Orienteeruda – aga kus ja kuidas?

Orienteerumine.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Orienteerumine on väga lai mõiste. Seda oskust nõutakse ja soovitatakse inimesele lausa sünnist surmani.

Milles kõiges ei taheta meid küll orienteerumas näha – poliitikas, kommetes, maaelus, kasvatuses, meditsiinis, aianduses ja nii edasi.

Lisatakse veel ealine mõõde. Arvatakse, et ega eakam inimene, nagu ka laps enam nii hästi kõiges ei orienteeru ning siis ollakse üllatunud, kui seesama justkui mitteorienteeruja asja jagab ning saab mistahes oludes uskumatult hästi hakkama.

Et orienteerumine on seekordse liikumisloo teema, siis vaatame kitsamalt seda, kuidas saaks käimisel oma liikumisteed seada. Et oleks teada, kuhu lähen, kus olen ja kuidas igat sorti ekslemist väldin.

Ilma pikemat küsitlust korraldamata võib tõdeda, et iga inimene on oma käikudel ja liikumistel kogenud, et on ilmselt vales suunas läinud või lausa eksinud. Polegi tähtis, kus seda kogeti – kas tundmatus marjametsas, võõras maakohas, suures linnas või vastvalminud üüratus kaubanduskeskuses. Kui miski alt veab, siis ongi see kehv orienteerumisvõime, mille puudumist mõni lausa avalikult tunnistab. Eks seda tingi ka kõikvõimalike abistavate materjalide (kaartide, plaanide) puudumine, siltide nappus või on selle põhjustanud ummispäi tormamine, ilma et tähele pandaks, kuhu minnakse, mitu korda siia- või sinnapoole pööratakse.

Kui Eesti maastikel liikumisest rääkida, siis on sageli poolnaljatades öeldud, et ega eriti kaugele minna saagi, sest kahest küljest peaks meri vastu tulema. Kui idast ja lõunast riigipiiri postid paistma hakkavad, tasub ikka ots ümber pöörata.

Orienteerumise imeline maailm

Kui rääkida orienteerumisest kui liikumisharrastusest, siis tipptasandil on see päris suure koormuse ja väga vahelduvate takistustega maastikul liikumise kogemus. Tavategutsejale kujuneb sellest tavalisest kaardi abil metsas liikumisest üks suurepärasemaid liikumisvorme. Seal pead alguspunktist järgmisse jõudma ja siis edasi järgmisi nii-öelda kontrollpunkte „võttes” osutub ehk võimalikuks ka finišisse jõuda. Liikumise kavandamiseks on abiks kaart, kus on peal punktid, mida peab läbima. Selle alusel tuleb teha oma valik, kuidas kogu teekond teoks teha.

Usun, et suurel osal 60plussi lugejatest on mingi orienteerumisjooksu kogemus olemas, sest just selle põlvkonna kooli- ja miks mitte ka ülikooliaega jäi orienteerumisürituste buum, mis omal ajal Eestit haaras. Sel ajal läksid metsa tuhanded inimesed lastest eakateni. Kogesin orienteerumisbuumi Tartus, kus eestvedajaks oli orienteerumise grand old man ehk selle eriala auväärseim esindaja Arne Kivistik koos oma parimate jüngritega. Lühidalt kokku võttes pakuti üsna suurele osale tartlastest nädalas kord kui mitte enamgi seda lustlikku „metsaminemise” võimalust. Ei hoolitud siis kellaajast ega ilmast – mida porisem ja pimedam, seda põnevam orienteerumine välja kukus. Kivistiku otsiv vaim aga mõtles välja järjest uusi orienteerumisjänne ehk liikumisviise.

Nagu öeldud sai, on abiks oleval orienteerumiskaardil kogu info täpselt kirjas, seda küll tingmärkide kaudu. Näiteks teed märgivad eri jämedusega jooned. Jõgi ja kogu muu veega seotu on sinist värvi, raudtee aga hoopis omamoodi tähistatud.

Autor: Kaarel Zilmer,

Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja

Loe edasi ajakirjast 60+

Tagasi üles