Pensionisüsteem peab pidevalt kohanduma ühiskonna muutustega ning inimesed peaksid esitama poliitikutele küsimusi, kas süsteem on õiglane, arvab Eesti pensionisüsteemi üks loojatest, Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik.
Pensionitõus ei tohi sõltuda poliitikute suvast, õnneks ei sõltugi
1. august 2016, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauri Leppiku hinnangul on 1990. aastate esimesest poolest alguse saanud ja 2002. aastast praegusena toimiv süsteem tehniliselt rahuldavalt hakkama saanud. Poliitikute ülesanne on oma otsustega tagada õiglus, ühiskonnarühmade huvide tasakaal ja pensionisüsteemi kestlikkus. Sellele, kas õiglus on tagatud, peab aga hinnangu andma rahvas.
Enne valimisi võib poliitikute suust kuulda avaldusi, millest võib välja lugeda pensionitõusu lubadust. Kas praegu kehtiva süsteemi juures on võimalik poliitikul pensionitõusu lubada?
Kindlasti eeldaksid sellised lubadused muutusi kogu pensionide arvutamise süsteemis. Enne valimisi üritatakse ikka positiivset sõnumit pakkuda – mõned edastavad seda hoolikamalt ja kavalamalt, teised jälle hoogsamalt.
Ehkki sellest ajast alates, kui pensionide indekseerimises kokku lepiti, pole pensionide suurus enam poliitiline otsus, on mõnedel poliitikutel soov sõnastada olukorda nii, nagu sõltuks iga-aastane pensionitõus nendest.
Loomulikult ei saa ma lõpuni väita, et poliitikute sekkumine pole võimalik.
Kui palju teie olete enne valimisi kohanud lubadusi, et mõni poliitik või erakond lubab endiselt pensionitõusu?
Viimasel ajal on seda vähemaks jäänud ja eks siin ole põhjus ka selles, et taolise lubaduse peale küsib meedia kohe, et kust tuleb raha. Tihti on lubadused sõnastatud rafineeritult. Sõnastus jätab mulje millestki suuremast, kui on tegelik lubaduse sisu. Konkreetse raha lubamisest populaarsemad lubadused on seotud näiteks pensioniaasta arvutamise korraga.
Kuidas on pensionide suurus ja tõus lahendatud teistes riikides?
Arenenud demokraatias toimub see reeglina indeksi alusel nagu Eestis. Ikka selleks, et pensionitõus ei sõltuks poliitikute suvast.
Kui nüüd jätta korraks kõrvale see, et pensionid on väga väikesed, siis kuidas Eesti pensionisüsteem on teie meelest viimase viieteistkümne aasta jooksul hakkama saanud?
Laiemas pildis on Eesti pensionisüsteem olnud stabiilne ja regulaarselt on pensione ka suurendatud.
Tuleb aga tunnistada, et pensionid on aga väikesed ning inimestel on toimetulekuga probleeme. Kui võrrelda Eesti pensione teiste Euroopa riikidega, siis kas Eesti maksab oma eelarvest pensionäridele vähem raha?
Tavapäraselt võrreldakse seda, millise osa moodustavad pensionikulud ja maksutulud SKT-st (sisemajanduse kogutoodangust – toim).
Eestis on aastaid kehtinud vahekord, et iga teine euro, mis inimesed maksudena riigile annavad, läheb sotsiaalkuludeks. Sealt omakorda läheb iga teine euro pensionideks. Seega kui maksate riigile neli eurot maksudeks, siis üks euro läheb pensionideks, teine euro muudeks sotsiaalkuludeks ja ülejäänud kaks eurot kõigiks muudeks kuludeks, nagu haridus, kultuur, riigikaitse.
SKT-st makstakse Eestis pensionideks üle seitsme protsendi. Maailmavõrdluses on riike, kes maksavad kaks korda rohkem, nagu näiteks Kreeka, Itaalia, Prantsusmaa või Portugal, aga ka riike, kus riigipanus on Eestist väiksem, nagu Suurbritannia, USA, Šveits või Holland.
Ometi on need riigid Eestist rikkamad ja nende pensionäride sissetulek tublisti suurem. Kuidas?
Nende riikide süsteem on erinev, sest seal on olnud aastatepikkune pensionifondide süsteem, kuhu inimesed on ise panustanud. Nagu meie teine või kolmas sammas. Lisaks on seal ka tavapärane tööandja pensioniplaan, mida meil peaaegu polegi. Meie praegused pensionärid sõltuvad ikkagi palju riiklikust pensionist.
Kui võrrelda meid Lõuna-Euroopaga, siis tuleb tunnistada, et sealsed riigid on aastaid üle võimete elanud.
Eesti pensionisüsteem on üritanud algusest peale hoida joont, et keskmine pension oleks 40 protsenti Eesti keskmisest netopalgast. Kui palju oleks vaja tööealise elanikkonna makse tõsta, et viia see tase näiteks 50 protsendile?
Praegune kord, kus pensionikassasse maksavad tööandjad 20 protsenti töötaja palga pealt, on lukku pandud 1990. aastate algul ja seda pole muudetud. Kui nüüd soovida pensione tõsta nii, et keskmine oleks pool keskmisest palgast, siis tuleks pensionikassasse maksta 25 protsenti töötaja palgast või leida samas vääringus tulusid teistest maksudest.
Saaks ka tõsta pensioniea alguse piiri või tuua sisse tööjõudu. Tõenäoliselt ajavad kõik need võimalused ühiskonnal harja punaseks, aga ega põhimõttelisi variante rohkem ei ole. Kui neid oleks, siis oleks neid juba rakendatud.
Eesti pensionisüsteemist kirjutas pikemalt ajakirja 60+ juulinumber.
