi põlvkondi toidust lugu pidama õpetada. Samas pean tunnistama, et olen toiduga palju mänginud, eriti koos laste ja lapselastega.
Näen siin mitut kasu korraga – koos on vahva aega veeta, lapsed saavad uusi kogemusi ja oskusi ning kõik asjaosalised saavad kõhu ka täis.
Lapsed tulevad köögis uskumatult paljude asjadega toime, kui vaid lasta neil proovida, katsetada ja harjutada. Tavaline on, et me lihtsalt ei kannata seda suurt mulistamist ja märksa aeglasemat tempot välja ning teeme pigem üks-kaks asjad ise valmis või laste eest ära.
Muidugi vajavad lapsed, eriti nooremad, vanemate juhendamist ja ohutuse pärast ka kõrval olemist. Noad ja kuumad nõud nõuavad ettevaatlikku kasutamist ja kõige väiksemad ehk tasub neist eemal hoida. Iga pisiasja, mis meile endile loomulik tundub, nagu näiteks muna lahtilöömine või kuuma poti tõstmine pajakinnastega ja kuumakindlale alusele panemine, tuleb lapsele õpetada pidevalt selgitades, miks üht või teist asja just nii või naa tehakse. Nii jäävad asjad hästi meelde ning kõige paremini õpib laps muidugi ise tehes, mitte pealt vaadates. Ka toiduvalmistamise töövõtted, tööde järjekord, töökoha korrashoidmine ja puhtus söögitegemisel vajavad kindlasti eraldi tähelepanu.
Seoses lastega köögis tuleb nii oma laste kui ka lapselastega meelde mitu toredat lugu. Näiteks leidsin ühel õhtul hiljem töölt naastes külmtoiduvaagna, millel olid serveeritud keetmata makaronid (need vanad head pikad ja seest õõnsad) koos tomati ja rohelise sibulaga. Tomat oli kenasti lohkudeks lõigatud ja need makaronide kõrvale laotud, sibulavarred kaunistuseks risti peale sätitud. Kuueaastasele lapsele oli meelde jäänud, et toit peab olema kaunilt lauale pandud ja nii ta toimiski. Selline kulinaarne šedööver valmis siis tookord.
Lapselapsele meeldis kolme-neljaselt üle kõige restorani mängida. Mäng andis talle suurepärase võimaluse õppida mitmeid kasulikke teadmisi nii toidukultuurist, menüü kokkupanemisest kui ka toiduvalmistamisest. Laps omandas mängeldes oskusi lauakatmisest ja külalislahkusest. Selle, kuidas külalisi, meie mängus siis restoranikülastajaid, vastu võtta, mängisime kohe alates uksel tervitamisest kuni ärasaatmiseni kenasti läbi. Ja toidu valmistamine ja pakkumine alates menüüst kuni lauale panemiseks sobilike nõude valikuni sinna juurde. Päris toitu me siis küll ei teinud, selleni jõudsime veidi hiljem. Olime kordamööda kokad, teenindajad ja restoranikülastajad ning minu meelest oli see üks otsata tore mäng. Ilmselt meeldis see lapselegi, sest ega muidu poleks vanaemale ikka ja jälle ettepanekut tehtud sama mängu mängida.
