Tänapäeval räägitakse palju Eesti edusammudest e-teenuste vallas. Lausa nii palju, et oleme eeskujuks teistele riikidele.
Lugejakiri: kas Eesti on ikka e-riik?
On teada, kui lihtsalt saame deklareerida tulu, kui kergesti taotleda passi jms. Toimuvad kohtumised, kus tutvustatakse huvilistele meie e-teenuseid.
E-teenused peaks aga lihtsamaks tegema ka eakate elu. Kuid kas see alati nii on?
Puutusid hiljuti kokku ühe „teenusega“. Olen liikumispuudega eakas, seetõttu on mulle välja antud vastav parkimiskaart, mille kehtivustähtaeg lõppes ning mida oli vaja pikendada.
Kaardi pikendamine oleks minu hinnangul pidanud toimuma lihtsalt: teen uue taotluse ja saan uue kaardi eelmise eeskujul. Aga ei, nii lihtsalt need asjad ei käi!
Kõigepealt helistasin sotsiaaltöökeskusesse. Sealt öeldi, et jah, saab pikendada, kuid esitage kirjalikult puudetõend ning arstitõend selle kohta, et ma ikka vajan seda kaarti.
Imestasin, milleks on vaja neid pabereid, kas siis arvuti teel ei ole võimalik andmeid vastavatest asutustest saada? Selgus, et ei ole.
Kas Eesti on ikka e-riik kõigile? Kas keegi üldse tunneb huvi, kuidas eakad või puudega inimesed oma asjad aetud saavad?
Sain oma kaardi kätte pärast pooleteisenädalast toimetamist.