Bipolaarne häire jääb sageli diagnoosimata

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Vaimse tervise portaali peaasi.ee kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et pahatihti jääb bipolaarne meeleoluhäire (BPH) diagnoosimata, sest meeleolu kõrgenemise perioodid ei saavuta oma tippe ja silma jäävad ainult depressioonid. 

„Häiret ei suudeta õigesti diagnoosida ja inimene jääb ravita, selline situatsioon võib kesta aastakümneid. Keeruliseks teeb õigeaegse ravi see, et kõrgenenud meeleolu ehk maania-perioodil ei taju inimene oma haigust. Ta tunneb, et und pole vaja, mõte lendab ja kui siis keegi tuleb ja sõnab: „Kuule, see on haigus ja sa peaksid ennast ravima”, tundub selline jutt võõras ning vastupanu on suur,” räägib kliiniline psühholoog.

„Keerulisemaks teeb situatsiooni see, et pärast kõrghetki tuleb sama suures tundeerksuses mõõnaperiood, mis kätkeb endas depressiooni. Peaaegu kindel on, et kui on tõus, siis on ka samamoodi langus.”

Kuidas leida abi?

„Aastas diagnoositakse umbes 215 uut bipolaarse häire haigusjuhtu, mis on ikka väga vähe. Suuresti sõltub juba perearstist, kas ta suudab ära tunda bipolaarsuse ilmingud, eriti kui meeleolutippe pole näha. Pigem meil, Eestis, haigusi ei diagnoosita, kannatatakse aastakümneid ja proovitakse muid abivahendeid. Näiteks pruugitakse alkoholi nii leevendajana kui ka meeleolu ülesturgutajana. Kuid sellest pole abi ja olukord võib kordades hullemaks minna. Olen täheldanud, et meestel on isegi palju keerulisem oma haigusest rääkida. Mõeldakse, et kui ma olen mees, kuidas ma räägin oma nõrkusest, ma peaksin ennast lihtsalt rohkem kätte võtma. Ma pigem julgustan abi otsima ja proovima muid meetodeid, millest on rohkem abi,” räägib Oidermaa.

Kliinilise psühholoogi sõnul mõjutab abivajajat teiste suhtuminegi. Meie ühiskonnas on palju eelarvamusi ja kui inimene käitub perioodiliselt erinevalt, võib ta kergelt enesesüüdistuse lõksu jääda ning hakata endast vähem lugu pidama, mis omakorda hakkab inimese elukvaliteeti mõjutama.

Oidermaa ütleb, et bipolaarsushäire on pigem kroonilise kuluga. „Mis ei tähenda seda, et häire paratamatult peaks elukvaliteeti tugevalt langetama. Kui leida õiged viisid, siis saab enam-vähem tavalist elu elada. Kindlasti vajab inimene raviks nii medikamente kui psühhoteraapiat, sest ainult ravimitest pole abi.

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ septembrinumbrist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles